02 September 2010

Üks tuba uus septembrikuus!

Paaril korral meenutati nimepäeva, mis täna Maividel pidi olema. Tore küll aga mis sest nimepäevastki tolku, kui juba kolmandat päeva gripilaadses viiruses olen. Ei õnnestunud vältida, nii ootamatult murdis maha. Viimasel augustipäeval tegin oma tavalisi toimetusi- kostitasin üht külalist ja vahetasime omavahel söödavat. Tema tõi mulle purkidega sissetehtud kurke ja kukeseeni, vastutasuks jagasin kitsejuustu ja mune. Veel enne külalise lahkumist oli tunda kuidas enesetunne halvenes lausa minutitega. Siiski käisin veel koos Inessaga lüpsmas ja õhtuseks hipoteraapiaks ümbrust kraamimas. Põhiliselt tähendas see kanade jaoks nõgesevihtade tegemist.
Kanad on muutunud taibukamaks, ronivad suuremalt jaolt juba ise kui mitte õrrele, siis vähemalt putkasse. Vaid mõnd üksikut tuleb veel suunata, sest paar kaagutist jääb lihtsalt sisenemispurdele ette kügelema ja neist ei juleta mööduda. Iga päev korjame kastidest paarkümmend muna kokku.Kanade arv on esialgselt 35-lt kahanenud 31-le. Kes uimaseks jääb, läheb söödaks või söögiks.
Hobused matkasid iseseisvalt üle soo koju, ongi silma all. Viira koplit pole ikka veel korda jõudnud teha, seega kamandasin poisid kodukopleid üles panema- mitmel põhjusel olid paarist kohast meil aiad lahti. Ja tiiki ümbritseva traadi vedasin üldse risti üle vee, sest pajuvõsa lokkas igalt poolt läbi ning pealegi ei viitsi keegi hobustele käia vett vanni ette vedama. Loomulikult olin mina see, kes kalamehe ülikonna selga ajas ja traadini ulatuvaid hundinuialehti vikatiga niitma asus. See töö osutus päris omapäraselt põnevaks, sest tiik pole mitte ainult pajuvõsast läbi kasvanud, vaid ka mingitest vetikatest. Tundus justkui kõnniksin õõtsuval laukaserval. Tore elamus! Jalale tuli leida piisavalt toetav pind, et mitte läbi vajuda, seejärel võtta vikatiga hoogu. Ma ei usu, et kummiülikonnas niivõrd külmetasin. Tõbi pidi juba sees varitsema. Tänase vihmaga ei pistnud enam üldse nina välja, vaesed lapsed pidid lihtsalt pärast kooli kitsed ära talitama.
Pidin ära ütlema ka ühe kokkulepitud vankrisõidu. Ei ole mõtet hambad ristis tilkuva nina ning kehva enesetundega külalisi vastu võtta, liiatigi pidi neid tulema terve bussitäis, sealhulgas üks osa neist hollandlased.
Väga ilus tuba sai Lehole just kooliminekuks valmis! Minu osa on siin väike, vaid pisut nõuandeid disaini vallas. Peamise osa tegid ikka Leho ise ja Aivo. Seekordsed klõpsud on enamasti käepärase mobiiliga tehtud:
Foto NAGI's: Päiksepoolne tuba Foto NAGI's: Õrrele! Foto NAGI's: Tiigil niitmas

No comments:

Post a Comment