Kirjeldan hästi lühidalt, kuidas meil siis õnnestus tagumisest juhipoolsest süsteemist jagu saada ning seejuures isegi koju jõuda. Mis sellest, et Fordike hoidis koorma all silmnähtavalt viltu. Mis parata, nii kaua oli raha laekumine viibinud ja nüüd mil see saabus, olid kõik varud otsa saanud.
Eelnev külmaperiood avaldas pensionieas metallile ikkagi oma mõju. On ju varemgi igasugu kaalukaid imeasju (koguni loomi!)veetud ning pärast lihtsalt vedru pisut sirgemaks venitatud.
Tagantjärgi vaatasin tehnilisest passist kandevõime järele (selgus, et lubatud on 460 kg!) ja Aivo hakkas kokku arvutama kohale veditud kauba kilosid-maksumust. Uhkust võis tunda selle üle, kui sujuvalt logistilises mõttes pagasiruum kaubaga oli täitunud: Põlva piiridesse jõudes helistas kohe Rotaks-R autojuht, et seisab nüüd E- Farmeri ees ja loomasöödad saab üle anda. Võrdlesime ühtlasi E- farmeri hindasid, ostsime titaanivaba seepi, natuke karjusetrossi ja paar vedrukarabiini (neid pole kunagi piisavalt!). Kõik valmis, leppisime kokku Tiiduga ning saime Põlva Piimast kätte jogurtid ja juustu. Juustu eest maksmise ajal võttis juba ühendust Meremäe kartulikasvataja, kellega pidime kohe kohtuma piimaka väravas. Tõkkepuu alt läbi sõitnud, kiikasime kirjeldatut autot otsides ringi, tabades siiski lennult, et see mees ootab meid kombinaadi teise värava ees. Kartulikotid paigas, jäi viimaseks veel kaerad- odrad linna külje alt "diileri" juurest peale laadida.
Selgus, et Fordil tuli vedada meid (kokku 150 kg), 16 liitrit jogurtit, 12 kilo juustu, 120 kg toidukartulit, 104 kg kanade otra, 84 kg hobuste- kitsede kaera, 110 kilo loomade täiendsöötasid , mis teebki laias laastus 600 kg!
Mis muud kui täna lammutas Aivo tagavarafordil järjekordse vajaliku jupi alt.
Üks päev enne seda uhket sõitu käisime Võru Maximas perele provianti varumas. Talv on vaimu ikka nii palju nüristanud, et vahest kukub live anekdoot välja. Umbes nagu: "Tere Peeter, küll sa oled muutunud!" -"Vabandage, ma ei ole Peeter!" "Näe, nime ka muutnud!"
Ehk juhtus nii, et juteldes tuttava Maxima kaubasättijaga toimus umbes selline kahekõne: "Sa võiksid kunagi, kui sul aega on, mulle kah massaaži tegema tulla!" -"Tead, ma võtan su numbri ja helistan, kui tulla saan...nii, sina oled meil Piret..." Vestluskaaslase nägu muutus kummaliseks ja ta pahvatas: "Ma ei ole PIRET! Ma olen INGRID!" pomisesin vabanduseks "Oijah, ometi oled sa nii Pireti näoga..." Koomiline on asja juures see, et inimesel on lausa nimesilt rinnas, kust mälu värskendada...
Eelnev külmaperiood avaldas pensionieas metallile ikkagi oma mõju. On ju varemgi igasugu kaalukaid imeasju (koguni loomi!)veetud ning pärast lihtsalt vedru pisut sirgemaks venitatud.
Tagantjärgi vaatasin tehnilisest passist kandevõime järele (selgus, et lubatud on 460 kg!) ja Aivo hakkas kokku arvutama kohale veditud kauba kilosid-maksumust. Uhkust võis tunda selle üle, kui sujuvalt logistilises mõttes pagasiruum kaubaga oli täitunud: Põlva piiridesse jõudes helistas kohe Rotaks-R autojuht, et seisab nüüd E- Farmeri ees ja loomasöödad saab üle anda. Võrdlesime ühtlasi E- farmeri hindasid, ostsime titaanivaba seepi, natuke karjusetrossi ja paar vedrukarabiini (neid pole kunagi piisavalt!). Kõik valmis, leppisime kokku Tiiduga ning saime Põlva Piimast kätte jogurtid ja juustu. Juustu eest maksmise ajal võttis juba ühendust Meremäe kartulikasvataja, kellega pidime kohe kohtuma piimaka väravas. Tõkkepuu alt läbi sõitnud, kiikasime kirjeldatut autot otsides ringi, tabades siiski lennult, et see mees ootab meid kombinaadi teise värava ees. Kartulikotid paigas, jäi viimaseks veel kaerad- odrad linna külje alt "diileri" juurest peale laadida.
Selgus, et Fordil tuli vedada meid (kokku 150 kg), 16 liitrit jogurtit, 12 kilo juustu, 120 kg toidukartulit, 104 kg kanade otra, 84 kg hobuste- kitsede kaera, 110 kilo loomade täiendsöötasid , mis teebki laias laastus 600 kg!
Mis muud kui täna lammutas Aivo tagavarafordil järjekordse vajaliku jupi alt.
Üks päev enne seda uhket sõitu käisime Võru Maximas perele provianti varumas. Talv on vaimu ikka nii palju nüristanud, et vahest kukub live anekdoot välja. Umbes nagu: "Tere Peeter, küll sa oled muutunud!" -"Vabandage, ma ei ole Peeter!" "Näe, nime ka muutnud!"
Ehk juhtus nii, et juteldes tuttava Maxima kaubasättijaga toimus umbes selline kahekõne: "Sa võiksid kunagi, kui sul aega on, mulle kah massaaži tegema tulla!" -"Tead, ma võtan su numbri ja helistan, kui tulla saan...nii, sina oled meil Piret..." Vestluskaaslase nägu muutus kummaliseks ja ta pahvatas: "Ma ei ole PIRET! Ma olen INGRID!" pomisesin vabanduseks "Oijah, ometi oled sa nii Pireti näoga..." Koomiline on asja juures see, et inimesel on lausa nimesilt rinnas, kust mälu värskendada...
No comments:
Post a Comment