Mine võta kinni, kas tõesti tookordne sõit suure lastiga või hoopis Soomes libeda käänulise mägitee kraavi tagurdamine või miski kolmas- neljas (hetkel Eesti maanteed kohati nagu kartulivagude ristipidi ületamine!) aga hämmastav on, et me oma Fordiga seni üle katuse pole käinud. Eile nägin iseenese ihusilmaga seda mõra tagasillas, parempoolses nurgas ja tänaseks kauples Aivo kunagise Leevi remonditöökoja juurde aja autot keevitama. Sai üles tõsta ja korda teha. Sellest vinklist vaadates on lausa hea, et masin paaril korral ei käivitunud. Rool kiskus ja mingeid vidinaid sai isegi vahetatud ja vahetada lastud. Ja ikkagi auto kuidagi ujus tee peal.
Ütlesin õnneks kohe alguses ära, et meie Fordiga Tallinna Foreveri üritusele minna ei õnnestu. Rooli istumisest ma siiski ei pääsenud. Arvatavasti mina poleks suutnudki rahulikult Audi tagaistmel tukkuda. Ilm küll mingil määral soosis reisi, vähemalt tagasisõitu- päev enne ja pärast tuiskas suisa hullupööra. Olin siis juba Audiga harjunud, kui minnes üks ja tagasiteel teine suur veoauto maanteel tegid lausa uskumatuid manöövreid: esimene sõitis minust mööda, jätsin talle ruumi oma ritta tagasi võtmiseks, aga ei!- ikka edasi, vastu mäge, minu ees olevast rekkast ka mööda ja ennäe, juba tuligi künkaharja tagant suur buss vastu! Selleks ajaks olin mina jala gaasipedaalilt üldse eemaldanud, silmadega otsisin kohta, kuhu ohutult seisma jääda. Eesmine rekka suutis niimoodi pidurdada ja vingerdada, et midagi ei juhtunud, enesel raske koorem taga...See aga( rahvusvahelise tähisega L) rühkis aina edasi.
Ja tagasiteel- keskööl, napilt Tartu- Põlvamaa piiri sirgel lõigul vaatame kõik, et vastutulev suur veoauto kaldub justkui diagonaalis sujuvalt meie suunavööndisse. Ei jõudnud veel oh öelda, kui järsu nõksuga ikka rooli õigeks keeras...Selline tore anekdoot tuleb meelde: jaa, kui kord surema pean, tahan seda teha rahulikult, une pealt just nagu minu vanaisa- mitte niimoodi nagu need hääletajad tema autos- kiljudes, röökides ja küüntega aknaklaase kriipides.
Siiski jõudsime ka seekord eluga ~02.30 paiku tagasi sellelt äärmiselt harivalt koosviibimiselt Radisson Blu Hotel Olümpia konverentsikeskuse Omega saalis, kus peaesinejaks Foreveri Euroopa operatsioonide direktor Peter Lenkey. Maire viitas oma ettekandes väga huvitavale uuringule: "Riigi tegevus taimse toidu ohutuse tagamisel. Kas pestitsiidid ja saasteained ohustavad meie toitu?" Minu tungiv soovitus: võtke aega, lugege, see on väga- väga mõtlemapanev! Väga mõtlemapanev! Leebelt öeldes. Ja taas saab vaid kergendust tunda, et meil (kuigi vähestel) on kindel lootus tulevikuks ja suurepärased aaloe mahlad. Kodukana munad ja kitsepiim on minu jaoks täiesti ainuvõimalik toiduaine. Ja lühikest aega saab nautida ka tõeliselt maitsvat nestet- vahtramahla.
Ent rubriiki "must huumor" kuulub uudis, et karjakoera kutsikat ei saagi varjupaigast ära tuua. Nagu selgus, on ühel pesakonna tüdrukul päris hull koerte viirus. Ei julge riskida Cora ja Kassari kassi nakatamisega. Mõlemad on üliandekad oma erialal. Corat olen nüüd jalutuskäikudel õpetanud pidevalt kitsi karjatama. Kutsu püüab kogu hingest aru saada küll, mida tegema peab.
Paar kitse on broneeringus. Näis kas päris kauba tegemiseks ka läheb. Hästi palju aega kulub, samas on siiski tore külalisi vahest niisama vastu võtta, pakkuda kitsepiimajäätist ja rukkijahukakukesi, kuulata erinevaid elukogemusi. Viimaks suutsin 7- liikmelise seltskonna nimedki lausa meelde jätta. Veel vaid ühes pole päris kindel- oli see Ville või Viljam?
Ühel hommikul lauta minnes leidsin Lumelörtsi surnult. Põhjus sama, mis omal ajal tema ema Lumehelbekesel. Tookord veel kripeldas, kas ehk natuke liiga ennatlikult hea kitse puhul hädatapunuga kasutasin? Oli nüüdki mõned päevad samamoodi, et kitse sabaalune määrdunud. Mitte kõhulahtisuse, vaid põletiku moodi. Kahtlustasin emakapõletikku. Lahkamisel oli tõepoolest ühe poole emakasarv mädane. Ja tiine see kits polnudki! Kuigi just mõni päev varem ju võdistamist nii selgesti tunda oli. Ning vaid nädalajagu hiljem ei mäletsenud ühtäkki enam see saane verd sikk Lumetorm. Seisis, silo suus, üks pool mokka töllakil. Kiskusin tuusti suust, pakkusin kaera- sõi endale jälle paraja tropi kurgulakke. Seejärel katsetasin õli- piima- toore muna kokteili joota. Et äkki on seal kurgus mõni võõrkeha? Hakkas menetluse peale sülge välja ajama, seisund endine. Õhtul ei jäänud ma enam uue korjuse ootele riskima. Lahkasin ja uurisin, ei midagi. Hingetoru vaba, siseelundid korras. Nüüd tuleb sügiseks Uhmardult see väljalaenatud vene sinine sarvik tagasi vedida.
Seega jätkus kanadele pikemaks värsket sisikonda, mille neile võrkaeda viskasin. Kukk laulis rõõmuga lõpuks kanakulli olukorda uudistama, see ründaski läbi kaitseliiniks tõmmatud traatide. Arvatavasti sellel kullil puudus kogemus meie okastraadiga ja vaevalt ta edaspidi enam ründama tuleb. Ühe kana suutis siiski niivõrd ära šokeerida, et pidi vere välja laskma. Kuid tundub, et nüüd on kõik need kanad otsas, kelle pärast pidi igal õhtul käima pesakaste blokeerimas- või muidu kobis mingi teatud seltskond eriti totusid kanu kastidesse magama. Millest poleks muidu midagi, munad ju korjatud. Aga magav kana laseb junne, määrides nii pesamaterjali ära.
Teine pisut naljakam seik kanakuudis juhtus mu endaga. Läksin kord pärast linnast tulekut puhaste riiete ja ilma mobiilita nagu muuseas mõnd juurdetilkunud muna korjama kui ukseriiv ette vajus. Avastasin end, kaks värsket muna peos, seismas ja ootamas, mil Aivo õue autot tühjaks tassima tuleb. Tema aga ei saanud kuidagi aru, et ma ei uksest ei aknast, ei kanade käimisaugust tõesti ise välja ei pääse. Hakkasin läbi traatvõre vastu akent toksima (kuni üks ruuduke eest pudenes), mille peale kukk pistis hüsteeriliselt kõõkudes kanu hoiatama. Aga minu abikaasa arvas rahulikult, et ju ma lihtsalt akent parandan. Haaras kastid sülle ning rühkis tuppa tagasi! Hüüdsin lõpuks juba päris kurjalt läbi tekkinud aknaavause. Ühesõnaga, sellest kujunes päeva nali, kuidas vanaema kanakuuti luku taha jäi.
Sellegipoolest ootab meid mingil hetkel "Võluv puhkus kaunis Kubija Hotell- loodusspaas", mille 50% hinnaga pakkumise hetkel ära raatsisin osta. Juunikuuni on aega seda vautšerit kasutada. Praegu ootan veel Trinitylt tallesid ja lutitan korra päevas igaks juhuks Kriipsu omi. Seda inimsõbralikumad lambad neist kord saavad. Praeguseks on kõik lambad peale Trinity väga julgeks saanud. Eile pügasin Salimi lõpuks ära. Kujutasin juba ammu ette, et see võiks olla üks selline tore ajaviide päikeselisel päeval alumisel rõdul, ent küll polnud seni õiget ilma, küll aega! Proovisin teda algul istuli panna ja pügada nagu piltidel nähtud, ent lõpuks oli rahulikum siiski külili, kinniseotud jalgadega jäära kallal toimetada. Sai villaku ilusti ühes tükis kätte. Muide, Simsabim, kelle erandkorras talvel pügasin, viskas pärast seda väga hästi kasvada. Ma arvan, et ta on nüüd juba suurem, kui Säm. Salimi kogukas kuju kahanes mõistagi samuti.
Lumevaip, nagu piltidelt näha, on jätkuvalt paks. Kuiv hein on täiesti otsas ja nädal tagasi tekkis olukord, kus silomees ei pääsenud oma silopallidele kah ligi. Viimaste rohukõrte etteandmise ajal sõitis siiski uus laadung mu kergendusohete saatel küüni taha. Nädalavahetuseks lubatakse suveilma. Praegu on tegelikult kõige mõnusam aeg- enam pole külma ja veel mitte putukaid. Minu pärast olgu kuidas on, peaasi, et sellist pakast ei pea kannatama.
Ütlesin õnneks kohe alguses ära, et meie Fordiga Tallinna Foreveri üritusele minna ei õnnestu. Rooli istumisest ma siiski ei pääsenud. Arvatavasti mina poleks suutnudki rahulikult Audi tagaistmel tukkuda. Ilm küll mingil määral soosis reisi, vähemalt tagasisõitu- päev enne ja pärast tuiskas suisa hullupööra. Olin siis juba Audiga harjunud, kui minnes üks ja tagasiteel teine suur veoauto maanteel tegid lausa uskumatuid manöövreid: esimene sõitis minust mööda, jätsin talle ruumi oma ritta tagasi võtmiseks, aga ei!- ikka edasi, vastu mäge, minu ees olevast rekkast ka mööda ja ennäe, juba tuligi künkaharja tagant suur buss vastu! Selleks ajaks olin mina jala gaasipedaalilt üldse eemaldanud, silmadega otsisin kohta, kuhu ohutult seisma jääda. Eesmine rekka suutis niimoodi pidurdada ja vingerdada, et midagi ei juhtunud, enesel raske koorem taga...See aga( rahvusvahelise tähisega L) rühkis aina edasi.
Ja tagasiteel- keskööl, napilt Tartu- Põlvamaa piiri sirgel lõigul vaatame kõik, et vastutulev suur veoauto kaldub justkui diagonaalis sujuvalt meie suunavööndisse. Ei jõudnud veel oh öelda, kui järsu nõksuga ikka rooli õigeks keeras...Selline tore anekdoot tuleb meelde: jaa, kui kord surema pean, tahan seda teha rahulikult, une pealt just nagu minu vanaisa- mitte niimoodi nagu need hääletajad tema autos- kiljudes, röökides ja küüntega aknaklaase kriipides.
Siiski jõudsime ka seekord eluga ~02.30 paiku tagasi sellelt äärmiselt harivalt koosviibimiselt Radisson Blu Hotel Olümpia konverentsikeskuse Omega saalis, kus peaesinejaks Foreveri Euroopa operatsioonide direktor Peter Lenkey. Maire viitas oma ettekandes väga huvitavale uuringule: "Riigi tegevus taimse toidu ohutuse tagamisel. Kas pestitsiidid ja saasteained ohustavad meie toitu?" Minu tungiv soovitus: võtke aega, lugege, see on väga- väga mõtlemapanev! Väga mõtlemapanev! Leebelt öeldes. Ja taas saab vaid kergendust tunda, et meil (kuigi vähestel) on kindel lootus tulevikuks ja suurepärased aaloe mahlad. Kodukana munad ja kitsepiim on minu jaoks täiesti ainuvõimalik toiduaine. Ja lühikest aega saab nautida ka tõeliselt maitsvat nestet- vahtramahla.
Ent rubriiki "must huumor" kuulub uudis, et karjakoera kutsikat ei saagi varjupaigast ära tuua. Nagu selgus, on ühel pesakonna tüdrukul päris hull koerte viirus. Ei julge riskida Cora ja Kassari kassi nakatamisega. Mõlemad on üliandekad oma erialal. Corat olen nüüd jalutuskäikudel õpetanud pidevalt kitsi karjatama. Kutsu püüab kogu hingest aru saada küll, mida tegema peab.
Paar kitse on broneeringus. Näis kas päris kauba tegemiseks ka läheb. Hästi palju aega kulub, samas on siiski tore külalisi vahest niisama vastu võtta, pakkuda kitsepiimajäätist ja rukkijahukakukesi, kuulata erinevaid elukogemusi. Viimaks suutsin 7- liikmelise seltskonna nimedki lausa meelde jätta. Veel vaid ühes pole päris kindel- oli see Ville või Viljam?
Ühel hommikul lauta minnes leidsin Lumelörtsi surnult. Põhjus sama, mis omal ajal tema ema Lumehelbekesel. Tookord veel kripeldas, kas ehk natuke liiga ennatlikult hea kitse puhul hädatapunuga kasutasin? Oli nüüdki mõned päevad samamoodi, et kitse sabaalune määrdunud. Mitte kõhulahtisuse, vaid põletiku moodi. Kahtlustasin emakapõletikku. Lahkamisel oli tõepoolest ühe poole emakasarv mädane. Ja tiine see kits polnudki! Kuigi just mõni päev varem ju võdistamist nii selgesti tunda oli. Ning vaid nädalajagu hiljem ei mäletsenud ühtäkki enam see saane verd sikk Lumetorm. Seisis, silo suus, üks pool mokka töllakil. Kiskusin tuusti suust, pakkusin kaera- sõi endale jälle paraja tropi kurgulakke. Seejärel katsetasin õli- piima- toore muna kokteili joota. Et äkki on seal kurgus mõni võõrkeha? Hakkas menetluse peale sülge välja ajama, seisund endine. Õhtul ei jäänud ma enam uue korjuse ootele riskima. Lahkasin ja uurisin, ei midagi. Hingetoru vaba, siseelundid korras. Nüüd tuleb sügiseks Uhmardult see väljalaenatud vene sinine sarvik tagasi vedida.
Seega jätkus kanadele pikemaks värsket sisikonda, mille neile võrkaeda viskasin. Kukk laulis rõõmuga lõpuks kanakulli olukorda uudistama, see ründaski läbi kaitseliiniks tõmmatud traatide. Arvatavasti sellel kullil puudus kogemus meie okastraadiga ja vaevalt ta edaspidi enam ründama tuleb. Ühe kana suutis siiski niivõrd ära šokeerida, et pidi vere välja laskma. Kuid tundub, et nüüd on kõik need kanad otsas, kelle pärast pidi igal õhtul käima pesakaste blokeerimas- või muidu kobis mingi teatud seltskond eriti totusid kanu kastidesse magama. Millest poleks muidu midagi, munad ju korjatud. Aga magav kana laseb junne, määrides nii pesamaterjali ära.
Teine pisut naljakam seik kanakuudis juhtus mu endaga. Läksin kord pärast linnast tulekut puhaste riiete ja ilma mobiilita nagu muuseas mõnd juurdetilkunud muna korjama kui ukseriiv ette vajus. Avastasin end, kaks värsket muna peos, seismas ja ootamas, mil Aivo õue autot tühjaks tassima tuleb. Tema aga ei saanud kuidagi aru, et ma ei uksest ei aknast, ei kanade käimisaugust tõesti ise välja ei pääse. Hakkasin läbi traatvõre vastu akent toksima (kuni üks ruuduke eest pudenes), mille peale kukk pistis hüsteeriliselt kõõkudes kanu hoiatama. Aga minu abikaasa arvas rahulikult, et ju ma lihtsalt akent parandan. Haaras kastid sülle ning rühkis tuppa tagasi! Hüüdsin lõpuks juba päris kurjalt läbi tekkinud aknaavause. Ühesõnaga, sellest kujunes päeva nali, kuidas vanaema kanakuuti luku taha jäi.
Sellegipoolest ootab meid mingil hetkel "Võluv puhkus kaunis Kubija Hotell- loodusspaas", mille 50% hinnaga pakkumise hetkel ära raatsisin osta. Juunikuuni on aega seda vautšerit kasutada. Praegu ootan veel Trinitylt tallesid ja lutitan korra päevas igaks juhuks Kriipsu omi. Seda inimsõbralikumad lambad neist kord saavad. Praeguseks on kõik lambad peale Trinity väga julgeks saanud. Eile pügasin Salimi lõpuks ära. Kujutasin juba ammu ette, et see võiks olla üks selline tore ajaviide päikeselisel päeval alumisel rõdul, ent küll polnud seni õiget ilma, küll aega! Proovisin teda algul istuli panna ja pügada nagu piltidel nähtud, ent lõpuks oli rahulikum siiski külili, kinniseotud jalgadega jäära kallal toimetada. Sai villaku ilusti ühes tükis kätte. Muide, Simsabim, kelle erandkorras talvel pügasin, viskas pärast seda väga hästi kasvada. Ma arvan, et ta on nüüd juba suurem, kui Säm. Salimi kogukas kuju kahanes mõistagi samuti.
Lumevaip, nagu piltidelt näha, on jätkuvalt paks. Kuiv hein on täiesti otsas ja nädal tagasi tekkis olukord, kus silomees ei pääsenud oma silopallidele kah ligi. Viimaste rohukõrte etteandmise ajal sõitis siiski uus laadung mu kergendusohete saatel küüni taha. Nädalavahetuseks lubatakse suveilma. Praegu on tegelikult kõige mõnusam aeg- enam pole külma ja veel mitte putukaid. Minu pärast olgu kuidas on, peaasi, et sellist pakast ei pea kannatama.
No comments:
Post a Comment