Viimastel päevadel olen tegelenud aia ehitamisega ümber rännukihus hobuste, kes hakkasid ülesoo koplist välja tikkuma.
Kasutasin kopli kindlustamiseks valget karjuselinti. Pärast mõningaid ponnistusi hakkas vooluagregaat lõpuks punase asemel korralikult rohelist tuld vilgutama.
Kohustuseks võetud põllud on enamalt jaolt niidetud-karjatatud. Mingi protsent võib jääda karjatamata, mis on ka loogiline – kuhu muidu loomad peaks sööma laskma?
Tuleb päris kiiresti kohaneda, vastasel korral "...on elu see, mu kallis, mis meid jalust maha lööb..." nagu Trubetski on laulnud. Üha aktiivsemas ja järjest mitmekesisemas tegevuses pole aega mõelda muule kui vaid sellele, et kõige hädavajalikum saaks tehtud. Ja kui kõige hilisemal õhtutunnil vägisi voodi poole ei suundu, riideid seljast ei kisu ning teki alla ei heida, siis võikski katkematult toimetama jääda.
Lambad said lõpuks pügatud. Jaa tean – hilja mis hilja. Aga ei leidnud varem mitte ajajuppigi. Ei ole mõeldav ju poole lamba kaupa pügada!?! Igapäevane rutiinikarussell: talled, juustutegu, hobused, külalised, ja jälle otsast peale... Nüüd aga õnnestus lausa pügamismasin soetada! Siiski meeldiks mulle rohkem raudadega näkitseda. Uskumatu, aga arvan, et õppisin kääride teritamise ka ära.
Mu kõige suurem hirm, et paksu villa all on vaid kondiklõbin, ei osutunudki tõeks. Kihnu jäärad on väga musklis ja kevadiste talledega uted täiesti konditsioonis.
Uus ruun Asiil sai sadula alla, muud hobused enam-vähem värgitud. Esmaspäeval peaks tulema Võsa Assortiid ja Purgaad ümber rautama.
Kitsekari kasvas vahepeal 67 peani. Pärast müügitehingut ja mõne isendi lihakstegemist koguarv suts kahanes ent püsib jätkuvalt üle 60. Tuhalaanest toodud kirjude eesti kitsede sarvikas (!) kari on põhikarjaga kokku lastud. Oi seda uute metslas-kitsede värkimist, süstimist, karantiinis hoidmist ja muidu mässamist. Mingil lähimal ajal peaks nad ka märgistama. Sikud-jäärad eraldasime neil päevil, innahooaeg on alanud. Isased on igatahes ülielevil ja aktiivsed. Piimakoguseid jätkuvalt mõõdame ja kirjutame tabelisse. Ja piimaprooviringi auto peale saadan teisipäeval oma elu esimesed kitsepiima proovid!
Täna sain lõpuks mahti üle vaadata e- toimiku võimalused. Polegi siin miskit ülimalt kaelamurdvat nagu kartsin. Alustasin aga otsast, aeg-ajalt lugesin juhendit ja tehtud ta saigi! Võttis mõistagi aega, seda küll. Ent nüüd pole muud, kui klikkida vaid "send" nuppu. Võiksin vabalt väikse tasu eest juhendada, kuidas analoogset avaldust koostada neile, kel endal oskusi napib!
Olen tahtnud pikemalt kirjutada oma viimastest koolitustest. Või säravatest kohtumistest omal alal väga pädevate inimestega. Nad on ses mõttes tõelised gurud, et jagavad lahkelt oma oskusi. Sellega on minuski sütitatud soov saada üha paremaks ja paremaks oma valitud alal.
Olen kogenud väga palju toetust erinevatelt inimestelt, vähemalt pooletunnised telefonivestlused iga päev mõnelt healt sõbralt, toimetuste igapäevarutiini kõrvale. Tasakaal tuleb vähehaaval. Keegi polegi öelnud, et elu möödub vaid peoleomeeleolus.
Kasutasin kopli kindlustamiseks valget karjuselinti. Pärast mõningaid ponnistusi hakkas vooluagregaat lõpuks punase asemel korralikult rohelist tuld vilgutama.
Kohustuseks võetud põllud on enamalt jaolt niidetud-karjatatud. Mingi protsent võib jääda karjatamata, mis on ka loogiline – kuhu muidu loomad peaks sööma laskma?
Tuleb päris kiiresti kohaneda, vastasel korral "...on elu see, mu kallis, mis meid jalust maha lööb..." nagu Trubetski on laulnud. Üha aktiivsemas ja järjest mitmekesisemas tegevuses pole aega mõelda muule kui vaid sellele, et kõige hädavajalikum saaks tehtud. Ja kui kõige hilisemal õhtutunnil vägisi voodi poole ei suundu, riideid seljast ei kisu ning teki alla ei heida, siis võikski katkematult toimetama jääda.
Lambad said lõpuks pügatud. Jaa tean – hilja mis hilja. Aga ei leidnud varem mitte ajajuppigi. Ei ole mõeldav ju poole lamba kaupa pügada!?! Igapäevane rutiinikarussell: talled, juustutegu, hobused, külalised, ja jälle otsast peale... Nüüd aga õnnestus lausa pügamismasin soetada! Siiski meeldiks mulle rohkem raudadega näkitseda. Uskumatu, aga arvan, et õppisin kääride teritamise ka ära.
Mu kõige suurem hirm, et paksu villa all on vaid kondiklõbin, ei osutunudki tõeks. Kihnu jäärad on väga musklis ja kevadiste talledega uted täiesti konditsioonis.
Uus ruun Asiil sai sadula alla, muud hobused enam-vähem värgitud. Esmaspäeval peaks tulema Võsa Assortiid ja Purgaad ümber rautama.
Kitsekari kasvas vahepeal 67 peani. Pärast müügitehingut ja mõne isendi lihakstegemist koguarv suts kahanes ent püsib jätkuvalt üle 60. Tuhalaanest toodud kirjude eesti kitsede sarvikas (!) kari on põhikarjaga kokku lastud. Oi seda uute metslas-kitsede värkimist, süstimist, karantiinis hoidmist ja muidu mässamist. Mingil lähimal ajal peaks nad ka märgistama. Sikud-jäärad eraldasime neil päevil, innahooaeg on alanud. Isased on igatahes ülielevil ja aktiivsed. Piimakoguseid jätkuvalt mõõdame ja kirjutame tabelisse. Ja piimaprooviringi auto peale saadan teisipäeval oma elu esimesed kitsepiima proovid!
Täna sain lõpuks mahti üle vaadata e- toimiku võimalused. Polegi siin miskit ülimalt kaelamurdvat nagu kartsin. Alustasin aga otsast, aeg-ajalt lugesin juhendit ja tehtud ta saigi! Võttis mõistagi aega, seda küll. Ent nüüd pole muud, kui klikkida vaid "send" nuppu. Võiksin vabalt väikse tasu eest juhendada, kuidas analoogset avaldust koostada neile, kel endal oskusi napib!
Olen tahtnud pikemalt kirjutada oma viimastest koolitustest. Või säravatest kohtumistest omal alal väga pädevate inimestega. Nad on ses mõttes tõelised gurud, et jagavad lahkelt oma oskusi. Sellega on minuski sütitatud soov saada üha paremaks ja paremaks oma valitud alal.
Olen kogenud väga palju toetust erinevatelt inimestelt, vähemalt pooletunnised telefonivestlused iga päev mõnelt healt sõbralt, toimetuste igapäevarutiini kõrvale. Tasakaal tuleb vähehaaval. Keegi polegi öelnud, et elu möödub vaid peoleomeeleolus.
No comments:
Post a Comment