30 January 2012

Seiklused Räpinas.

"Minu koer läks Räpina, esitles end Täpina..." oli keegi kirjutatud suure toa tapeedile, kui siia tallu kolisime.
Poole ööni sahmerdamine vigla ja veeämbritega tingis selle, et pühapäeva hommikul sain mina silmad lahti alles 10.23. Seitse minutit väljasõiduni ei päästa enam midagi. Otsustasime ära talitada ja Inessaga Räpinasse koosolekule minna. Pesumasina varuosa ootas ka nii ehk naa äratoomist. Meie kandi ainus teadaolev pesumasinate meistrimees leidub Räpinas, keegi härra Sala Hillard. Uskuge, mina ei ole seda nime välja mõelnud, lugesin seda nime tema visiitkaardilt juba kolmteist aastat tagasi, kui poest remondimehe kontaktid saime!  Meil juhtus nimelt selline lugu, et keegi ei tulnud selle peale, et enne pesuprogrammi käivitamist eemaldada transpordikruvid. Pesumasin hüppas nagu kits aga mehed hoidsid teda lihtsalt jõuga kinni.
Niisiis, Räpinasse. Auto läks käima kenasti, ehk on lootust möödaminnes ka pudulojuste ussirohi vetilt kätte saada? Muul ajal on sinna suunda ülimalt harva asja. Ainult möödunud suvel kui Võru tee remondis, sai pühapäeviti päris tihti kella kolmeks koosolekutele käidud.
Oli väike võimalus, et aegasid on muudetud ja nii oligi. Väravad kinni, ei hingelistki. Enamus Räpina kontakte on kinni teises telefonis ja see ootab Andrese juures tegemist. Kuigi vähe tõenäoline, et kitsepiimaga niisutatud telefon enam funkama hakkab. Oli kiire, mis parata, originaallutipudelit üles ei leitud, vaid üks päris titapõlve aegne, kõik käis mauhhti käekotti ja telefon kõige alumiseks ja tulemus käes...
Ühe kontakti leidsin aga seegi ei vastanud. Niisiis külastasime Räpina Maximat ja onu Hillardit, kes nägi muutumatult endine välja. €16 mootori jublaka eest koos vahetusega ja suundusime tiiruga teiselt poolt uurima, ega ehk kell neli rahvas saali juurde ei kogune. Linn oli üsna lume all, ühes kohas (Selveri lähedal) hakkasin Fordiga napilt trepist alla sõitma, et otseteed lõigata. Selle peale tuligi seinalekirjutatud luulerida meelde. Räpinaga oli selline kummaline ainulaadne seis, et kuigi linn on väike, oli mul kaua aega nii, et vajalikke kohti oskasin üles leida vaid teatud suunast lähenedes. Kas selline väikeste ühetaoliste tänavate rägastik or what? Pole säherdust orienteerumise probleemi ei paksus laanes, ei suurlinnades. Hullemate seikluste ärahoidmiseks tagurdasin õigel ajal tuldud teed pidi siledamale lumepinnale tagasi.
Kodune õhtupoolik kujunes väga edukaks. Kõigepealt kuumutasime Räpina Maximast ostetud alkoholivaba glögi, samuti keema, seejärel ahju rändas ka Rannamõisa broiler. Tegelikult poes käisid neelud miskipärast hakkliha järele. Aga kui olin uurinud hakkliha täpsemat koostist- kas tegu puhta sea-, veise- vm, jäi silma, et kõik saadaolevad hakklihamassid sisaldasid vähemalt E621 kui mitte lausa E- kokteile! Olin siiani sinisilmselt arvanud, et hakklihades need puuduvad!
Kana polnud täna hommikul lausa kaagutanud, sestap pisut soodsam. Aga maitses võrratult! Ahjukartulitega! Pehme ja õrn, ka Simmo pistis ja isegi Inessa, kes esitleb end taimetoitlasena. Peab ometi sellisel külmal ajal ka perele keha kütmiseks toitu andma, mitte ainult loomadele!
Mõningase ponnistuse tulemusel sai Aivo ka pesumasina pumbale uue kulumata jublaka külge ning testitud, asi toimis! Kui viimasel ajal pump ei löönud enam vett korralikult välja, tekkis vajadus ringi vaadata uue masina järele. Hiljuti olime välja vahetanud elektripliidi ja ka see pärines kolimise ajast. Nii, et võib isegi mõningal määral tõele vastata see teooria elu kulgemise kohta tsüklitena. Et näiteks pere alustab elu, soetab enam- vähem toimiva kodutehnika ning näiteks auto ja mingil hetkel kümmekonna aasta pärast hakkavad need üheaegselt rivist välja minema, mis tingib vajaduse lisaraha teenida vms? Tekivad lisapinged ja kõik muu sellega seoses?  Ah,hakkan juba küsimusi esitama nagu kolumnist Carrie Bradshaw!

No comments:

Post a Comment