Sisendasin enesele "Rahu, mis ka ei juhtuks või öeldaks!" ning igaks juhuks lahkusin kodunt suure ajavaruga. Olingi 18 lapse vanematest esimesena õpetajat tervitamas, nagu lootsin. Eelkõige vajasin privaatsust selleks, et õpetaja saaks Soomest toodud meenete seast sobivaima valida. Mõlemad saime killukese rõõmu. See polnud mingi altkäemaks, olen shopates ikka teiste tuttavate seas ka laste õpetajatele mõelnud ning ma ei salli niikuinii silmaotsaski seda tüütut jõulupakiraha värki, mille eest üks valitud mimsel miskit ostab, sest oh heldus, nii on kombeks! Kunagi oli kohustuslikus korras kombeks õhupallidega maiparaadile kah minna ja siis?
Käputäis teisi lapsevanemaid kogunes ja õpetaja asus rääkima. See oli päris õudne. Jube, millistega laps koos õppima peab. (Kui kunagi viitsin, täiendan postitust üldise ülevaatega räägitust, sest sain kolm lehekülge juttu.; koosolek kestis 2.45 h)
Samas oli veel enne Helsingist lahkumist helistanud mulle üks ema ja lugenud ette pika nimekirja asjadest, mida minu laps tema omale teeb: peksab, mõnitab, lõhub asju, õhutab teisigi takka ning selle tõttu tema tütrekese õppeedukus langenud...Nojaa, isegi, kui kõik see vastaks tõele, siis- kui minu ja mu laste õppeedukus sõltunuks samadest teguritest- poleks me keegi ilmselt teisest või kolmandast klassist edasi pääsenud! Ja kui see olekski tõsi, siis mida mina teha saaks? Ainult rääkida- kõik ülejäänud mõjutusvahendid on ju rangelt ära keelatud. Ja kas ülepea on vaja sekkuda selles eas plikakeste suhetesse, kes täna tülis ja homme lepivad?
Kahjuks seda ema koosolekul polnudki, tahtnuks temaga suhelda küll. Telefonis jäi temast kummaline mulje.
Siiski polnud mu lapse suhtes mingit erilist kaebust, ka meile esinenud inglise keele aineõpetajalt. Mingil viktoriinil hoopis tubli olnud. Eks oma laps on igale emale kukupai aga tõsiasi on, et keeli ta mul õpib, sest tahab reisida. Kõige rohkem tagasi Egiptusessse.
Teisipäeval tõi postitädi oodatud tähtkirja. Saatsin Mae vastu võtma ning otsustasin kirja seejärel kohe avada- miskit head lootmata, et lihtsalt saaks ühele poole ja kõik. Halduskohus oli teinud ebasoodsa otsuse, siit võis oodata vaid kinnitust. Kuid....Ma olin alati arvanud, et võin seda neetud teed pidi ratsutada ja mul oli õigus! Otsuses toodud punktid kinnitasid järjest mu senist veendumust. Olin saavutanud võidu lausa kellegi advokaat Eve Laine vastu! (ärge sellenimelist enda esindajaks palgake- Tartust Küüni tänavast Ann Saare advokaadibüroost!) Ma ise poleks vist nii kuraasikalt asja jätkanudki ent T. muudkui utsitas takka- see asi ei või niimoodi jääda, sul on igal juhul õigus ja vot ei viska niisama lihtsalt püssi põõsasse!
Hakkaski sadama ja vedasin lambad- kitsed lauta. Kiikasin vaidlusalust teelõiku- ohhoo! Mida me ei teadnudki, sest hobused kevadest saati ülesoo ja Viiral olnud- telliskivi märk endiselt püsti (tõsi, kett võeti vihapisarais palgeil ammu eest) ja lisaks veel mingi truubitoru kaevatud soovett ära juhtima. Millalgi oli siis tee lausa läbi kaevatud? Tohutult poriseks keeratud tee, mida meie hobused ka saja aastaga ei suudaks niimoodi ära trampida, njaa! Puhastasin rada teele pudenenud oksaraagudest, visates need lihtsalt metsa- silmanurgast nägin naabri jõllitamist. Varsti helistas mulle Aivo, et temale oli helistanud kõrvalkinnistu omanik (see, kes viimasel ajal oma metsasihte raiumas käinud) - et kui meie maja juurest keegi käib praegu seal oksi korjamas, siis ärgu seda enam tehtagu, tema keelab! Ja keelab mhmh! ka hobustega liikumise- eksole, sovhoosi rahadega omal ajal ehitatud ja nüüd selgelt kinnistuomanike jaoks kitsendustega teel! Keelame siis juba veekraavides vee vulina ja elektritraatides voolu ka ära?
Aga Niinal Soomes on nii tasemel naabrid, et nüüd nad pigem ise kolivadki lausa teise kohta. Ei hakka siinkohal häid vihjeid andma, kuidas võib ikka täielik tõbras naabri vastu olla. Eks meilgi ole vast oodata looma-, laste- jne kaitset. Neljapäeval tulebki juba Kredex´i tädi (aga vaevalt tema sellega seotud on)
Katuselt sõidab mürinal lörtsivaalusid alla, hea et katus ise veel ei sõida.
Tore on, et läheb ilmselt vahetusse kolm kitse kolme kena kihnu maalamba ute vastu, ühel on nii äge nimi- Traore! Ja oma mustade jäärade emmenimed sain teada- poisid said kohe vastavalt sellele lõpuks nimed: pisikesele Simsalabim ja lemmikule Salim. "Salim" pidi türgi keeli tähendama "ohutu, usaldusväärne"
Vahest harva oleme kogenumate ratsutajatega sellest kiiksuga naabrist mööda läinud. Peaaegu alati üritab raevunud kinnistuomanik või ta poeg sellel kitsendustega teel oma krantside toetusel miskit ette võtta. Seekord parkis põka keset teed ette:
No comments:
Post a Comment