24 February 2018

Medeia 13.02.2018 Sadamateatris

Üldiselt, neil harvadel kordadel, mil mina mõnd etendust külastama sättisin, ei  lugenud ma nimme eelnevalt  läbi ühtki arvustust. Selleks, et nö puhtalt lehelt, ilma mõjutuseta elamus kätte saada. Seekord kujunes veidi teistpidi. Juba see, et omadel hämaratel põhjustel olin vahetult  suhelnud Medeia lavastajaga, ja mõnevõrra ebamäärase aistingu saanud, ning loogilise jätkuna kiiganud siis ühtlasi ka arvustustuste järele, leides näiteks SELLE  ja SELLE
Aga kuna ka eelneval kolmel viimasel korral olin kohe pärast pileti väljaostmist täheldanud suht samalaadset tundmust,  à la päästake-mida-ma-ometi-tegin!  ja  ma-tahan-selle-pileti-tagasi-maha-müüa,  siis ma ette eriti ei muretsenud. Sest ikka on olnud  lõpptulemuseks, et pärast soengu ja näo pähetegemist, võimalikult noobli saleda-inimese-teatrikleidi selgatirimist ning elamuse saamist polnudki nagu mingit põhjust enam kahetseda.
Seekord olin kleidikese juurde veel suisa väikse musta teatrikotikese hankinud. Mis siis, et Humanast! No ei olnud piisavalt sobivat kotikest tervelt poole aasta jooksul kuskil silma jäänud, isegi mitte reisudel, ja kotikeste suhtes olen ma tõepoolest ülimalt äärmusteni, ütleks lausa neurootiliselt valiv!
Nagu ka teatrietenduste suhtes. Seetõttu, olles järgmist külastuse-mõtet oma peas ennem põhjalikult keerutanud, lugenud kavalehte, heitnud pilgu näitlejate koosseisule, guugeldanud loo enda tagamaid, tegin viimaks valiku. Aga nagu mainitud, hoidusin siivsalt arvustuste lugemisest.
Kuna kõiki etendusi nagunii läbi käia ei jõua, valisin võimalikult eriilmelisi lavastusi. Nüüd ehk lisan aastaplaani mõnest neist või tulevasist kirjutada, iseasi kas selleks ka tuhinat jätkub. Olen alati arvanud, et niiiiii palju aega mul eales pole. Lähim tutvusringkond on mõistagi saanud osa minu vaimustusest ja värvikatest stseenide kirjeldustest, sest mis parata, ma lihtsalt lähen ise ka oma jutust nii hoogu, lisades üha rohkem kaasaelavaid žeste juurde, mida enam vestluskaaslase kerkivast huvist vunki üles võtan.

Niisiis Medeia, müütiline antiiktragöödia Sadamateatris. Kreeka müüdid ja jumalused on mind alati intrigeerinud. Varusin aega ja salfrätikuid, meigiga ei liialdanud: (l)ootus oli uppuda pisaraisse.
YT-st olin lõiguti sirvinud üht Euripidese tõlgendust, algusest lõpuni vaadanud üle pooleteist tunni kestva draamafilmi "Medea" Maria Callasega (veniv ja igav)
ja sellise etüüdi (täiuslikult hingelõhestav – juba see võõramaine keel! Curta-metragem...)
Sadamateatri õhustikuga olin varasemast tuttav vaid paarist kõhutantsu-gala külastusest, nii esineja kui pealtvaataja poole pealt. Tervitused siinkohal kõigile kaasesinejaile ja eriti trennikaaslastele, kellega enne iga esinemist aastat pool trennisusse kulutatud! Teatrietendusi polnud sellesse väiksesse saali seni veel vaatama sattunud. Väga lakoonilise kujundusega lava nagu meie üritustelgi. Kuna publikukohad pole nummerdatud, istusin esimesse ritta, kohe laest rippuva köie ette. Arvustuse põhjal oli teada, et keegi mööda köit ronima ei hakka. Endal tekkis küll takkajärgi kelmikas mõte, et huvitav mismoodi näiteks Merle Jääger Iasoni rollis oleks lahendanud olukorra, kui keegi (oletame mina), oleks krahmanud lavalt köieotsa, oma toolijala alla pistnud, seejärel lihtsalt istunud oma toolil täis keharaskusega?
Mingil määral kasutasid köit kõik neli naisnäitlejat: kes mudis sõlmi, kes venitas köitpidi end põranda pealt püsti, enamasti siiski löödi köie abil gongi. Gongilöögid jäid küll kas taotluslikult või vähesest harjutamisest mu meelest justkui ebatäpseks. Samas võib mul endal sellelaadsete helidega mingi oma neuroos olla: meie kitsekarja eesotsas kõndival, kõige suuremal kitsel on ka paras gong kaelas, selle selge heli järgi kuulen niimoodi kaugele ära, kuhu kari suuna võtab. Aga siin ma sellisest sihitust rapsimisest aru ei saanud, köit rapsiti vist Olümpose jumalate suunas? Etenduse keskel ajas parajalt segadusse üks summutatud telefonihelina moodi hääl. Aga kui see tüki aja pärast kordus, tundus, et see pidi olema siiski etenduse helitaust.
Pihta hakkas lugu paljutõotavalt nagu danzumees mainiski. Esimesed hetked Kärt Tammjärve tõepoolest selge diktsiooni, lummava kostüümi ja meigiga võtsid korraks silma niiskeks (olin küll unustanud, kelle rolli Kärt Tammjärv üldse mängis, pidasin teda terve etenduse jooksul tegelikult meie igaühe südametunnistuseks). Ja mitte, et teised kolm oleks vähem lummavad olnud, ei! Mercat vahtisin minagi, suu ammuli, ning absoluutselt ei seganud, et tema kui Iasoni, samuti Korintose kuninga ossa olid võetud just nemad, naisnäitlejad. Aga minul, nagu teistelgi kriitikuil, ei tekkinud ka sellist sisekaemuslikku hüüatust, nagu mäletate  «Aastavahetus Kinoteatriga», kus täpselt 19-nda minuti 43-ndal sekundil üks Piusi mängitud karakter selgitab: "Nojah, pinge oli ju õhus! Oli ju?" mille peale teine Piusi-karakter koos Niinemetsaga on sunnitud nentima: "Jah, oli küll...", ning tukid piskuks ajaks tagasi taskusse topivad.

Nii ma pärast mõningast juurdlemist, koduteele asudes, avastasingi selle, mis puudu jäi: pinget polnud ju õhus! Kuigi näitlejad mängisid tõesti kogu hingest. Jah, väga üllatuslikult ei häirinud meesteks kehastunud naisnäitlejad, isegi sellisel õõnsal hetkel, kui nais-Medeia püüdis nais-Iasoniga veel viimast korda kontakti leida, end temale väga-väga lähedale nihutades...
Hoopiski nimiosalise Medeia puhul tekkisid äraspidi seosed, kuna mõningane kujutluspilt oli mul eelnevalt loetud müütide ja nähtud visuaalide põhjal Medeiast kujunenud. Lavale tuli aga hoopiski Malviina ehk Maria Annus, kes muidu rõõmsa koheva sinijuukselise tütarlapsena – nüüd lühikese tumeda parukaga (arvatavasti oli see parukas) väga usutavalt, inimlikult, kaasahaaravalt küll üles astus, aga tee mis tahad, minu aju ei suutnud ümber lülituda ega uskuda, et helesinine Malviina  ongi nüüd tsipa tumedamates toonides Medeia. Ma pole ometi nii tihti Buratino lastesaadet vaadanud!? !?
Ju vist andiski hoogu just see paralleel Malviina teisest-galaktikast-karakteriga, sest kui Medeia 10 aastat kestnud pagulaseelu mainimiseni jõuti, ei kõnetanud see mind raasugi. Aga võinuks, sest arvasin endal Medeiaga rohkem seoseid olevat. Või vähemalt eeldasin loo hargnedes, et midagi tuleb siit kohe-kohe paguluses viibinuile, praegustele Kalevipoegadele, mahajäetud-reedetud naistele või hoopiski meestele, kelle elustiil ongi kokku-lahku-edasi-järgmine... Ühel hetkel, pean siinkohal üles tunnistama, isegi piidlesin võimalikult diskreetselt oma pilgu vaatevälja jääva publiku näoilmeid, tuvastamaks neid, kellele teema võiks enim hinge minna või ehk juba ongi läinud. Paraku ei märganud niiskevõitu silmi, kas oli point selles, et lavastusega üritati haarata siit-sealt ja pinnapealselt mitut asja korraga, mis viimaks nagu enam kellelegi õieti korda ei läinud, mida öelda taheti.
Aga paruka-teemal edasi heietades: seda ma ei taibanudki, miks Külliki Saldre Korintose kuningana ühel hetkel ilma oma uhke parukata (üksnes sibulavõrgu-taolise asjandusega) lavale tuli – kuningavõimu polnud ju veel Iasonile üle antud (ja jäigi andmata). Näitleja justkui unustas aksessuaari lava taha? Nagu ka mõned fraasid. Kuigi ega see kaasaelamist väga seganud. Kuningas möödus minust sedavõrd lähedalt, et tunnetasin füüsiliselt nii karakterile loodud (ürgnaiselikku) majesteetlikkust kui ebakindlust. See viimane tulenes kuninga kui lapsevanema ja kui riigipea elus toimuvatest murrangutest, võimu ümber kiibitsejate reetlikkusest,  vanusega lisanduvast põdurusest, võimu käestlibisemisest: "Tütred teevad meid nii pehmeks...pehmeks..." ; "Toit ei maitse nüüd enam samamoodi. Jaa-jaa, nad vist lisavad sinna vähehaaval mürki, nii et ma arugi ei saa..." ; "Ei saa, ei saa enam kedagi usaldada...Iasonil on sõpru rohkem ja need on tõelised sõbrad...aga mina, mul polegi enam õieti sõpru..." ; "...varsti saan ennast välja puhata, ma väga loodan..." 
Oh Kreon-Kreon, sa pole ainus, kes sedasi sisemonoloogi peab!

Lõppeks, kõige meeldejäävamalt kaigub kõrvus siiani Merca võimas hääl:"Mehed, edasi! Rauamaitse suus, mõõk vööl, edasi! Ärge vaadake tagasi, seal taga on surm...ja meie naised...!" Kindlasti ka Kärt Tammjärve õrn "südametunnistuse hääl". Kavalt vaatasin tagantjärgi,  Kärt mängis konkreetselt erinevaid Korintose naisi, mida ma ei pannudki lõpuni tähele. Väga inspireeriv karakter ja ainus, mis tema puhul ehk kriipima jäi, et oma ebamaiselt kenade ripsmetega mööda põrandat roomas, ja jäigi lõpuks näoli, liigagi pikaks ajaks lamama kohta, kus näitlejad kõik neljakesi terve tunni vältel olid saabastega üle käinud. Ma pole küll äärmuslik puhtuse-friik, siiski tundus see stseen pisut vastuoluline.  Küllap sellepärast, et pidades Kärti “südametunnistuse hääleks”, oli väga vale näha teda põrandapisikutega vabatahtlikult kokku puutumas. Minu südametunnistuse hääl karjub koju jõudes esimese asjana:”Ukselingid, võõrad ukselingid! Käed pessu! Ei näpi midagi enne kui käed puhtad!”
Meeldis ka Korintose kuninga väga emalik olek ja intonatsioon (mis sest, et vahest tekstiga komistas), samuti kõigi tegelaste vaatemängulised kostüümid. Ja vägevad saapad! Mulle meeldib see teooria, mille järgi inimese tegeliku olemuse võikski  hoobilt ära tabada jalavarjudest. Kui mõnel juhul on  mul endal jäänud kellegi olek ebamääraseks, siis haarangi esialgu jalanõude väljanägemisest kui esimesest pidepunktist.
See kõik kokku andis alust taaskord parafraseerida  juba mainitud saadet «Aastavahetus Kinoteatriga» momendist 13.50: "Etteaste ei olnud halb, pigem hea. Lavastus oli lõpuni välja, kõrgel, kunstilisel tasemel, läks peale nii kohalikule, kui kaugelttulnule."
Siiski, hoolimata mu suurepärasest oskusest samastuda kõigi nelja osalisega järjest, jäi midagi puudu (nagu eelnevad kriitikud juba ette heitnud olidki). Ei toimunud puhastumist-kirgastumist tunni ja kahekümne viie minuti jooksul, sellega said viie koma viie minuti jooksul hakkama hoopiski suhteliselt lihtsa aga samas keerulise loo esitanud Indigolapsed, keda mõni õhtu hiljem elus esmakordselt südaöisest raadiojaamast kuulama juhtusin - 200 Aasta Pärast
OMRABGCV

No comments: