22 February 2011

Meie ärakaaperdatud Cora on tagasi!

Täna autoga toodi! Tegelikult olime valmis koera vastu võtma juba laupäeval, kui Urmas helistas. Küllap penil  algas jooksukas!- jõudsin kiiruga mõelda. Ent kuni me külaliste auks esikut ja kööki üle vuntsisime ning mina kooki ahju lükkasin, juhtus neil seal ilmselt midagi, misjärel Urmas tülpinud häälel uuesti ühendust võttis, teatades, et nüüd edaspidi tema igasugusest omapoolsest asja lahenduseseni aitamisest loobub. Ja õige kah!  Täna siis andis seesama hilisteismeline neiukene ise isiklikult meile meie koera me oma õue peal üle. Lahkusime sõpradena, nad pidid tulema koera vaatama ja koos pisitütrega hobusõitu tegema.
Kuna kolm kuud kestnud uskumatu koerasaaga on jõudnud õnnelikult lõpule ent seni pole olnud aega erakordsest müstilisest loost isegi korralikku ülevaadet anda, samas täna juhtumisi talitus ühel pool, võiks selguse huvides ühe õpetliku kokkuvõtte teha. Teatavasti mainisin novembrilõpu sissekandes kuidas mu kaks peni harrastavad ülesoo naabri juures külas käia, niipea kui mõlemad korraga ketist lahti on. Kuidagi on see suund neil sinna kujunenud, sest esiteks on mu hobused seal suvekarjamaal ning teiseks on naabrinaine Linda (erinevalt mu Meenikunnu- poolsest naabrist) kõigi mu loomade vastu ülearugi sõbralik. Nii hoidsingi penisid vaheldumisi- üht päeval, teist öösel ketis. Aga tol päeval sai Cora vaia maa seest lahti. Helistasin kohe Väinole, sest seekord tegi mind järelelohisev kett murelikuks. Edasi oli juba nii, et mõned korrad Väino neid isegi nägi, algul ketiga ja pärast juba ilma ent kui poolteise nädala jooksul koeri polnud ei siin ei seal, hakkasin viimaks arvama, et küllap jahimehed on tina andnud. Vaikselt uurisime jälgi ja küsitlesime inimesi kuid mõte varjupaiga kodulehte kiigata sähvatas alles uuel aastal. Siit saime infot, et emane rottweiler on jõudnud 20 km kaugusele Orava külla! Nüüd lähebki lugu ebamaiseks: osutatud numbrile helistades võttis vastu keegi neiuke, kes silmnähtavalt- kõrvkuuldavalt ähmi läks ning lubas sõnumiga kellegi? (õe? tuttava?) telefoninumbriga saata. Ootasin paar tundi, siis püüdsin uuesti helistada. Vastu ei võetud, kuid saabus siiski see lubatud number. Seda ei võetud aga enne vastu, kuni varjatud numbriga proovisin kontakti saada. Vastu võtnud noorema meeshääle segasest jutust paistis asja lootusetu edasi harutada- koer olevat uuesti jooksus ja hoopis juba kusagil Võru (!!!) kandis(?!?!?) Andis lubaduse infot hankida ent nagu arvata, sinnapaika see jäi.
Foto NAGI's: Cora on tagasi!1Helistasin oma ainsale Orava tuttavale ja palusin temal tasahilju koerte kohta infot koguda.
Ning ootamatult saabus ükskord 22 jaanuaril Võrus viibides puänt! Astus ligi Urmas, keda tunnen vast paarkümmend aastat. Uurinud, kas mu emane rottweiler on kadunud, sain alles temalt teada, et koer on alates aastavahetusest Urmase tütre juures. Noored ise olid lubanud mind teavitada. Kiirelt käis läbi pea, et ahaa- ma ise olin ilmselt juba telefonitsi õigete inimesteni korraks isegi jõudnud, mistõttu tollal kogu see keerutamine nii kahtlane tundus! Pisut hiljem selgus veel, et koeraga oli kunagi aasta algul käidud veterinaari juures, kus kiibi järgi kogu omaniku info välja tuli ent sellest hoolimata lasti teha ussikuur, kirbutõrje ja mingid vaktsiinid, mida läbirääkimisele minnes neiuke esimese hooga minu käest välja nõudma hakkas. Ja veterinaar olla hoopis öelnud umbes nii, et kui koera tagaotsimiskuulutust pole olnud, võibki koera endale jätta! Ilmselgelt selline veendumus noorel inimesel oligi ning esialgu jätsin asja laagerduma. Jah, olin läinud mõttega, et koer võibki leidjale jääda- kadunud oli ta olnud novembri lõpust. Selle ajaga ühe inimese juures viibides tekib kindlasti emotsionaalne side. Ja üleüldse pidasin koera juba mahalastuks. Nii iseenesestmõistetavalt ülbe hoiakuga inimesele aga nüüd Corat lihtsalt ära kinkida tundus tülgastav. Samas ei tahtnud hakata kogu jõu ja õigusega rammima, küll igal asjal oma aeg! Juriidiliselt defineeritakse juhtunu lausa varguseks, registri ja passi järgi kuulub koer ikkagi omanikule!
Lasin asjal olla, ei torkinud üldse. Las noor inimene mõtleb tegude ja tuleviku üle järele. Niikuinii oli kätte jõudmas veebruar, koerte jooksuaeg. Mida teeb töölkäiv hilisteismeline lapsega ema korteris suure emase koeraga, kel jooksukas?
Cora on tagasi, pisike krants Urri jäigi kadunuks. Olevat võetud auto peale- see on ainuke infokild.
Tegelikult hakkasime vahepeal tasahilju juba koerte kuulutusi jälgima. Mina otsustasin, et kui nüüd kedagi võttagi, siis töötav karjakoer, soovitavalt bordercollie! Kuna mul pole nii liikuva (ja nagu elu näitab, kaaperdatava) varanduse peale 1000€  kusagilt naksata, siis tuleb sellisest toredast tõupesakonnast valimise asemel valida SIIT!. Me oleme niiiii põnevil, sest kuu aja pärast saame meile broneeritud kutsika nr. 2 kätte! Nüüd tuleb palju tööd ja uurimist, harjutamist ja kõike muud- kes keda üldse joonele ajama hakkab?
Mõnda aega oleme uurinud veel ka buuri kitsede projekti toel Eestisse toomise võimalust. Saab põnev oleme!
Foto NAGI's: Meie tulevane karjakoer!

Teine suurem kõneteeema on meil talu sissesõidutee ja üleüldine kõrvalkinnistute raietegevus. Hobuste aiad langetati koos puutüvedega maha, hobused harjusid läbi murdma ka pärast aedade paikamist- taas ja taas langile männioksi sööma. Ühel ööl jalutasid Leevi surnuaiani ja tagasi, õuele värskelt toodud silorulle lahti harutama. Mitte mingid tõkendid enam ei aidanud. Noor mära Hiroshima, kellele varsast saati ükski aed pole piisavalt kõrge olnudki, hüppas ilmselt raielangilt naastes nii õnnetult üle kraavi, et parempoolne esijalg paistetas nädalaks ajaks poole jämedamaks. Ta sirutas selle ette ja sai seista vaid kolmel jalal. Päevasel ajal tallist välja lastes viskas sedamaid lumele ning esimesel korral tõmbasime teda lausa traktoriga püsti. Hiljem piisas kärkimisest.
     See jant , kuidas ma korra saatsin e- kirja valda ja laste koolidesse teatega, et lapsi enne kooli ei saada, kui see valla traktor ükskord lõpuks ka meie teed puhastama jõuab, kahvatub selle tsirkuse kõrval, mis on hakanud käima uue, maanteepoolsesse otsa tekkinud naabriga. Vähemalt nüüd küll lükatakse vabanduste otsimise asemel tee puhtaks ka mõne sentimeetrise lumega. Lumesadu on järele jäänud, kuid praeguseks on tee hoopis risu, ladvaokste ja igat sorti masinapannidega tõkestatud. Kui mina paneksin oma langilt ilma raiepiletita vaikselt palki kõrvale, siis üritaks küll kõigiga hästi viisakas, lausa alandlik pugeja olla, eriti nendega kes mu tegu pealt juhtuvad nägema! Kõnealune onu aga valis sellise (väga vale) taktika, et ei tahtnud meid enam maanteele välja lastagi!! Misjärel hakkasid tema kiivalt isiklikuks peetud teed pidi sõitma nii konstaabel kui keskkonnakaitse.Ossasilinder, ma ütlen! Mina ei hakka kah enam vanuigi lendamist ära õppima  või läbi soo maanteeni sumpama!
Ei piisa ikka ühe kadekopsiku ülespoomisest! Selle teise, Meenikunnu- poolse kinnistuomaniku paarisaja meetrine teelõiguke sai pärast 11 aastat kestnud nööki viimaks kohtumäärusega läbitavaks. Uue naabriga paistab libedamalt minevat: suur eraomanik on paraku nii harimata, et lööb oma metsale ilma pabereid vormistamata sae sisse. [sellele värvikale loole lisan veel järge]


Foto NAGI's: Teisele poole tekkinud tore naaber vaikselt palki minema toimetamas


No comments:

Post a Comment