31 August 2012

Kindral, rokidiivad, Mirjamid ja kuus prantsuse tüdrukut...

...ja veel palju- palju tegelasi, kelle abil võiks moodustada pikalt lohiseva pealkirja.
Olen viimasel ajal hoovõtuks (mis tegelikult kujuneb unelemiseks) kuulanud kahe suure rokidiiva kontserte: Tarja Turunen ja Sharon Janny den Adel. Ses mõttes hästi huvitav, et mulle eneselegi on omistatud diivalikke maneere. Ma ei teagi- kas võtta seda komplimendi või etteheitena?
Juba juulis sündis utt Kriidil täieliku üllatusena jäärtall. Kes tema isa võib olla, pole kellelgi aimugi. Ilmselt ikka Säm, see kõige kangem. Sest väike jäärik on valge pehme villaga. Ja ülimalt nõudliku häälega! Kui tema teeb oma "Määä!" on jalamaid selge, kelle suust see käsklus tuli. Sellest tulenevalt- ja kuna ema nimi algab K tähega- tuli täna järsku hea nimepanemise idee, et kas siis Kapten või Kindral. Kindral tundub nagu parem, sest ega me ilmselt kanuusõidule selle lambaga ei lähe.
Aga. Kanuutamas- ja kõike muud- sai terve nädala jooksul, mil meie juures peatusid kuus fantastilist prantsuse tüdrukut, küll käidud! Eelviimasel päeval enne lahkumist vedasime neid veel hobuste seljas mööda Meenikunnu äärseid džungleid. Paljud polnud sellist metsa üldse näinudki! Korjasin neile lehvikuteks sõnajalalehti ning nii nad seal kulgesid nagu prantsuse õukonnadaamid.
Nad said esimest korda oma elus lüpsta kitsi ja käia saunas, ennast kohvipaksuga üle hõõruda, hulkumas käinud jäärasid kanges Neostomosani lahuses vannitada, Võru linna sünnipäevailutulestikku nautida  ning veel igasuguseid pööraseid asju,s.h. teostada minu poolt välja käidud idee kohalikust maapoest prantsuse keeles küpsetusfooliumi küsida. Teatrihuvilistena filmisid nad kahe mobiiltelefoniga poestseeni salamahti üles ning arvatavasti saab see müüjanna Perpignan´i linnas väga kuulsaks!
Tüdrukud õppisid ära päris palju eestikeelseid fraase ning mina õppisin selgeks tüdrukute nimed. Kuigi algul tundus see  lootusetu. Sest püüa meelde jätta Adel, Adelaide (juba sootuks teine persoon!), Amondin, Alize, Laura (hääldatakse Luora!) ja Marion.
Ning Mirjam. Uskumatult tubli ja vastupidav eesti tüdruk Prantsusmaalt. Juba kuuendat aastat väliseestlane...   Mirjami seekordne visiit kodumaale oli eriti meeldejääv.
Juhuse tahtel sain lühise aja jooksul tuttavaks veel teisegi Mirjamiga. Lausa hämmastav, kuivõrd lihtne asi- näiteks hästiõnnestunud foto- võib meeleolu tõsta! Eks mind on pildistatud nii ja naa aga seekord- oma ülimalt tavapärases töökeskkonnas, pealegi ebatavaliselt ilusa päikselise ilmaga- näeb mu eluolu välja nagu eestiaegne maal!
Aga selle pildistamisega oli lugu nii, et Mirjam, üks algaja kitsekasvataja, pidi tulema ja minu kamerun Mokka ära ostma. Kokkulepitud ajaks polnud aga põllul mitte ühtegi määgijat. Juba ennakult alustasin otsinguid ent asjata. Ja just siis kui olime jutud toas lõpetanud ja ka Mirjamile botikud jalga leidnud, et mööda soid kammida, laiutas kogu see kari põllul nagu poleks nad kadunud olnudki! Niimoodi me tulime, eakas Mona kaelarihma pidi näpus ja Mirjam aina pildistas. Väga ilusad pildid said! Ja Mokka sai väga hooliva uue kodu.
Kuna ilus ilm kestis kaks päeva, sai täna lõpuks kõige vanem ruun, Haidar looreha ette rakendatud ja paar nädalat maas olnud hein vaalu kakutud. Heinal polnud midagi häda, siiani polnud ju teda puututud. Homme peaks heinategu jätkama aga kes seda teab. Esiteks võib alati tulla vihma. Ja teiseks tulevad nagunii ratsutajad. Lisaks veel hipoteraapia. Aga tegu on nii toredate inimestega, kellele ära öelda ei raatsi. Muidu jah, pean üles tunnistama- vägagi paljudel juhtudel sel suvel pole ma päris võõraid või selliseid püsikliente, kes odavama tunnihinna välja kaubelnud, üldse vastu võtnudki. Sest aega jääb järjest napimaks. Diivamaneerid.
Lihtsalt on nii, et tuleb ette igasuguseid asju.  Mõnest juhtumist- näiteks, kuidas 5 jäära (ainukesena Kõuepilv oli miskipärast maha, sikkude juurde munele jäänud!) paar nädalat kadunud olid ja lõpuks 12 km kaugusele talumehe paarisajapealise lambakarja juurde jõudsid ja ma neid sealt tagasi tõin või kuidas ma Võru Tööbüroos meessoost konsulendi nii närvi ajasin, et ta napilt üle laua mulle kallale pidi kargama, ÜRITAN (ei luba kindlalt) järgmisel korral ülevaate anda. Mingil kummalisel põhjusel suutsin olukordades jääda täiesti rahulikuks, justkui kõrvaltvaatajaks. Jäärade puhul oli mure ja teadmatus mõistagi ängistav. Aga Tööbüroos lausa nautisin olukorda, andes rahulikke konkreetseid vastuseid ja vaadates, kuidas kontorirott teisel pool lauda üha rohkem närvi läheb, süüdistades mind lõpuks lausa töö pühaks mittepidamises, halloo?!
Foto NAGI's: Maivi ja kitsed

No comments:

Post a Comment