Ilmselgelt pole mõtet ilmaoludele vastu punnitada. Kitsed-uted pole seetõttu mitu päeva jalutama saanud. Nädalapäevad tagasi mahutasin lauta lõõgadesse ka kõik sikud. Kogu kamerunide pere leidis õnneks just-just uue kodu. Täna litsusin tugevamasse noorte isaste boksi kolm jäärajurakat – Sämmi, Kõu ja Tuisu. Muidu ööbisid väravalõhkujad õues putkas. Ma loodan, et seda raudväravat suurte kaardus sarvedega eest ei lööda, värav on piisavalt massiivne kobakas. Kanade tarvis pidin taas võtma kasutusele ühe kergema vakakasti, sellega on neid varemgi igal aastal edasi-tagasi tassitud: kanad kuuekaupa sisse, kolme tiiruga üle õue ja olidki 18 kana ning üks kukk selleks korraks soojas! Söödakünade ja ronimisredeliga veel mõned tiirud üle õue...
Siiani elutsesid võrkaiaga kindlustatud aedikus kääbuskitsepreilid (need nõglad kipuvad igalt poolt välja pugema ja vahekäikudesse heinte peale rosinaid laskma. Pärast selliselt toidu garneerimist ei ole meeldiv oleks kellelgi enam meeldiv heina süüa. Nüüd pidid kääbused leppima jäärade juures, Kõu läheb sellest vist veel rohkem siku nägu?
Talu eelmisel peremehel oligi algselt see võrkaedik kanadele eraldatud, isegi pesakastid kivimüüri peal reas. Aga kastid on kuhugi välja visatud, sest kanakuudis hoopis teine süsteem. Sel talvel on tublid Periko kanad haruharva mõne muna munenud. Las sulgivad ja puhkavad. Eelmisel talvel see-eest poetasid mune peaaegu katkematult. Rotaks-R lisasööt arvatavasti stimuleeris munatoodangut nii hästi. Mune pole enam võtta, tekib küsimus, millega pead pesta? Toidu sisse riskib poemuna lüüa, juustesse mitte.
Gehenna jälle indles! Võtsin Mammaste kitsed seniks lõõga, kuni heina ja vett tassisin, ka hobustele kulus 10 ämbrit, vahepeal vaatasin, kuidas läbisaamine on. Paar noorkitse pidin täiskasvanute sulgu paigutama. Lõpuks enam-vähem klappis. Ka lambad sättisin nii, et 4 utte kõik kokku aga kõrvalsulgu Kusti koos Ottu, Tröösti ja kuu aja pärast poegiva Öö-kitsega. Hea, et pole veel tallesid!
Hobustele veel heina ette, koertele süüa. Vaatasin siis, kuidas kohtadega on, et saab vist karjakoerad ka sooja tuua. Aedikute kõrval on sellised kaks kohta, kuhu suures hädas kedagi kinnitada saab. Rottweiler Cora võib jääda lahtiselt aga karjakoerad peab kinnitama nii, et mööda lauta ringi mürgeldada ei saaks.
Seljale andis kohe tunda see rahmeldamine, pluss see, et lõpuks äsas suur sikk Aadu ikkagi peaga ära, nii möödaminnes. Ju kaitses oma pruuti.
Tänaseks ööks jäid välja ainult hobused. Karusloom uinus, ilusti tekkide sees keras, kahjuks hommikuks selgus, et igavesele unele... Hetkel on õues -20, lubab veel langeda. Tänase töö tulemust ei olnud aega pildistada, saime Inessaga homse artikli hoopis elavalt läbi arutada. Mis palju olulisem.
Nii ongi hea, et kohtama minekuks mingit kindlat kuupäeva veel ei öelnud. Kes teab, kas auto käima saabki? Kuigi, kui mina tassisin oma lemmikuid sooja ruumi, siis Aivo tassis auto ja traktori aku tuppa. Need ka pereliikmed. Andrese jaoks on üks kihnuvillane sokk valmis heegeldatud, teine ei taha enam kuidagi edeneda.
Tuleb valmistuda veelgi karmimateks oludeks. Üks noor sikk ilmselt lihaks teha, saab koha vabaks. Rendikitsede omanik võiks samuti juba Katjale ja Jääkuningannale järele tulla.
Siiani elutsesid võrkaiaga kindlustatud aedikus kääbuskitsepreilid (need nõglad kipuvad igalt poolt välja pugema ja vahekäikudesse heinte peale rosinaid laskma. Pärast selliselt toidu garneerimist ei ole meeldiv oleks kellelgi enam meeldiv heina süüa. Nüüd pidid kääbused leppima jäärade juures, Kõu läheb sellest vist veel rohkem siku nägu?
Talu eelmisel peremehel oligi algselt see võrkaedik kanadele eraldatud, isegi pesakastid kivimüüri peal reas. Aga kastid on kuhugi välja visatud, sest kanakuudis hoopis teine süsteem. Sel talvel on tublid Periko kanad haruharva mõne muna munenud. Las sulgivad ja puhkavad. Eelmisel talvel see-eest poetasid mune peaaegu katkematult. Rotaks-R lisasööt arvatavasti stimuleeris munatoodangut nii hästi. Mune pole enam võtta, tekib küsimus, millega pead pesta? Toidu sisse riskib poemuna lüüa, juustesse mitte.
Gehenna jälle indles! Võtsin Mammaste kitsed seniks lõõga, kuni heina ja vett tassisin, ka hobustele kulus 10 ämbrit, vahepeal vaatasin, kuidas läbisaamine on. Paar noorkitse pidin täiskasvanute sulgu paigutama. Lõpuks enam-vähem klappis. Ka lambad sättisin nii, et 4 utte kõik kokku aga kõrvalsulgu Kusti koos Ottu, Tröösti ja kuu aja pärast poegiva Öö-kitsega. Hea, et pole veel tallesid!
Hobustele veel heina ette, koertele süüa. Vaatasin siis, kuidas kohtadega on, et saab vist karjakoerad ka sooja tuua. Aedikute kõrval on sellised kaks kohta, kuhu suures hädas kedagi kinnitada saab. Rottweiler Cora võib jääda lahtiselt aga karjakoerad peab kinnitama nii, et mööda lauta ringi mürgeldada ei saaks.
Seljale andis kohe tunda see rahmeldamine, pluss see, et lõpuks äsas suur sikk Aadu ikkagi peaga ära, nii möödaminnes. Ju kaitses oma pruuti.
Tänaseks ööks jäid välja ainult hobused. Karusloom uinus, ilusti tekkide sees keras, kahjuks hommikuks selgus, et igavesele unele... Hetkel on õues -20, lubab veel langeda. Tänase töö tulemust ei olnud aega pildistada, saime Inessaga homse artikli hoopis elavalt läbi arutada. Mis palju olulisem.
Nii ongi hea, et kohtama minekuks mingit kindlat kuupäeva veel ei öelnud. Kes teab, kas auto käima saabki? Kuigi, kui mina tassisin oma lemmikuid sooja ruumi, siis Aivo tassis auto ja traktori aku tuppa. Need ka pereliikmed. Andrese jaoks on üks kihnuvillane sokk valmis heegeldatud, teine ei taha enam kuidagi edeneda.
Tuleb valmistuda veelgi karmimateks oludeks. Üks noor sikk ilmselt lihaks teha, saab koha vabaks. Rendikitsede omanik võiks samuti juba Katjale ja Jääkuningannale järele tulla.
2 comments:
Ma olen vist loomapiinaja- mul on sellised "kasutud" kui oinad ja sikk külmas küünis, hobused ka. Soojemat vett ja piiramatult heina ette...Elasid eelmise aasta -30 üle, ega see -20 neid ka lõhki löö :)
Ainus jama, et veepump läks öösel jäässe.
Me hoiame ka igal hommikul hinge kinni, kas karjaköögi veetorudest veel käib vesi läbi? Hüdrofoor on keldriesikus, jamade vältimiseks sai soetatud vist juba paar aasta tagasi mingine lisaradikas, mis nüüd paar ööpäeva stepslis.
Hobuste kopsudele on just see piinamine, kui nad lauta litsuda. Või kui litsudagi, siis peab olema tohutu ventilatsioonisüsteem ja päeval peavad saama õues liikuda. Ma Soomes komandeeringus nägin.
Sikud- jäärad on mul küll sujuvalt siiani õues olnud aga hale hakkas:-) Äkki kõrvad, kotid või sõrad külmetavad? Tõhuga juba sain hingevalu. Nii palju seda ruumi neile ikka leiab.
Post a Comment