20 September 2010

Kitsed ja juust kaubaks!

Kitsed annavad jätkuvalt nii meeletult palju piima, et eile tuli lausa ahastus peale. Kuigi üritan neid nüüd sikuga kohtumise ajaks säästa ning lüpsan vaid korra päevas. Ka kõige kehvemad annavad ikkagi liitri! Välja arvatud muidugi "künnihärg" Liisa ja üks uus nooruke- Pigipiiga, kel alles ebaproportsionaalne väljakujunemata udar all, ent siiski igaks juhuks tühjaks teen, kuna sai seda tegema hakatud. Liisa pooleaastase kasulapse Alaska vahetasin samaealise kastraadi vastu Kasaritsa kanti, sest see piimavaras ei lõpetanud mitte udara all maiustamist ja Tõnis käis vaatamas ning temale talleke väga meeldis.
Juhtus nii, et kuni Tõnis lõpuks vahetuskaubaga pärale jõudis, olin mina juba hobuseid saduldama läinud. Hämaruse hõlmas tagasi saabudes tunnistasin kõigi hõõrpirnide valgel sulusolevat looma tükk aega, sedavõrd äravahetamiseni sarnane oli see välimus minu tallega. Mõnevõrra blond hetk võis tuleneda ka asjaolust, et tagasiteel pudenesin korraks Pöörise sadulast, õnneks a) ei saanud ma liivasele teele potsatades haiget b) oli piisavalt hämar ja arvatavasti puudusid pealtnägijad c) ratsmed jäid kindlalt pihku, pidurdades maaga kokkupõrkamise hoogu ning takistades noore ruuna kodu poole leekimist. Nii on, kui kolm nädalat hõlpu nautinud ülikiire hobuse sadulasse istuda. Tempu tegid nad juba minnes, ehmudes kõikvõimalike asjade peale ja seekord liikus Viivika pisut eespool, hüpates järsult koos Inessaga suisa kõrvale, üle kraavi. Õnneks on mu tüdrukul noore hobusega sõites väga tugev põlverefleks välja kujunenud.
Piim ei mahu selle tõttu ka enam ära, et jätan päris palju hapuks minema, millest siis maitsvat kohupiima ja veel maitsvamaid kohupiimaküpsetisi teen. Nüüd pisut vähema munade arvuga- nimelt kuuega aga ikka väga kollased ja hõrgud. Täna linnas käies astusime otsustavalt piimanotsikut nõutades maainimeste poodist Magasiin läbi. Keerutasime käes mitmesuguseid plännerguid, kuid ükski neist õieti põllu pealt piima vedimiseks ei kõlvanud, ei see 10- liitrine plekist torbik ega plastmassist mannerg ega ammugi alumiiniumist kolakas. Hädaabinõuna ostsime lihtsalt kolm neljaliitrist purki koos vastavate kaantega kuna enamus kolmeseid olen ilmselt koos piimaga laiali jaganud. Saab piima vähemalt ööseks julgelt tiigitrepile külma vette asetada.
Suure kaalumise ja juurdlemise järel riputasin kitsede müügikuulutuse üles, ehk ostetakse mõni vähemaks. Hetkel on veel vaikus, ent see on igal korral niimoodi. Lõpuks on helistajaid ja kaubategijaid, samas seekord riputasin kuulutuse vaid netti, raiskamata raha paberväljandes avaldamisele. 21- st olemasolevast ei lähe müüki 7 kitse: Kill U oma kokkulapitud udaraga (kuigi tubli kitsena annab isegi ühest udarapoolest sama koguse, mis varem), liialt kiindunud memmekad Hallika ja Gehenna, sest arvatavasti nad ei kohaneks uues kodus (Hallikaga ära proovitud- pole siiani piimaand õieti taastunud), Liisa (liig niru piimaandja; kuigi eal ei tea, kui palju uuel poegimisel võib tootma hakata), Szüszi (pole tegu ega nägu, omal ajal kolmiktall kaapekakuke), Lumikelluke ja Minni (esimest korda poeginud alla aastastena). Praegu annavad kõvasti piima: Gehenna, Kesköö, Viibeke, Vihmapisar, Lumelörts, Lumikelluke, Minni ja võib öelda siiski ka Kill U.
Oleme paar korda ka seenele jõudnud, suuresti tänu hobuste kolimisele uude koplisse. Rassisime seal terve päeva- Aivo lappis aedasid ja mina kaevasin aia äärest takjaid välja ning seal kuuseheki all oli lademes kuuseriisikaid. Mis muud, kui kaasavõetud piknikukraam korvist välja ja seened asemele! Kodus sai mitu pannitäit muna- jahuga paneeritud, pluss muist purki. Ja värsket kartulit kõrvale, mis juustu vastu vahetatud...Hobused lamasid ägisedes uues, silmini heina täis koplis ja lõpuks meie ka- küll omaenda kodus.
Viimasel matkal märkasin mitmes paigas seenekohti ja Inessa koos Priiduga leidsid üldse uppunud metskitsenooruki ühe maja lähedal tiigis. Maja tundus inimtühi, seda vana tigedat naist justkui poleks eales siin elanud, kes eelmisel suvel meid Andresega teed pidi ratsutamise eest hurjutas. Tirisin oksajupi abil vähemalt vee roiskumise vältimiseks korjuse välja. Isegi karv polnud veel lahti. Andres kiitis mind tegutsemise eest nagu tookord, kui sülearvuti juhtme elementaarse liigutusega painde alt sirgu kohendasin. Nojah, ma ju tean, et peened traadikiud võivad viga saada...Ja sellega olen ka juba harjunud, et kanast suurema looma pidamise pärast võib vähegi väiklasema inimesega probleeme tekkida. Ja hoidku, kui veel oma loomadega kellegi tee või maa peal juhtud liikuma! Nagu ütleb meie valla esileedi: "Maad ja metsad jagati tagasi aga mõistust ei jagatud tagasi..." Samas, asutused on oma territooriumid kenasti tähistanud ning kontaktnumbriga varustanud, millelt sisenemiseks luba küsida. Seekordki nautisime ratsutamist otsekui kõrbes, Andres kihutas Dimeeriga ikka väga- väga püstloodis liivakarjääri nõlvadel üles- alla, me teised võtsime asja palju tagasihoidlikumalt.
Kanakull käis tiivavigastuse hinnaga ikkagi kanaaias sees, ühe kana tegingi lihaks ja teise veel, keda kari tõrjus. Terve päeva võis kuulda kulli viugumist, vist tiib valutas.

No comments:

Post a Comment