10 January 2011

Ei ole parajust!

Pealkiri käib ilma kohta. Ja rohkem me sellest päevateemast nr.1 ei räägi.
Elu on juba lausa nii sisutihe, et kolme nädala kestel pole jõudnud ülestähenduste tegema hakkamisest mõeldagi. Hommikul nõuavad tähelepanu loomad ja õhtul abikaasa...see viimane asi selgus nüüd eriti teravalt viimasel poolteisenädalasel Soomesviibimisel, meili teel. Eks ma üks tuulepea olen jah. Seekord viimaks tõesti  jäin Helsingi sadamas laevast lootusetult maha. Mida ma nagu kohe Vaskijärvilt startides ja navigaatorile sadamat sisestades arvasingi- kohalejõudmise kellaaega näitas 07.52, kui Ekerö Line´i neli tundi loksuv Nordlandia väljub täpselt 8.00! Lõppeks oli isegi hea, et maha jäin, sest tööandja broneeris paar tundi hiljem väljuvale Tallink Starile koos hommikusöögiga. Enamus paaritunnisest ülesõidust veetsingi buffet´lauas roogi nautides.
Lastel mõistagi koolivaheaeg ja lisaks olime lubanud võtta mu tagasipöördudes Tilsist selle Riho. Koos sai käidud Värska Veekeskuses(kuhu ma varem eales polnud jõudnud ja üsna kohe nägin lausa viit vana tuttavat sulistamas); ratsutamas; Rõuge talvepäeval. Võtsin teha ülikeskendunud massaaži, mille eest selle saaja mind lausa mitmel korral ja pisarsilmi tänas. Ning meile jõudsid taas külla Lembi, Jana, Marti, Lilja ja Maarja aga ma kahtlen, kas ise kunagi nende juurde jõuan, eriti arvestades seda, et Lembi läheb juba sel kuul terveks  aastaks Austraaliasse.
Vahepeal käis läbi ka selline tunne nagu Vennaskonna laulus "Subatlantiline kohtumine":
...On elu see, mu kallis,
mis meid jalust maha lööb,
ja armastus, mis kestab veel, kas kuuled...







Nüüdseks kõik stabiliseerunud.
Tahtsin panna kirja mõned tähelepanekud Soome komandeeringust ja muidu elust, ent ilmselt lükkan sellelgi korral edasi. Aivo juba rahutu, kuigi töötlesin pisut ka tema õlavöötme piirkonda.
Mõned fotod said täna üles laetud- elu võimalikkusest koos Rihoga. Kogemus õpetas palju. Kirjeldamatult palju!
Eelkõige ilmselt seda, et minu jaoks on ikkagi kõige harjumuspärasem selline tavaline standardne perekond: ema, isa, tütar, poeg. Ja et nemad, mu olemasolev "hõim", on kõige lahedamad tegelased terves maailmas. Ja siis tahan ma rahulikult nokitseda oma kitsede, hobuste, külaliste, lambavilla ja lugemismaterjali ja aeg- ajalt köögis mõne roa kallal ja vahest netis tuhlata ja see elu sobib mulle tõepoolest kõige paremini.
Nüüd tuleb sel reedel kuidagi jõuda veel massööride kursuse kokkutulekule...

No comments:

Post a Comment