Mõnusad judinad keha sees.

Nüüd on vihma või paduvihma tõttu edasi lükkunud juba kolm matka. Hommikune lüps sai kahe sajuhoo vahel täna kuidagi kiiresti ämbrisse. Vaatasin juba lauda üle ning mürgitasin purejaid kärbseid. Mine tea, ehk peab karja ulu alla tooma. Siiski pääsin seekord. Selle nädala sees olen hakanud ärkama pearinglusega- niiskus ja tuul mõjub.

Hobuste värkimisega läheb keha kuumaks, peab tööga valmis saades kohe end kinni katma. Ma ikka püüan hoolas olla, sest mu kanad, kitsed ja hobused vajavad mind. Värkida on veel Hiroshima, Prii, Pööris, pisut kohendada Juku, Purgaa.

Eile üle pika aja kogesin taas neid judinaid. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis üsna loetud korrad on seda tüüpi keha seest algavaid värinaid ette tulnud ning siis ikka mingi väga erilise sündmuse puhul, näiteks sünnitamine. Või mõne määrava otsuse vastuvõtmisel. Aga igal juhul üle kümne korra oma elu jooksul pole juhtunud. Kuna ma TV- kavast tavaliselt halligi ei tea, siis algul kiikasin poole silmaga ETV2 pealt mingit dokumentaalfilmi vaprast emast- vanaemast. Väga ehe, samas masendav lugu. Ning väga äkki justkui poole pealt sai läbi. Filmile järgnes tõeline dessert- 1993 aastal valminud saade "Vennaskond". Ei hakka parem varjama, kuulasin minagi noorena seda ansamblit palju. Ja hakkas ka nüüd kohe hooga pihta: "Lahvatab lumise mäestiku foonil

vaarikapunane valgus..." Ja muidugi "Ta lihtsalt hulgub linnast linna", "Igavest elu lõppevas öös", "Maailmalõpus on kohvik..." ja kõik need teised tohutult head lood! Vaat see lõigi värinad sisse. Noorus, mälestused...Millised me olime! Mida mõtlesime- unistasime...Juba pisikesed lapsed lalisesid tookord kaasa: "insenel gaalini üpelboloid"

Kummaline aeg. Sari "Seiklusjutte maalt ja merelt" oli mõistagi selleks ajaks suures osas loetud. Mis loetud, suisa neelatud! Korduvalt. Enamik sarja raamatutest, ka Aleksei Tolstoi "Insener Garini hüperboloid" jättis tõepoolest kustutamatu mälestuse. Õieti peaksingi tegema siia kõrvale ühe listi raamatutest, mis mind kui isiksust on sügavuti mõjutanud. Mõnda neist on muu jutu seas mainitud kah. Tasahilju valmistun, paar olulisemat lehekülge juba skännitud. Vihmastel päevadel tore ülesriputamise hobi.

Eks ta üks maitse asi ole, nagu need juustud, mis erinevate ürtidega purki saavad. Peale selle proovisin vahepeal järele "Õhtusöök viiele" (mida ma tõepoolest juhuslikult sattusin õigest kohast ehk kitsejuustu eelroa valmistamise hetkest vaatama) balsamico ning meega ahjus kuumutatud juustu. Ei mina hakanud tillukeste lõigukestega koonerdama, lükkasin terve juustuketta määritud pannil ahju. Seal ta siis kerkis nagu suflee (kuigi ma sufleed pole eales valmistanud). Tulemus- mmmm....!

Muide, ürdijuustu purgi peale kirjutatud TüBaRosMa tähendab, et lisatud on tüümian, basiilik, rosmariin ja majoraan.

Ühel laupäeval toimus meil Rõuges ärasaatmispidu, mille järg pühapäeval muutus nii pisaraterohkeks, et lausa uputas! Tegelikult tuli küll Võru linnas hetkega selline paduvihm, et asfaldilinnas lõi drenaažisüsteemi umbe ja vesi lainetas poolde säärde. Maxima parkla muutus hetkega järveks. Liiga uljad liiklejad seisid peagi ohutulede vilkudes kesk teed, sest vesi pritsis jagaja kaane täis. Nii oligi edasisõiduga võta näpust ehk teisisõnu: jagajale jäid näpud!

Igaüks võttis Rõugesse miskit näksida ja mina võtsin lihtsalt midagi teistmoodi, mida kodus oli. Loomulikult mõned kitsejuustud. Ning valmistasin kitsekohupiimast küpsiseid. Pälvisin punastamapanevalt ülearu tähelepanu. Hea, et nii paljudele maitses!