27 January 2012

Kloonid

Ma ei suuda seda enam enda teada hoida, no ei suuda!
Uskumatu, kuivõrd palju saab üks loom sarnaneda teise isendiga, kes ammu enam ei krõmpsuta, ei mäletse! Kõigepealt ruun Arno fenomen Soomes – teise komandeeringu algul, peenes renditallis, hõõrusin üllatusest mitu korda silmi, kui süsimusta saledajoonelise Essi asemel vaatas boksist vastu Arno mis Arno: sama tegu, sama nägu, sama eakas ja sama jümikas. Kui poleks oma silmaga näinud vana tubli ruuna viimaseid hingetõmbeid, võinuks arvata, et keegi ablas hobuärikas on Arno Soome parseldanud!
Ja nüüd järgemööda otsa teine värske kogemus, seekord  jäärapoistega. Käesoleval juhul on küll klaar, et omavahel neil sugulus on, mõlemad ju pärinevad Johannes Nirgi karjast. Mina ostsin samast karjast kolm ägedat semu, kelledest kahjuks kahega läks eelmise aasta jooksul halvasti ja alles on jäänud vaid Säm. Salim vigastas suhete klaarimise käigus sarve, see läks soojaga pahaks ja Simsalabimi surm oli üldse kõige lollakam juhtum (kui märasälg  Hiawatha lugu välja arvata). Ühesõnaga, lõas või seotud noorloomadega peab väga ettevaatlik olema.
Aga see selleks. Loomi pidades peab alati arvestama võimalusega – kui on laudas, on ka lauda taga. Kes südantmurdvaid olukordi tahab vältida, on tervislikum loomi üldse mitte pidada.
Niisiis on mul taas laudas tore must kongusninaline peenejalgne nohisev kihnu jäär, nimega Kusti. Eilne sõit üle Kanepi-Otepää-Rõngu-Leie jäärööpais ja konarustes teid jäägu küll viimaseks! Talvisel ajal peab reeglina kasutama ikkagi magistraaltrasse. Me lootsime, et on mõttekam tasahilju sealtkaudu otse minna, kus lobjakat ja soola pole. Aga taguots kippus ohtlikult muudkui õõtsuma.
Kõik üleelamised kompenseeris pererahva külalislahkus ning õdus keskustelu "Kaunima kodu" konkursil paaril korral kolmandaks jäänud kodus. Ilm oli külm ja roosid lume all, ent oli lihtsalt tore suhelda teiste loomakasvatajatega. Ah jah, samal ajal toimus Tartus päev hobusekasvatatele, kuhu me muidugi ei jõudnud. Me peaks laskma end kloonida kui tahaks tihedamalt väljas käia!
Äri poole pealt saime eile ja täna vähemaks müüa oma lärmakate kääbuskitsede populatsiooni: ära osteti Armani, Karamell oma sikktallega ja Mäks.
Tulvil positiivsetest emotsioonidest, talitasin ringreisipäevalt koju jõudes laudas väsimusest ümberkukkumiseni. Aivo küll tassib heinad hobustele aga mina korraldasin laudas kohti ümber, söötsin-jootsin pudulojuseid, lõpuks vinnasin hobustele 13 ämbritäit vett. Samal ajal valmistusin mõtteis kääridega Kusti hiigelkasuka kallale minekuks. Pool viis vastu hommikut sain viimaks jäära villakust eraldatud ja ise tuppa naaseda. Samumeie, oli vast vill! Uskumatu, et nii pikas villas ei pesitsenud ühtegi kaasreisijat! Vähemalt süda ses osas rahul, sain mõnusalt aromaatset teed nautida, sirvida ei tea kust söögilauale ilmunud värsket "Uma lehte",  muheleda südamest järjekordset Ruitlase Olavi juttu "Vagla Marsi pääle!", kihnuvillased sokid jalga ajada ja unne vajuda.
Kihnuvillased heegeldatud sokid, millega lubasin lauta minna...eee, ma vist ikkagi ei raatsi laudas neid lörtsida. Tegutsedes käib veri niikuinii ringi, kõlbab miskit kehvemat küll. Paremat materjali külmetavate jalgade soojas hoidmiseks pole lihtsalt võimalik leida, kui kihnu lamba villast omakedratud lõngast sokid! Need olid mu eluunistus umbes poolteist aastat tagasi, täitumine tuli uskumatult kiiresti! See lause oli kirjas vist Jari Sarasvuo"Sisemises sangaris":  Olge ettevaatlikud oma unistustega sest need täituvad!
Foto NAGI's: Simsalabim/KustiFoto NAGI's: Arno/Virkoposti

Nüüd aga tuleb tõeline pommuudis:
Mind kutsuti üle pika aja kohtamisele! Jaa!!! Maanteeameti kõrgem ülemus isiklikult helistas, kui laudas kitsekesi nunnutasin! Ühesõnaga, serverid olla läinud väljavahetamisele ja seoses sellega kaotsi ka vastus minu küsimusele. Sestap olen oodatud audientsile mulle sobival ajal...
Tundub, et rohkemat kirjavahetusest teeviida mahavõtu teemal ei pea esialgu avalikustama...
Põnevam kui teises maailmasõjas:


                                  

No comments: