22 February 2018

Update'2018

Heldeke, siin on valitsenud paus ligi kuus aastat!
Ega arvanudki, et see keskkond päris väljasurnud on aga nii elavat liiklust poleks ka mitte oodanud nagu vasakult tulbast näha, isegi minu igivanadele kirjavigadest kubisevaile lauseile  on keegi klikanud. Nonii, oleks ma seda teadnud, võtnuks juba varem kergemat sorti korrektuuri käsile!
Ja nagu üldise blogide-elutoa lävepakult silma hakkab, tehakse mühinal värskeid blogisissekandeid. Mõned lihtsalt jäävad stiilile truuks, ei jookse iga moevooluga kaasa!

Olen tõesti tahtnud need ligi 100 postitust kriitilise pilguga üle käia, piinlik mida kord kiirustades kokku klõbistatud. Aga plaaniks ta jäigi, sest kui teha on nii palju, tundub küll tagumine asi, patt ja pühadusetoetus kuvari ees aega raisata. Nüüd on mitu päeva olnud õues sedavõrd külm, et nina naljalt välja pista ei riski. Aivo vaatab, et loomadel oleks toitu ja vett. Kitsed on kinni, ratsutamised järjest edasi lükatud. 
Uuel nädalal pidavat laste koolivaheaeg kätte jõudma, seekord koos kärekülmaga, brrr! 
Ma jälle pean vastama: "Lepime palun kokku uue aja soojemate kraadidega..." Külmetus on kerge ligi tulema ja gripp möllavat samuti üpriski agaralt.
Uusi mõttevälgatusi ilmselt niipea ei tule ent püüan pisutki parandada olemasolevate kvaliteeti. Mitte, et mul välgatusi poleks! Kel olnud aega ja huvi, on niikuinii mu tegemistega kursis kas nagi.ee piltide, youtube videokanali või facebooki kaudu.
Ma ei tea, kas keegi enam sedasi ridu loebki, palju mugavam on jälgida kasvõi liikuvat pilti. Endalegi on mugavam haarata esmalt salvestusseadme järele. Lausete moodustamine korrektses sõnastuses ning kirjavahemärkidega on tunduvalt ajamahukam. Pealegi, eesti keel muutub ajas! Peaks korraks lausa grammatikareegleid üle kordama. Seda vajadust tõdesin paari aasta tagustes eesti keele tundides, õieti oskasin alles siis pöörata tähelepanu sellisele varamule nagu eki.ee   
Internetisaidid on samuti nihuke kiirelt riknev kraam, mistõttu võtsin paar päeva tagasi käsile kõigepealt oma kitsekasvatuse-memorandumi, kohendasin lauseid loetavamaks ja kontrollisin viidatud linkide toimimist. Päris kähku lingid aeguvad ega juhata enam vajalikule leheküljele! Selle tegevuse käigus leidsin ühe värskema kitsekasvataja-blogi, süvenesin professionaalsest huvist mitmeks tunniks. Õnneks olin omaenda tarkuseterade vaheltharimisega selleks korraks enam-vähem ühel pool ja niimoodi mul hakkaski sealt kuidagi küpsema edasine plaan siin blogis pisut haljastust muuta. Sest sealt kitse- ja maaelublogi pealt läksin lõpuks edasi oma blogi peale ja hakkas tunduma, et mu kirjutis oleks väärt säherdust värskendavat hoolduskuuri.
Enim uhke olen praegu selle üle, et ära sai värskendatud erilehekülg "Raamatud, mis on mõjutanud mu eluhoiakuid". Siin valitses täielik kaos – kehtetud viited, ebaühtlane font, värvide kakofoonia. Lappasin algul mõnd paremat taustakujundust otsida, siis loobusin, sest kaasaegsemad nägid veel hirmsamad välja. Lõppeks olin jõudnud samasse punkti nagu see proua, kes aina proovis kübarapoes neid kübaraid kuni ohates oma vana peakatte pähe tagasi sättis, küsides palju see maksab. Eks vaikselt jooksvalt tegelen selle väljanägemisega.
Nimman veel igaks juhuks ära, et eluhoiakute mõjutamise periood tähendab minu mõistes eelkõige teismeealisi elujärke. Seetõttu on suurem osa valikust just selline nagu on aga pärleid lisandub, mainitud teosed meenusid esmase hooga.

Ühe kiirlingi Islandi vulkaanipurskest saatsin üldse prügikasti, sest praeguseks hetkeks saab selliste asjade kohta igaüks ise lugeda nii palju kui kulub, vaadata otse live kaamerat kasvõi. Tol hallil ajal kui mina ta endale kodulehele kleepisin, sai seda vaid raha eest näha, nii ma hea inimesena võtsin kopi-paste. Täitsa ime, et tollal keegi õiendama ei tulnud? Mäletate ju, kuidas Mallukas sai oma Mangi horoskoobi laialilaotamise eest?
Elu on olnud kiire ilma igasuguste horoskoopidetagi. Nõnda nagu see ajajärk tookord kuus aasat tagasi algas, tallede eest hoolitsemise, kitselüpsi, külaliste vastuvõtu, ratsamatkade, juustuteo, enesetoetuse ja kõige muuga – kuni ühe hooga tänaseni välja. 2012 sügisel püüdsin isegi lisatarkust omandada, kui üks tuttav kutsus kaasa Võrumaa Kutsehariduskeskusse loodusturismi õppima. Esimese õppeaasta käisingi kuni kevadeni,  istudes nädalavahetustel loengutes aga järgmisel õppeaastal, 2013 detsembris  sõitis Vinso ristis reka ette, sain pisut viga (tütar, kes istus kõrval, pääses kergemalt). Mul ei olnud kohe otseselt midagi väga hädagi aga pikalt koolipingis kügeleda ei kannatanud. Tegelikult leiab soovi korral võimaluse ise koduski õppida ning areneda. Sellest kõigest võiks lausa mitu postitust teha. Lisaks kitseteemale tunnen end nüüd väga kindlalt toitumise, hormoonide ja üleüldise organismi toimimise kohalt.
2013 kevadel olin saanud ka kogritsamürgistuse, viibisin neli päeva haiglas kuni maksanäidud normi läksid. Umbes kolm aastat pärast seda olid mulle kõik seened vastumeelsed. Vähehaaval olen õppinud mõnd seeneliiki uuesti väärtustama ja nautima, seened on tegelikult oma heade omaduste poolest asendamatud!
Praegu õpin tohutu vaimustusega araabia keelt!
Varsti pärast säherduse surmalähedase hetke läbikogemist tuli mulle järgijätmatu järjekindlusega kallale inspiratsioon. Heakene küll, seda olin alati arvanud, et kirjatükke võib kirjutada üsna iga trükitähti tundev isik, aga luulevormi ei suuda neile teps mitte kõik anda. Kui 30 värssi punti said, pidasin end vaevast vabanenuks ning asusin läbi rääkima kirjastusega Hea Tegu. Luulevihik ilmuski ja on juba müügil, ent vapustav tõde on see, et veelgi uuemad 30 värssi pressisid end poole aasta jooksul vägisi mu sisemusest välja. Sinna ei saanud midagi parata! Nad tulevad – eriti ergastavate läbielamiste järel. Ehk sobibki tänasesse lõpetuseks üks värskem värss, sest kes see ikka lõpmatusse kulgevaid ridu lugeda jaksab. Kirjutada oleks muidugi palju-palju. Nagu ülalpool jutuks võtsin, on kitsed-hobused meil jätkuvalt alles, mõned neist läinud, mõned uued, lisaks kalkunid ning kaks lammast ja üks äge muskuspardi preilna. Ja mu suurim uhkus – päris ehtne borderkolli nimega Tuks! Ei suuda praegu meenutada, kas olen Tuksi kohta maininud, ta tuli meile kutsikana 2011 kevadel. Omal ajal alustasingi  ju blogimist pärast kõige lahedama koera, rottweiler Roy vanadussurma. Miskipärast on sündmused loomadega olulised, erilised. Maaelu keerlebki ümber loomade.
Aga praegu ei ole minu aastaaeg:
Ma vihanud olen lund
ta katte valget taaka
sest seganud on ta mu und
pole mõtetel lasknud naasta

ma vihanud olen tuult
ja marugi maru jõuga
sest tuul viinud sõnu suult
kui aidata tahtsin nõuga

ma vihanud olen kära
ja kilkeid ja laadamelu
ma tulnud sealt eemale, ära
ning mõelnud: on's see mõni elu?

nüüd kääpa all mullas vaikselt 
ma igatsen maru ja melu
ja lõõtsuvat tuult ning kilkeid
lumehunnikuid, hunnitut Elu!

No comments: