Talendid koju?

OMRABGCV, Maailm võtab järjest sürreaalsemaid tuure üles. Enamus absurdsuste peale ei tasu oma tähelepanu lihtsalt raisata, kasvõi järgemööda üleshargnevad pistiseskandaalid. Aivo on mul järjekordse massaažiseanssi ootel, sestap püüan kiirelt mõne eredama sähvaka jagada.
Üsna uue aastanumbri sees, kerge lõunauinaku ajal helistas kohalik konstaabel. Meite hobused olla kusagil Leevi- Süvahavva tee peal. "Oh raisk!", libises unise peaga üle huulte. "Raisk jah," kõlas telefonist kinnituseks. Info pärinevat kelleltki ekspolitseinikult, kel nüüd sealkandis vist kinnistu vms, kas ma niisugust tunnen? Anti number, et helistagu ja uurigu täpsemalt. Hommikul oli kogu hobusekari söömas olnud, Aivo käis luges veelkord üle, sai jätkuvalt 14. Helistas seejärel osutatud numbrile ning järgnes umbes taoline vestlus: "Tere, mis värk nende hobustega on?" -" Ee, siin Süvahavva tee peal on hobused." "Meie hobused on kõik kodus. Kui palju neid hobuseid seal tee peal on?" -" Kolm suurt ja kaks vasikat". (?!?!?!) "Vasikat? Ahaa. Kas tegu on ikka hobustega? Või on äkki hoopis põdrad?" ....(Paus) -"Mida te kavatsete nüüd ette võtta?" "Mida ma peaksin ette võtma? Minu hobused on kõik kodus." Tänud ja kõne lõpp.
Süda kloppis nagu galopeerival hobusel. Ühtpidi muidugi hea, et teatatakse. Eks me hobusedki ole sügiseti teinekord jalutama pääsenud. Kõige hullem, kui maanteele kooberdavad. Viimane suur paanika ja mitu kõnet tuli vahetult enne Soome minekut, kui Janno juurest piki külavaheteed otsustasid rohututte maiustades kodu poole löntsida Dimeer ning 2 noort mära Halvaa & Hiroshima. Juhuslikult tolsamal päeval oli mul niikuinii plaan kari koju tuua. Nüüd siis paar tundi varem. Mina Assortiiga ees ja Mae Honda roolis kõige taga. Niimoodi kahekesi ja 14 hobust õnnestus ilusti suuremate sekeldusteta ära tuua. Kartsin ju hirmsasti maantee ületamist. Suureks kergenduseks oli rekkavaba hetk, ainult kohalik beebilõug ikka ja jälle oma metsaveokiga traditsioonilisel viisil nägemisulatuses koperdamas.
Nagu juba eile mainit, on elu sisutihe. Ka kodus olemise ajal. Keskpäevaks tuleb juba iseenesest ette miskit põnevat. Nendest ma ei jõuagi ära kirjutada. Mis mind hoopis viimasel ajal väga eriliselt ärritas, oli mingi uurimuse tulemus (arvatavasti TV-s), kus loeti üles, mida maainimene kõige rohkem poest ostab. Ja kujutate ette- piima! Sellele järgnes, et leiba- saia jne. Aga! Piima! No ma ei saa aru. Maainimene- ja ostab poest piima! Kas siis tõesti ei saada ühes külas nii palju koopereeruda, et karja peale pidada üht lehma? Ei jaksa? Poest piima jaksab ometi vedada?
Olgu, lehma ei jaksa. Aga meil on võimalik soetada juba piisavalt häid kitsi, kes annavad 6 liitrit päevas. Selles koguses kasvõi suple, tee juustu, kui naabrile ei raatsi müüa. Kits ei pea igal aastal tallesidki tooma. Aga ei- palju lihtsam on juua torudest läbisolgutatud ja kuumutatud poepiima...Lausa uskumatu!
Teine sürreaalsuse tipphetk toimus täna vallas. Mina ütlesin, et enam ma sinna ennast mõnitama ja alandama ei lähe. Mille peale Aivo teatas külma rahuga, et olgu! Lähen ise! Vahemärkusena- Soome palk pole veel laekunud, seega nina alla hõõrutavad sissetulekud puuduvad. Vastavat ametnikku mõistagi kohal polnud aga paberid sai jätta vallasekretäri kätte, kes muu jutu sees oli poetanud, et nojah- "Kui ikka tööd pole, siis tuleb välismaale minna!" Ahahh, talendid liikvele, mitte koju? Ja kellele jätta armastatud talu ning loomakari?
Täna lisandus veelgi mõtteainet. Kui meeleheitel peavad ikka inimesed olema, et lausa sellist käojaani ajada/kuulata. Ju siis on nõudlust ja ullikesi, kellele seda suunata. Ei tea minagi enam, miskaudu olen selle listiga liitunud, igatahes pean ennast sealt nüüd maha võtma. Seekordne materjal ajas lõplikult südame läikima- no mida veel, Stockholmi sündroom! Miks mitte luua seosed ka tööelu ja Aspergeri sündroomi vahel? Pole siiani selle internetiturundusgeeniuse videoid vaadanud või pole neid olnudki. Vahest, kui aega rohkem, lasin silmadega üle pakutava teksti. Tekst on siis koostatud niimoodi kavalalt, a la´aga "kui Sulle hakkas asi rohkem huvi pakkuma, siis tule aga lahkesti meie koolitustele!" Kõige õudsem kogu loo juures on esimene kommentaar kelleltki farmerilt. Kui uskuda otsingutulemusi, on tegu lausa Eesti Põllumeeste Keskliidu Presidendiga. Hetkeks tekkis kiusatus kommentaariga vastata, aga milleks see ajaraisk? Kui niisugune põllumeeste juht võrdleb loomade pidamist nende omaniku pantvangis olemisega, siis...? Arvatavasti on valitud vale eluala. Või mittesobiv liik loomi pidamiseks. Või on tegu ahnuse, rumaluse või tõesti mõne sündroomiga, ent mitte Stockholmi, vaid Aspergeri, Tourette´i vms. Parem ei hakka üleüldse mainima midagi soovitatud kasside ja kassiaasta kohta (teatavasti vahetub aasta hiinlaste ajaarvestuse järgi alles veebruaris). Soomes oli just juttu, et sealsed inimesed võtavad järjest rohkem justnimelt depressiooni leevenduseks/ennetuseks lemmikloomi. Kelle eest hoolitseda. Ja parim depressiooniravija pidi olema just lüpsilehm. Sest inimene tunneb, et on tõepoolest vajalik ega lase end norgu vajuda. Seda nägin ise oma naabrinaise pealt- nii kui minias käskis lehma ära hävitada ja enda juurde kolida, hääbus 80- ndates tarmukas memm lühikese ajaga. Ning eks kõige targemas Raamatuski antud esimesed käsud olid: täitke maa...ja valitsege loomade üle. Seda esimest käsku täidame eriti hea meelega (no mõni mees täidaks eriti hoolsalt- kui vaid voli saaks) aga ka see teine tegevus, loomade eest hoolitsemine, toob tõelist rahulolu tehtud tööst. Mine tea, ehk soovitatakse uuel hooajal algavatel hirmkallitel internetiturunduse koolitustel Saidafarmis kasse pidama hakata?