31 August 2012

Kindral, rokidiivad, Mirjamid ja kuus prantsuse tüdrukut...

...ja veel palju- palju tegelasi, kelle abil võiks moodustada pikalt lohiseva pealkirja.
Jäin hoovõtuks(mis tegelikult kujunes unelemiseks) kuulama kahe suure rokidiiva live-kontserte: üks neist Tarja Turunen ja teine Sharon Janny den Adel. Ses mõttes hästi huvitav, et mulle eneselegi on vahest omistatud diivalikke maneere. Ma nüüd ei teagi – kas võtta seda komplimendi või etteheitena?
Juba juulis sündis utt Kriidil täieliku üllatusena jäärtall. Kes tema isa võib olla, pole kellelgi aimugi. Ilmselt ikka Säm, see kõige kangem. Sest väike jäärik on valge pehme villaga nagu Säm. Ja ülimalt nõudliku häälega! Kui ikka tema teeb oma "Määä!" on jalamaid selge, kelle suust see käsklus tuli. Sellest tulenevalt – ja kuna ema nimi algab K tähega – tuli täna järsku hea nimepanemise idee, et kas siis Kapten või Kindral. Kindral tundub nagu parem kuna kanuusõidule me selle lambaga ilmselt ei lähe.
Aga kanuutamas – ja lisaks kõike muud sai terve selle nädala jooksul, mil me juures peatusid kuus fantastilist prantsuse tüdrukut, küll käidud! Eelviimasel päeval enne lahkumist vedasime neid veel hobuste seljas mööda Meenikunnu äärseid džungleid. Enamus neist polnud sellist metsa oma elus näinudki! Korjasin neile lehvikuteks sõnajalalehti ning nii nad seal kulgesid nagu prantsuse õukonnadaamid.
Nad said esimest korda elus lüpsta kitsi ja käia saunas, ennast kohvipaksuga üle hõõruda, hulkuma läinud jäärasid kanges Neostomosani lahuses vannitada, Võru linna sünnipäevailutulestikku nautida  ning veel igasuguseid pööraseid asju teha, sh teostada minu välja käidud idee kohalikust maapoest prantsuse keeles küpsetusfooliumi küsida. Teatrihuvilistena filmisid nad kahe mobiiltelefoniga poestseeni salamahti üles ning arvatavasti saab see müüjanna Perpignan´i linnas väga kuulsaks!
Tüdrukud õppisid ära päris palju eestikeelseid fraase ning mina õppisin selgeks tüdrukute nimed. Kuigi algul tundus see  lootusetu. Sest püüa meelde jätta Adel, Adelaide (juba sootuks teine persoon!), Amondin, Alize, Laura (hääldatakse Luora!) ja Marion.
Ning Mirjam. Uskumatult tubli ja vastupidav eesti tüdruk Prantsusmaalt. Juba kuuendat aastat väliseestlane!   Mirjami seekordne visiit kodumaale oli loodetavasti eriti meeldejääv.
Juhuse tahtel sain lühikese aja jooksul tuttavaks veel teisegi Mirjamiga. Lausa hämmastav, kuivõrd lihtne asi – näiteks hästiõnnestunud foto – võib meeleolu tõsta! Eks mind on pildistatud nii ja naa aga seekord oma ülimalt tavapärases töökeskkonnas, pealegi ebatavaliselt ilusa päikselise ilmaga näeb mu eluolu tõesti välja nagu eestiaegne maal!
Aga selle pildistamisega oli lugu nii: Mirjam, üks algaja kitsekasvataja, pidi tulema ja minu kameruni kitse Mokka ära ostma. Kokkulepitud ajaks polnud aga põllul mitte ühtegi määgijat. Juba ennakult alustasin otsinguid...Asjata! Ja just siis, kui olime jutud toas lõpetanud ja ka Mirjamile botikud jalga leidnud, et mööda soid kammida, laiutas kogu see kari põllul nagu poleks kadunud olnudki! Niimoodi me seal tulime, eakas Mona kaelarihma pidi näpus ja Mirjam aina pildistas. Väga ilusad pildid said! Ja Mokka sai väga hooliva uue kodu.
Kuna ilus ilm kestis kaks päeva, sai täna lõpuks kõige vanem ruun Haidar looreha ette rakendatud ja paar nädalat maas olnud hein vaalu kakutud. Heinal polnud häda midagi, siiani polnud ju teda keegi puutunud. Homme peaks heinategu jätkama aga kes seda teab. Esiteks võib alati tulla vihma. Ja teiseks tulevad nagunii ratsutajad. Lisaks veel hipoteraapia. Aga tegu on nii toredate inimestega, kellele ära öelda ei raatsi. Muidu jah, pean üles tunnistama – nii mõnelgi korral sel suvel pole ma päris võõraid või selliseid püsikliente, kes odavama tunnihinna välja kaubelnud, üldse vastu võtnudki. Sest aega jääb järjest napimaks. Diivamaneerid.
Lihtsalt on nii, et tuleb ette igasuguseid asju.  Mõnest juhtumist – näiteks, kuidas 5 jäära (ainukesena Kõuepilv jäi miskipärast sikkude juurde maha!) paar nädalat kadunud olid ja lõpuks 12 km kaugusele talumehe paarisajapealise lambakarja juurde jõudsid ja ma neid sealt tagasi tõin või kuidas ma Võru Tööbüroos meessoost konsulendi nii närvi ajasin, et ta napilt üle laua mulle kallale pidi kargama, ÜRITAN (ei luba kindlalt) järgmisel korral ülevaate anda. Mingil kummalisel põhjusel suutsin olukordades jääda täiesti rahulikuks, justkui kõrvaltvaatajaks. Jäärade puhul oli mure ja teadmatus mõistagi ängistav. Aga Tööbüroos lausa nautisin olukorda, andes rahulikke konkreetseid vastuseid ja vaadates, kuidas kontorirott teisel pool lauda üha rohkem närvi läheb, süüdistades mind lõpuks lausa töö pühaks mittepidamises. Mina ja ei pea tööd pühaks, halloo?!
Foto NAGI's: Maivi ja kitsed

No comments:

Post a Comment