Huh, Karin otsustas saates "Meie inimesed" mitte osaleda! Mis on väga rõõmustav, eriti see, et ma suutsin lasta temal ise otsustada ja end tagasi hoida liigselt nõu andmast. Pean tunnistama oma sõltuvust jalamaid targutada ja lahendusi välja pakkuda – ma lihtsalt ei kärsi liigagi tihti oodata ja vaadata, mida pikaldase otsustamise või minust erineva taustsüsteemiga inimesed välja nuputavad. Mispidi Karin poleks ka otsustanud, oleksin teda mõistagi toetanud. Isegi, kui see oleks tähendanud võttegrupi vastuvõttu. Mis seal ikka, teleintervjuu pole mulle võõras. Antud juhul aga polnud teada, millises valguses kõiki Karini tegevusi ja hobisid, eriti vabatahtlikku tööd tõesõnumi jagamisel inimestele, lõpuks ikkagi näidatakse. Eelkõige tegi mind ennast ettevaatlikuks just tõik, et tegu saab olema Maire Aunaste autorisaatega. Lihtsalt nii on ja kõik.
Minule ei antud omal ajal valida. Vallavanema kohast olulisel määral ka minu süül ilma jäänud raevunud Peeter Sibul kutsus TV3 kohale. Tol hetkel muidugi keegi ei teadnud, kes "heategija" oli. Ka uudisklippi õhtul vaadates ei osutanud miski idee autorile – kogu kooliminemise lugu näidati väga positiivses võtmes. Alles hiljem välgatas, et võiks suhelda produtsendiga ning osta ära kogu kokkufilmitud must materjal. Ja mis sealt välja rullus! Kohe alguses võtabki sõna ei keegi muu, kui intriigihimuline ise! Kõige mahlakam osa on mõnda aega juba üleval rippunud, lisan nüüd siia ka. Äkki leidub kedagi, kes pole veel näinud: "...Siis ma ei tea, kust see üks laps äkki tuli" ja "Ma päris täpselt enam ei mäleta..." jpm anderikkaid repliike...
Eks me olime ikka närvis küll, kaasa arvatud õpetaja. Minust on näha, kuidas ma kõnnin kangete jalgadega ümber hobuse. Vaene väike Inessa, tema tegi samuti komejandi ülivapralt kaasa. Olen hiljem mõelnud, et oleksin pidanud olema tookord emalikum, toetavam ja mida kõike veel...
Avalikkuse ette jõudis ainult selline väga tempokas klipp:
Kes ütles, et naised on kõvemad intrigaanid? Kui siin juba Sibulaga sai alustatud, võiks intriigilembeste meesolevustega jätkata! Eelmise aasta lõpul toimus minu ja ühe kohaliku maanteeameti ametniku vahel lohisevalt pikk meilivestlus. Ma ei avalikusta tema nime ainult seetõttu, et ametniku peres on eelnevalt toimunud tõsine tragöödia. Ja täna teen avalikuks esimese kirja. Iva on selles, et kui keegi (ka ametnik) ütleb näiteks, et siit teed pidi ei tohi liikuda, tuleb alati küsida: "Aga kus see kirjas on?" Ja tavaliselt selgub, et polegi kusagil kirjas.
Ja libe on! Enam ei ole soovitatav kõndida üle õue, käed taskus. Nii hästi, nagu sel talvel, pole õu ja sissesõidutee eales varem lükatud, aga jäätub seda paremini. Hea asjalik traktor sai ostetud eelmisel aastal!
Ja pruudist lahutatud, tusaselt habemesse pobisev Aadu võib nudipeaga äsada! Paar päeva tagasi, kui küünitagust platsi hobusepabulatest riisusin, üritas see pirakas sikk hiilida mulle kogu aeg selja taha, vasakule poolele – sinnapoole, kus mul kühvlit tõrjumas polnud. Mõnes mõttes nagu tüütu naabrimees.
Aga siin siis kiri, millest nagu esialgu mitte midagi arvata ei osanud, millele vastates muutus ametniku toon esialgsest nõudlikust hoopiski leebeks "oh-unustame-parem-ära mis-ma-kirjutasin"- stiilis vastuseks ning millele ülemus tänaseni pole osanud hinnangut anda. Tänasel päikesetormi päeval tuli see asi meelde ja saatsin uue meeldetuletuse. Et ma ootan vastust ikka edasi, sealjuures vastuses palun rääkida aiast, mitte aiaaugust nagu seni. Heameelt teeb, et mind nii tugevaks võimsaks vastaseks peetakse, keda otse rünnata ei julge, aga selleks leiutatakse igasuguseid inetuid võtteid:
Minule ei antud omal ajal valida. Vallavanema kohast olulisel määral ka minu süül ilma jäänud raevunud Peeter Sibul kutsus TV3 kohale. Tol hetkel muidugi keegi ei teadnud, kes "heategija" oli. Ka uudisklippi õhtul vaadates ei osutanud miski idee autorile – kogu kooliminemise lugu näidati väga positiivses võtmes. Alles hiljem välgatas, et võiks suhelda produtsendiga ning osta ära kogu kokkufilmitud must materjal. Ja mis sealt välja rullus! Kohe alguses võtabki sõna ei keegi muu, kui intriigihimuline ise! Kõige mahlakam osa on mõnda aega juba üleval rippunud, lisan nüüd siia ka. Äkki leidub kedagi, kes pole veel näinud: "...Siis ma ei tea, kust see üks laps äkki tuli" ja "Ma päris täpselt enam ei mäleta..." jpm anderikkaid repliike...
Eks me olime ikka närvis küll, kaasa arvatud õpetaja. Minust on näha, kuidas ma kõnnin kangete jalgadega ümber hobuse. Vaene väike Inessa, tema tegi samuti komejandi ülivapralt kaasa. Olen hiljem mõelnud, et oleksin pidanud olema tookord emalikum, toetavam ja mida kõike veel...
Avalikkuse ette jõudis ainult selline väga tempokas klipp:
Kes ütles, et naised on kõvemad intrigaanid? Kui siin juba Sibulaga sai alustatud, võiks intriigilembeste meesolevustega jätkata! Eelmise aasta lõpul toimus minu ja ühe kohaliku maanteeameti ametniku vahel lohisevalt pikk meilivestlus. Ma ei avalikusta tema nime ainult seetõttu, et ametniku peres on eelnevalt toimunud tõsine tragöödia. Ja täna teen avalikuks esimese kirja. Iva on selles, et kui keegi (ka ametnik) ütleb näiteks, et siit teed pidi ei tohi liikuda, tuleb alati küsida: "Aga kus see kirjas on?" Ja tavaliselt selgub, et polegi kusagil kirjas.
Ja libe on! Enam ei ole soovitatav kõndida üle õue, käed taskus. Nii hästi, nagu sel talvel, pole õu ja sissesõidutee eales varem lükatud, aga jäätub seda paremini. Hea asjalik traktor sai ostetud eelmisel aastal!
Ja pruudist lahutatud, tusaselt habemesse pobisev Aadu võib nudipeaga äsada! Paar päeva tagasi, kui küünitagust platsi hobusepabulatest riisusin, üritas see pirakas sikk hiilida mulle kogu aeg selja taha, vasakule poolele – sinnapoole, kus mul kühvlit tõrjumas polnud. Mõnes mõttes nagu tüütu naabrimees.
Aga siin siis kiri, millest nagu esialgu mitte midagi arvata ei osanud, millele vastates muutus ametniku toon esialgsest nõudlikust hoopiski leebeks "oh-unustame-parem-ära mis-ma-kirjutasin"- stiilis vastuseks ning millele ülemus tänaseni pole osanud hinnangut anda. Tänasel päikesetormi päeval tuli see asi meelde ja saatsin uue meeldetuletuse. Et ma ootan vastust ikka edasi, sealjuures vastuses palun rääkida aiast, mitte aiaaugust nagu seni. Heameelt teeb, et mind nii tugevaks võimsaks vastaseks peetakse, keda otse rünnata ei julge, aga selleks leiutatakse igasuguseid inetuid võtteid:
Tere!
Teeme ettepaneku maha võtta Teile kuuluv suunaviit 636 „Hobumatkad“ riigimaanteel nr 65 Võru-Räpina, kilomeetril 18,8 Leevi külas.
Viida kõrvaldamise põhjused:
- Suunaviit 636 on ette nähtud juriidilise isiku (OÜ , AS , Asutus) juurde sõidusuuna näitamiseks, kuhu on märgitud firma täpne nimi, mitte aga kirjena teenuseliik: „Hobumatkad“. Oleme tee omanikuna selle viidaga seoses teede ülevaatuse komisjoni käest mitmel korral sarjata saanud,
- Ja teiseks, naaberkinnistu omanik, kelle kinnistut läbib teie juurde viiv juurdesõidutee, ei ole nõus sellega, et kõik teie külalised pidevalt sõidavad läbi tema kinnistu, kusjuures teil on ju oma kinnistule pääsemiseks teine võimalus, nimelt riigiteelt nr 18156 Leevi-Jantra.
Lootma jäädes viida mahavõtmisele:
Maanteeameti lõuna regioon
Põlva esinduse spetsialist M... V....
No comments:
Post a Comment