Huuh, täna on kiire, seega jõuan vaid olulisemat mainima!
Kaks viimast päeva vääriksid eraldi põhjalikumat ülestähendamist. Ma ei tea, kuskohast seda aega leida. Praegu panengi kirja ainult mõned punktid, et ei ununeks. Seejärel loomade juurde, ketrama, poolikut sokki jätkama, väimehe vastuvõtuks valmistuma.
Eile külastasime Värska Veekeskust. Inessa on niikuinii koolist kodus, üleeile autoga kooli juurde kohale viies ilmus koolipersonali näole ebalev ilme: kuidas ta pärast koju saab jne. Mina küll mõtlesin, et lapsel on soojas koolimajas just hea võimalus individuaalõppeks – saab üle küsida kõik, mis seni arusaamatuks jäänud. Pärast oleksime ta tunduvalt targemana jälle peale võtnud, pärast Tartust naasemist. Aga olgu, võtsime kaasa. Mille üle Inessa muidugi ainult rõõmustas!
Nii Põlvast läbisõidul kui Tartus oli planeeritud rohkelt asjaajamisi, sh nägin lõpuks põgusalt ära Rotaks-R müügimehe Günteri, kellelt saime kätte oma farmikauba. Kogu logistika jooksis vahepeal totaalselt umbe, mistõttu järgnevaid kohtumisi leppisin kokku juba suurema ajavaruga. Sedasi jõudsingi oma ettereklaamitud kohtamisele Maanteeametis lausa paarkümmend minutit varem. Minusuguse hilineja kohta ülimalt ebatavaline.
Tundus, et kerge paanika tekkis korraks ka tillukeses büroos (miskipärast kujutasin ette suurt maja).
Kuna minu jaoks lahenes asi enam-vähem rahuldavalt, ei hakka kohtumisest enam täpsemat ülevaadet lekitama. Aga see oli kogemus! Energia voolas – sest neil, kes olid üritanud mu tegevust blokeerida, jõudis kätte aruande hetk. Kuulasin rahulikult, kuigi üsna tihti hüples teema ebaolulisele: aiale, aiaaugule ja roosteläinud naeltele aia väravas. Siiski sai puudutatud ka tee teemat värava taga. Panin kõrvade taha vägagi olulist infot edaspidiseks.
Kohtumise käigus jõudis pärale ka naabrimehikese saadetud uus kiri teeasja väänutamiseks, sain sellele põgusa pilgu heita. Oh seda naeruväärset siplemist! Kanakull oskab ka haavadest rohkem õppida kui see (mõistusega?) isend: näiteks meie kanaaias, kui kull ründas kanu vaid korra üle aia veetud okastraatide, siis ta rohkem verd maitsma lennata ei tahtnud. Inim-isend aga aina proovib – veel ja veel...kuni lõpuks piisavalt vermeid saab. Kes vastu meid, see vastu puid. Põmaki!
Enese jaoks õppisin, kui oluline on tõepoolest elada ja omi asju ajada algusest peale sirgjooneliselt, puhta südametunnistusega. Hariv oli vaadata kõrgema ametniku agooniat oma isepäise alluva pärast, mis sest, et napilt pool tundi. Mina tema nahas mitte mingi hinna eest poleks soovinud olla! Teate seda väljendit – "tuliseid süsi pea peale koguma"?? Haa, aga teate, kuskohast see väljend pärit on? Samast raamatust on pärit ka "taevast ja maad liikuma panema" (millegi saavutamiseks), "tühi töö ja vaimu närimine" jpm.
Õnneks on meil tänapäeval selliseid saateid, kus mõne ametniku poolt mahitatud ülekohus ja omavoli päevavalgele tuuakse. Hirm avalikkuse ette sattuda paneb tegutsema ja vabandama!
Mul enesel ei ole alluvaid, milline kergendus! Aga ehk kasvab kord mantlipärija...
Vahest küll teeb muret mu neljajalgsete "alluvate" isepäine käitumine. Eal ei tea, millega loomakari instinktide varal üllatab. Siiski, loom on loom ja ametnik on ametnik, hoopis teiselaadse vastutuskoormaga omandatud koolituse ja selgeksõpitud reglemendi tõttu. Kes käskis reglemendist kõrvale kalduda!?
Pidin külastama ka ARK-i. Mu juhiluba aastast 2002 hakkab aeguma. Olin kuulnud-näinud-naernud tuttavate uusi juhilube, milledel peal fotokabiini pilt. Enamasti nägid need kõigil välja justkui 3 nädalat Emajões ulpinud laipade fotod, hilisema tuvastamise jaoks arhiivitud. Arvasin, et mul õnnestub paremini: lootsin oskuslikule meigile, kõik turritavad juuksekarvad silusin paika. Valikusse pidi tulema ometi kolm pilti: neist esimesel tegingi omast arust hästi tähtsa näo; teisel katsusin olla mina ise – sest esimene pilt läks kohe untsu, seda jõudsin märgata; kolmandal ei suutnud enam irvet tagasi hoida, meelde tuli kohtumine Maanteeametis. Valisin pilt number kahe.
No vähemalt rahvaloendaja töötõendile kleebitud pildiga jäin rahule, tegu oli sama fotoga, mis mu rohkeltseigelnud ID-kaardil.
Ja viimaks pisut juttu laavakivimassaažist. See on asi, mida soovitada! Korra sain seda kogeda massööriks õppides Tartus, Depile salongis. Väga-väga eripärane kogemus, elasin pärast kaks nädalat pea-pilvedes! Kirjeldamatu energia, jalad ei külmetanud.
Kuna Depile`s ainult koolitavad, masseerimisega ei tegele, kuulatasin tuttavate massööride kaudu väga põhjalikult vilunud tegijate kohta. Lootusetu, keegi ei teadnud kedagi, kes teaks kedagi. Ainus, millega massaažiks ettevalmistuse raames tulemuslikult tegeleda jõudsin, oli talvekarva eemaldamine. Polnudki kõige valulikum, MayStar´ i vahatamiseelne geel tuimestas.
Kuni eile hommikusöögilauas pillas Mae ühtäkki sellise lause: "Me pole kaua Värskas veekeskuses käinud, äkki täna läheks?" Ooo, aga väga hea mõte ju! Ühtlasi võimalus Oravale põigata, hunniku hoburiistade eest raha ära viia! Muide, samast saime ka mõned paarid vilte, ratsutajatele! Mure külmetavate jalgadega on nüüd murtud!
Veekeskusese kodulehelt lehitsesin enne minekut kähku infot massaaži kohta, mõistagi on nii erilised hoolitsused vaid ettetellimisel. Kohale jõudes uurisin ääri-veeri admisnistraatori käest, kas laavakivimassööril on ikka tihedalt praktikat ja ruum soe jne. Kuigi "jajaa" kõlas õige natuke kahtlaselt, pidin siiski eksprompt ära otsustama, sest juhtumisi 15 minuti pärast oli võimalus lauale saada! Natuke kaljulthüppamise tunne, aga olin nõus. Niisiis kähku duši alt läbi ja lõõgastuma!
Täna võin öelda, et iga hetk ja sent läks asja ette! Tunne on täpselt sama nagu eelmisel korral pärast Depile salongi seanssi! Energia voolab mühinal. Mida lähebki vaja juba uuel nädalal koolitusel ning sealt edasi loendusel!
Algul olin tegija suhtes üsna ebakindel. Mu pea asend peab massaažilaual olema ebaloomulikult allpool tasapinda, muidu ma ei lõdvestu, seda olen sunnitud alati seletama ja kinnitama, et ei-ei, mu veri ei jookse pähe ega midagi halba minuga ei juhtu. Saime siis pea ilusti paika, muusika, soojus... Kuskil enne lõppu hakkas tulema see tunne, et sooned on seest justkui õõnsad, õhk vuhiseb läbi, kergelt külm on.
Natuke vestlesime veel massööriga, kuni laual lebasin. Selleks, et saaksin ülevaadet, keda täpsemalt soovitada teaks. Massöör Larissa kodune keel tundus olevat vene keel, läksin ise ka austusest tema hea töö vastu sellele üle. Larissa olevat oma oskused omandanud Tallinnas kursutel, seega on ta päris tavaline "spaa-massöör" aga ta on tõesti väga hea! Te leiate ta, sest ainsana tema teeb Värska veekeskuses laavakivimassaaži.
Kaks viimast päeva vääriksid eraldi põhjalikumat ülestähendamist. Ma ei tea, kuskohast seda aega leida. Praegu panengi kirja ainult mõned punktid, et ei ununeks. Seejärel loomade juurde, ketrama, poolikut sokki jätkama, väimehe vastuvõtuks valmistuma.
Eile külastasime Värska Veekeskust. Inessa on niikuinii koolist kodus, üleeile autoga kooli juurde kohale viies ilmus koolipersonali näole ebalev ilme: kuidas ta pärast koju saab jne. Mina küll mõtlesin, et lapsel on soojas koolimajas just hea võimalus individuaalõppeks – saab üle küsida kõik, mis seni arusaamatuks jäänud. Pärast oleksime ta tunduvalt targemana jälle peale võtnud, pärast Tartust naasemist. Aga olgu, võtsime kaasa. Mille üle Inessa muidugi ainult rõõmustas!
Nii Põlvast läbisõidul kui Tartus oli planeeritud rohkelt asjaajamisi, sh nägin lõpuks põgusalt ära Rotaks-R müügimehe Günteri, kellelt saime kätte oma farmikauba. Kogu logistika jooksis vahepeal totaalselt umbe, mistõttu järgnevaid kohtumisi leppisin kokku juba suurema ajavaruga. Sedasi jõudsingi oma ettereklaamitud kohtamisele Maanteeametis lausa paarkümmend minutit varem. Minusuguse hilineja kohta ülimalt ebatavaline.
Tundus, et kerge paanika tekkis korraks ka tillukeses büroos (miskipärast kujutasin ette suurt maja).
Kuna minu jaoks lahenes asi enam-vähem rahuldavalt, ei hakka kohtumisest enam täpsemat ülevaadet lekitama. Aga see oli kogemus! Energia voolas – sest neil, kes olid üritanud mu tegevust blokeerida, jõudis kätte aruande hetk. Kuulasin rahulikult, kuigi üsna tihti hüples teema ebaolulisele: aiale, aiaaugule ja roosteläinud naeltele aia väravas. Siiski sai puudutatud ka tee teemat värava taga. Panin kõrvade taha vägagi olulist infot edaspidiseks.
Kohtumise käigus jõudis pärale ka naabrimehikese saadetud uus kiri teeasja väänutamiseks, sain sellele põgusa pilgu heita. Oh seda naeruväärset siplemist! Kanakull oskab ka haavadest rohkem õppida kui see (mõistusega?) isend: näiteks meie kanaaias, kui kull ründas kanu vaid korra üle aia veetud okastraatide, siis ta rohkem verd maitsma lennata ei tahtnud. Inim-isend aga aina proovib – veel ja veel...kuni lõpuks piisavalt vermeid saab. Kes vastu meid, see vastu puid. Põmaki!
Enese jaoks õppisin, kui oluline on tõepoolest elada ja omi asju ajada algusest peale sirgjooneliselt, puhta südametunnistusega. Hariv oli vaadata kõrgema ametniku agooniat oma isepäise alluva pärast, mis sest, et napilt pool tundi. Mina tema nahas mitte mingi hinna eest poleks soovinud olla! Teate seda väljendit – "tuliseid süsi pea peale koguma"?? Haa, aga teate, kuskohast see väljend pärit on? Samast raamatust on pärit ka "taevast ja maad liikuma panema" (millegi saavutamiseks), "tühi töö ja vaimu närimine" jpm.
Õnneks on meil tänapäeval selliseid saateid, kus mõne ametniku poolt mahitatud ülekohus ja omavoli päevavalgele tuuakse. Hirm avalikkuse ette sattuda paneb tegutsema ja vabandama!
Mul enesel ei ole alluvaid, milline kergendus! Aga ehk kasvab kord mantlipärija...
Vahest küll teeb muret mu neljajalgsete "alluvate" isepäine käitumine. Eal ei tea, millega loomakari instinktide varal üllatab. Siiski, loom on loom ja ametnik on ametnik, hoopis teiselaadse vastutuskoormaga omandatud koolituse ja selgeksõpitud reglemendi tõttu. Kes käskis reglemendist kõrvale kalduda!?
Pidin külastama ka ARK-i. Mu juhiluba aastast 2002 hakkab aeguma. Olin kuulnud-näinud-naernud tuttavate uusi juhilube, milledel peal fotokabiini pilt. Enamasti nägid need kõigil välja justkui 3 nädalat Emajões ulpinud laipade fotod, hilisema tuvastamise jaoks arhiivitud. Arvasin, et mul õnnestub paremini: lootsin oskuslikule meigile, kõik turritavad juuksekarvad silusin paika. Valikusse pidi tulema ometi kolm pilti: neist esimesel tegingi omast arust hästi tähtsa näo; teisel katsusin olla mina ise – sest esimene pilt läks kohe untsu, seda jõudsin märgata; kolmandal ei suutnud enam irvet tagasi hoida, meelde tuli kohtumine Maanteeametis. Valisin pilt number kahe.
No vähemalt rahvaloendaja töötõendile kleebitud pildiga jäin rahule, tegu oli sama fotoga, mis mu rohkeltseigelnud ID-kaardil.
Ja viimaks pisut juttu laavakivimassaažist. See on asi, mida soovitada! Korra sain seda kogeda massööriks õppides Tartus, Depile salongis. Väga-väga eripärane kogemus, elasin pärast kaks nädalat pea-pilvedes! Kirjeldamatu energia, jalad ei külmetanud.
Kuna Depile`s ainult koolitavad, masseerimisega ei tegele, kuulatasin tuttavate massööride kaudu väga põhjalikult vilunud tegijate kohta. Lootusetu, keegi ei teadnud kedagi, kes teaks kedagi. Ainus, millega massaažiks ettevalmistuse raames tulemuslikult tegeleda jõudsin, oli talvekarva eemaldamine. Polnudki kõige valulikum, MayStar´ i vahatamiseelne geel tuimestas.
Kuni eile hommikusöögilauas pillas Mae ühtäkki sellise lause: "Me pole kaua Värskas veekeskuses käinud, äkki täna läheks?" Ooo, aga väga hea mõte ju! Ühtlasi võimalus Oravale põigata, hunniku hoburiistade eest raha ära viia! Muide, samast saime ka mõned paarid vilte, ratsutajatele! Mure külmetavate jalgadega on nüüd murtud!
Veekeskusese kodulehelt lehitsesin enne minekut kähku infot massaaži kohta, mõistagi on nii erilised hoolitsused vaid ettetellimisel. Kohale jõudes uurisin ääri-veeri admisnistraatori käest, kas laavakivimassööril on ikka tihedalt praktikat ja ruum soe jne. Kuigi "jajaa" kõlas õige natuke kahtlaselt, pidin siiski eksprompt ära otsustama, sest juhtumisi 15 minuti pärast oli võimalus lauale saada! Natuke kaljulthüppamise tunne, aga olin nõus. Niisiis kähku duši alt läbi ja lõõgastuma!
Täna võin öelda, et iga hetk ja sent läks asja ette! Tunne on täpselt sama nagu eelmisel korral pärast Depile salongi seanssi! Energia voolab mühinal. Mida lähebki vaja juba uuel nädalal koolitusel ning sealt edasi loendusel!
Algul olin tegija suhtes üsna ebakindel. Mu pea asend peab massaažilaual olema ebaloomulikult allpool tasapinda, muidu ma ei lõdvestu, seda olen sunnitud alati seletama ja kinnitama, et ei-ei, mu veri ei jookse pähe ega midagi halba minuga ei juhtu. Saime siis pea ilusti paika, muusika, soojus... Kuskil enne lõppu hakkas tulema see tunne, et sooned on seest justkui õõnsad, õhk vuhiseb läbi, kergelt külm on.
Natuke vestlesime veel massööriga, kuni laual lebasin. Selleks, et saaksin ülevaadet, keda täpsemalt soovitada teaks. Massöör Larissa kodune keel tundus olevat vene keel, läksin ise ka austusest tema hea töö vastu sellele üle. Larissa olevat oma oskused omandanud Tallinnas kursutel, seega on ta päris tavaline "spaa-massöör" aga ta on tõesti väga hea! Te leiate ta, sest ainsana tema teeb Värska veekeskuses laavakivimassaaži.
No comments:
Post a Comment