Ainult põrutavad uudised!

Võiks arvata et maapiirkonnas, soode ja metsade rüpes, on väga lihtne: kui saabub talv, pakivad need vähesed allesjäänud isendid end lumevaiba alla, vooderdatud koopasse unele ning põõnavad mõnusalt kevadeni. Täpselt nagu karud!
Kui võimalik, põõnutaks tõesti hea meelega.  Uni on liigagi tihti silmis, kuid möödapääsmatult tuleb tegeleda mitmesuguste (ka mõnusate) kohustustega.  Näiteks praegusel kirjutamise hetkel  sain telefonitsi tuttavaks oma piirkonnajuhiga, ning pärast seda kohe hakatuseks meilile 174 lk LOENDUSJUHEND. Seda hakkame kasutama juba veebruaris, loendajate koolitusel  õppematerjalina. Jaa, niisama lihtsalt see uudis nüüd üle näppude lipsaski! Olen REL 2011 loendajana välja valitud, piirkondki juba teada. Minu loendada on  296 eluruumi ja 530 elanikku. Sestap (aga mitte ainult ) sättisin pudulojuste poegimised  juba ennakult igaks juhuks aprillikuusse. Kolm utte saavad maha märtsis, nendega sujub eeldatavasti  ladusamalt. Kitsetallede sünni ajaks tuleb mul endal nii enam-vähem põhikohaga ajutiselt lauta elama kolida.

Aga põnevaid hetki on muidki, mida lihtsalt maha magada ei saa! Aasta esimestest sisukatest hetkedest on nüüd mõned pildid üleval.

Üha rohkem hakkangi aru saama, et igapäevase lüpsisooja piima sõõm on otseses korrelatsioonis mu enda elujõu ja energiatasemega. Viirused saavad lihtsamalt jagu. Praegu ei kujutaks mitte kuidagi ette seda suvist karusselli: kitselüps, juustutegu, hobuste kinnipüüdmine ja saduldamine, külaliste vastuvõtuks valmistumine, seejärel külaliste vastuvõtt ning lõpuks ärasaatmine, heinategu, uuesti kitselüps, juustutegu (mõnikord pool kaks öösel).  Ja niimoodi üsna igal päeval, mil ilm soosib. Samas – see on nii põnev elu! Suvel ju võib!

 Kes seda enam mäletab, millisest uudisklipist või sõnumist alates, ent viimasel ajal olen suisa huviga hakanud jälgima üha  tihedamat sõnavõttu maal elamise ebaotstarbekuse  teemal . Mõnedki tõsiasjad osutavad suundumusele, et meid, maainimesi, linna kiudutatakse! Selline Nimrodi projekt, ma olen sellest pisut juba kirjutanud. Aga on ju lihtne: koolid on suletud, lund lükkama ei pea, päästeamet elusid päästma  ei jõua (ega peagi jõudma), sularahaautomaadid pole vajalikud.  Mõned stiilinäited:

  Soome teadlane: Eestis ei ole linna kolimisest pääsu.

  Läti analüütik: inimesed peaksid asuma elama suurtesse linnadesse.

  Timberg: tulest saab inimesi päästa vaid linnas

Päris kurjakuulutav, mis??
EDIT 2018: oskan juba pealkirja sõnastuse üle targutada (kommentaarides on sama grammativiga hurjutatud):
*linna kolimine – linn kolib ära? II välde. Peab olema linnakolimine – mis? nimisõna+tegusõna, III välde!
*linnas päästab inimesi –  hmm, tasemel pruulikoda tõesti! 

Juba eile asutasin end blogistama, kui helistas kitsepidaja Tõnis. Sai lobisetud kitsedest, parasiiditõrjest ja küsisin muuhulgas, kuidas nendel Rõuge vallas lumekoristusega lood on. Väga korras on, muide! Kella kuueks hommikul on kõik teed lahti – mine tööle või kuhu soovid!
Sama ka Orava vallas, kuhu eile sai asja tehtud, koormatäie hoburiistade järgi mindud. Lumetõrje hanke võitnud ettevõtjal on kolm traktorit ja palju pealehakkamist.
Meil Veriora vallas aga tuli talv taas üliootamatult!  Me magakski tõesti kõik nagu  karud, sest lund lisandub aina juurde.  Kahju hakkas Inessast, kes peaks hommikuti 1,5 km hingetuks sumpama. Võimalus oleks muidugi koolilaps üldse koju jätta. Pole veel saabunud kohtumäärus ühe ogaralt käituva eraomaniku suhtes, üle kelle maa me väljasõidutee kulgeb. Aga kohe peaks saabuma.
Ja mis veel täna konstaabliga vesteldes seoses teeasjaga selgus – kinnistu omanik,  kes elab kõige maanteepoolsemas otsas, on    kohustatud   hoidma tee oma kinnistu piirides sellises seisundis, mis võimaldab operatiivautodel seda  läbida! Ehk  –     see on nüüd väga oluline tähele panna!  – kui tee on läbimatu ja alarmsõidukid ei pääse abistama ning selle tulemusel keegi saab surma, jääb arstiabita või põleb maha, vastutab läbipääsmatu teelõigu kinnistu omanik m a t e r i a a l s e l t ! ! !
Mis on nagu väga... waauu...Me oleme linnapääsemiseks seni niigi ise teelt nii lund kui tuulemurdu tõrjunud. Pildid tehtud, küttetšekid olemas.

Õigupoolest, plaanisingi  täna kirjutada ainult nendest asjadest, mis viimasel ajal tõsise ahaa-efekti on tekitanud. Näiteks inserimõtlemisega Inessast. Tema leiutas, et kui  ukselink võtta korraks tihvtist lahti ning kinnitada uuesti  ette mitte horisontaalselt, vaid vertikaalselt, ei suuda Simmo enam ust avada. Ükskõik kui kikivarvule ta ka ei upitaks! Skemaatiliselt siis mitte  _   vaid  [

Üllatusest sõnatu, vaatasin mõni päev tagasi, kuidas pesamuna Simmo rüüpab Mölleri kalamaksaõli. Korra olin minagi seda proovinud (mitte lapseeas, vaid üsna hiljuti – et aru saada, misasja see poiss joob). Uuh....!  Midagi õudsemat on raske välja mõelda! See haises nagu räimeloputusvesi ja maitses kirjeldamatult. Ma ei prooviks seda enam ka mitte relva ähvardusel.  Aga poiss joob, ja mõnuga. Ise kelmikalt silmanurgast piiludes topkapõhja lae poole kummutades: 

Ja veel – Mae pani hoobilt täppi Einsteini mõistatuse vastuse. Mina nii andekas pole, mul kulus pool tundi paberi-pliiatsi abil.

Eile arutasime just telefonis kitsepidaja Annega, mil moel nutikalt nüüd lakteerivatele kitsedele ussirohu kuuri teha. Senine Albendazol on asendunud Endospec nimelise rohuga aga kitsedele see ette nähtud pole. Tegelikult polnud juba Albendazol, samamoodi süstelahus Bimectin, millel pealegi hiigelpikk keeluaeg piima tarbida. Ses asjas on raske selgust ssaada, pealegi tormas tuppa Aivo ja teatas, et üle pika aja murdsid hobused aiast läbi. Õnneks mitte maantee suunas. Ja õnneks on Meenikunnupoolse otsa naabriga nüüd asi sealmaal, et ringkonnakohtu otsust  ei saa enam mitut moodi tõlgendada ega uuele (seekord kiiretaibulisele) konstaablile hämu ajada.
Ent hobuste rändamaminek on tõsine asi, see võtab alati õhku ahmima. Mu Soome tööandjal sõnul juhtus alles hiljuti tema uues elukohas kohutav õnnetus, kui hobused said elektritarast välja. Üks suksu saigi kokkupõrkes autoga surma. Üldse on Soomes sarnaseid lugusid viimasel ajal päris tihti. Muidugi, neil on  hirmkallid kindlustused, mis juhtumi korvavad, ent õudne ikka. Kangasalas Tampere lähedal hiljutises avariis said surma nii autojuht kui teele hüpanud hobune. Ei pea need nöörikesed suurt looma. Õige materjal on ikkagi voolu all okastraat . Kuni 2019 võib seda Eestis veel kasutada. Selleks ajaks peab kas hobusepidamisest loobuma või midagi muud andekat välja mõtlema.

Üleeile õhtul lauta astudes ehmatas  mu lemmikkits Gehenna mind oma hädakisaga täitsa kaameks. Uurisin looma iga kandi pealt, ega ometi eluohtlikke vigastusi silma ei hakka. Indlemas seda kitse ma novembris ju enam ei näinud. Mis selgus – käekõrval kamerunipoiss Mäksiga  mööda jalutades hakkas kits oma valget sabatutti liputama ja nägu läks elevile! Tekitasin siis veekraani juurde nurka nn „armastuse ruumi“ suure siku Aadu ning indleva Gehenna jaoks. Sel aastal on meil jälle jaaniöö-tallesid oodata.
Piltide autor on tolle öö vapper ratsutaja Mihkel. Viimasel fotol oleme koos Andrese ja Kariniga. Me peame üliväga kaaluma ja vaagima seda ettepanekut, mis Karinile tehti saates "Meie inimesed" osalemiseks. Üks osa sellest filmitaks sel juhul meie juures.
Kuigi Andres on nii palju rääkinud, et "Ööloomaklubi" tuleks dokumentaalfilmina jäädvustada, võtab reaalne pakkumine seest esialgu liiga õõnsaks...need arvamised, mis eluvõõrail vaatajail võivad olla ja omavahel arutades võimenduda...kuni oma elu hakkavad elama?