02 February 2012

Energia voolama!

Huuh, täna on kiire, jõuan vaid olulisemat mainida!
Kaks viimast päeva vääriksid põhjalikku ülestähendamist. Ma ei tea, kuskohast seda aega leida. Praegu panengi kirja ainult mõned punktid, et ei ununeks. Seejärel loomade juurde, ketrama, poolikut sokki jätkama, väimehe vastuvõtuks valmistuma.
Eile külastasime Värska Veekeskust. Inessa on niikuinii koolist kodus, isegi üleeile autoga kooli kohale viies ilmus koolipersonali näole ebalev ilme: kuidas ta pärast koju saab jne. Mina küll mõtlesin, et lapsel on soojas koolimajas hea võimalus  individuaalõppeks- saab üle küsida kõik, mis seni arusaamatuks jäänud. Pärast oleksime ta jälle peale võtnud, kui Tartus käidud. Aga olgu, võtsime kaasa. Mille üle Inessa muidugi ainult rõõmustas!
Nii Põlvast läbisõidul kui Tartus oli planeeritud rohkelt asjaajamisi, s.h. nägin lõpuks põgusalt ära Rotaks- R müügimehe Günteri, kellelt saime kätte oma farmikauba. Kogu logistika jooksis vahepeal totaalselt umbe, edaspidi leppisin kohtumisi kokku juba suure ajavaruga. Nii jõudsingi oma ettereklaamitud kohtamisele Maanteeametis lausa paarkümmend minutit varem. Minusuguse hilineja kohta ülimalt ebatavaline.
Tundus, et kerge paanika  tekkis ka tillukeses büroos (miskipärast kujutasin ette suurt maja). Kuna minu jaoks lahenes asi enam- vähem rahuldavalt, ei hakka kohtumisest enam täpsemat ülevaadet andma. Aga see oli kogemus!  Energia voolas- sest neil, kes olid üritanud mu tegevust blokeerida, jõudis kätte aruande hetk. Mina kuulasin rahulikult. Kuigi üsna tihti hüples teema ebaolulisele: aiale, aiaaugule ja roosteläinud naeltele aia väravas. Siiski sai puudutatud ka tee teemat värava taga. Mu kõrvu jõudis vägagi olulist infi edaspidiseks ning kohtumise ajal jõudis pärale ka naabrimehikese saadetud uus kiri teeasja väänutamiseks. Oh seda naeruväärset siplemist! Kanakull  oskab ka haavadest rohkem õppida kui see (mõistusega?) isend: kull ründas me kanu vaid korra- üle aia veetud okastraatide ja rohkem verd maitsta ei tahtnud. Inimisend aga aina proovib- veel ja veel,  näis millal siis piisavalt vermeid saab. Kes vastu meid, see vastu puid. Põmaki!
 Enese jaoks õppisin, kui oluline ikkagi on elada ja omi asju ajada algusest peale ja alati sirgjooneliselt, puhta südametunnistusega. Kole oli vaadata kõrgema ametniku agooniat oma isepäise alluva pärast, mis sest et napilt pool tundi. Mina tema nahas mitte mingi hinna eest poleks soovinud olla! Teate seda väljendit- "tuliseid süsi pea peale koguma"?? Haa, aga teate, kuskohast see väljend pärit on? Samast raamatust on pärit ka "taevast ja maad liikuma panema" (millegi saavutamiseks), "tühi töö ja vaimu närimine" jpm.
Võib öelda, et õnneks on meil sellised saated nagu "Pealtnägija" jt. kus igasugune ametnike omavoli päevavalgele tuuakse. Hirm avalikkuse ette sattuda teeb tõesti imesid! Mul enesel ei ole alluvaid. Milline kergendus! Ehk kasvab  mulle kord mantlipärija... Küll aga teeb aeg- ajalt muret mu neljajalgsete "alluvate" isepäine käitumine. Eal ei tea, millega loomakari instinktide varal üllatab. Siiski, loom on loom. Ja ametnik on ametnik koos omandatud koolituse ja selgeksõpitud reglemendiga. Kes käskis sellest kõrvale kalduda!
Pidin külastama ka  ARKi. Mu juhiluba aastast 2002 hakkab aeguma. Olin kuulnud- näinud- naernud teiste uusi juhilube, kus peal fotokabiinis tehtud pilt, mis näeb välja justkui 3 nädalat Emajões ulpinud laip. Arvasin, et mul õnnestub paremini. Lootsin oskuslikule meigile, ka kõik turritavad juuksekarvad silusin paika. Valikuks pidi tulema ometi kolm pilti: esimesel tegin omast arust  hästi tähtsa näo, teisel katsusin olla mina ise- sest esimene pilt läks võssa, kolmandal ei suutnud enam irvitust tagasi hoida. Valisin pilt number kahe.
No vähemalt rahvaloendaja töötõendile läinud pildiga olen väga rahul, tegu sama fotoga, mis mu paljuseigelnud ID- kaardil.
Ja viimaks pisut juttu laavakivimassaažist. See on asi, mida soovitada! Korra sain seda kogeda massööriks õppides Tartus, Depile salongis. Väga- väga võimas elamus, elasin kaks nädalat justkui pilvedes! Mu jalad ei külmetanud, energiatase kerkis lakke. Kuna nad seal ainult koolitavad aga kliente ette ei võta, kuulatasin tuttavate massööride kaudu, kes oleks vilunud tegija. Tundus lootusetu. Ainus, millega põhjaliku massaažilemineku ettevalmistuse raames tegeleda jõudsin, oli talvise karva eemaldamine. Polnudki kõige valulikum, MayStar´ i vahatamiseelne geel tuimestas.
Kuni eile hommikusöögilauas pillas Mae ühtäkki sellise lause: "Me pole kaua Värskas veekeskuses käinud, äkki täna läheks?"   Hmm, aga väga hea mõte ju! Ühtlasi võimalus Oravale põigata, hunniku hoburiistade eest raha ära viia! Muide, samast saime ka mõned paarid vilte, ratsutajatele! Mure külmetavate jalgadega on nüüd murtud!
Veekeskusese kodulehel on üleval massaaž, mõistagi ettetellimisel. Igaks juhuks uurisin admisnistraatorilt, kuidas neil sellega on, kas laavakivimassöör saab just seda tihti praktiseerida jne. Kuigi "jajaa" kõlas kahtlaselt, otsustasin siiski proovida kuna juhtumisi 15 minuti pärast oli võimalus otsekohe  lauale saada. Niisiis kähku pesema ja lõõgastuma!
Täna võin öelda, et iga kulutatud sent ning pisuke jootraha läks asja ette! Tunne on täpselt sama nagu eelmisel korral pärast Depile seanssi! Energia voolab mühinal. Mida läheb vaja juba uuel nädalal koolitusel ning sealt edasi loendusel.
Algul  ei olnud ikka kindel, kas tegija on tõhus. Mu pea asend peab olema ebaloomulikult allpool tasapinda, muidu ma ei lõdvestu. Saime selle paika. Kusagil üsna enne lõppu hakkas tulema see tunne, et sooned on seest justkui õõnsad, õhk vuhiseb läbi, kergelt külm on. Natuke vestlesime veel massööriga, kuni laual lebasin. Selleks, et saaksin ülevaadet, keda täpsemalt soovitan. Massöör Larissa kodune keel tundus olevat vene keel, läksin parem kohe sellele üle. Ta olevat oma oskused omandanud Tallinna koolitusel. Larissa on tõesti parim! Kahjuks on Veekeskuse töötajate nimekiri puudulik. Aga te leiate ta, sest ainsana tema teeb laavakivimassaaži.

No comments:

Post a Comment