Keegi usin on juba osade kaupa ja päris hea kvaliteediga Youtube´i üles laadinud. Toredad emotsioonid veel pisut tõbisele, nagu ma olen. Üleeilsest alates taastun üha enam ja toimetan tasapisi. Pole pääsu. Külalistele tuleb miskit valmistada ja loomad tahavad talitamist. Korraks juhtusin vaatama saatelõiku eestlaste rahvaarvu muutumisest läbi ajaloo, milles saatejuht mainis euroopas möllanud muidu hääletu musta katku üht tahku: külades olid inimesed haigusega nii jõuetud, et keegi ei jaksanud minna loomi söötma ning näljas kariloomade hääl kaikus üle maa. Katk kestis mardipäevast uue aastani.
Paradoksaalne, et nüüd kui Rigoletto projekt juba läbi, on ka meie telekaga võimalik Rai1 näha. Eile saabus mingi Viasati lisapea, mille Aivo tellis. Lisaks tuli muidugi kutsuda häälestaja, kes oma munast kooruvate kaimanipoegadena piiksuva aparaadi abil pildi ette manas. Ma ei tea, kellele neid loendamatul hulgal kanaleid vaja on, ent minu protestid sumbusid, kui Aivo näitas kui palju idamaiseid kanaleid nüüd võib klõpsida. Uinusingi ilmselt türgi meloodilise muusika saatel.
No comments:
Post a Comment