18 August 2010

Vapsik Vaapo jt

Ma olin just söönud tükikese omavalmistatud jogurtist küpsetatud kooki (mille Aivo mulle taldrikul arvuti ette serveeris) ning avanud uue postituse lehe, kui vaablane jõrinal vastu ekraani lendas. Me oleme neile kuulutanud sõja. Keldritrepile sättisin kümme vapsikulaipa ritta. Need said tabatud sellise kavala süsteemiga, mis ma üleeile välja mõtlesin: õhtul keldriuks lahti, tuli põlema ja kui mõned vaenlased ümber lambi tiirutamas, siis kähku uks kinni. Mõistagi said ukse kinnitõmbamiseks kinnitatud ühed ohjad lingi külge. Sest sunnikunahad suudavad niivõrd äkki pikeerida. Järgnevalt suts putukamürki ukseprao vahelt sisse, millele järgneb lähivõitlus uimastatud vastasega. Muid laipu leidub veel igal pool, seega ei oska täpselt öelda seda langenute koguarvu. Nii nüüd sellegi lend lõppes ajalehe abil.
Aga sõda läks lahti meil siis, kui sättisime üle tüki aja tuppa magama(sest päeval oli rõdu märjaks sadanud)ja Aivo ühelt linade vahel roomavalt vapsikult pahkluu pihta 1:0 ära sai. Vapsiku piste pidi ööpäeva valutama. Napilt oleksin võinud ise ohver olla, sest pidin just hakkama massaaži tegema...
Täna hakkas siis sadama, ajas hirmsasti unele. Hommikuse kitselüpsi ajal oli veel normaalselt lämbe. Õhtuks soovis keegi issi oma viieaastase tütrega tulla ratsutama. Olin juba päris palju toimetusi saanud ära teha ja plaanisin just hobuste juurde minna ent kõuekõmina lähenedes kobisin rahumeeli sängi. Sest nagu ma eeldasin, kardavad viieaastased pisitüdrukud vihma ja äikest. Vähemalt leotab vihm nüüd osadel hobustel kuivusest lõhenema hakkavaid kapju. Pean ka oma jalgu rohkem kreemitama, eriti selle pärast, et armastan paljajalu käia. Mõni päev tagasi sain küll vasaku talla alla maamesilase nõela. Küll oli valus! Ent võrreldamatu ilmselt vapsiku torkega.
Eilse lämbega sai Põlvas käidud. Hambaarsti juures (mis tuletab meelde, et peaks minema neid nüüd ööuneks harjama) ja koolilastele koolikotte ostmas. Lehole võtsime linnast ühe sõbra kaasa. Põlva kaubamaja parklast väljusin üsna ettevaatlikult, sest viimasel korral sõitis meie autost üks tähtis tädi täiesti tavalise Opeliga napilt üle. Tädi juba shoppas mõtetes, seetõttu vahtis lahtisest kaubamaja välisuksest sisse, mitte ei vaadanud kuhu ja kuidas (kesk väljasõiduteed) sõidab! Lisaks paistis tädi olevat nii kindel oma eesõiguses, kuna pööras sisse peateelt. Mu mäletamist mööda parklaterritooriumil annab liiklusseadus eesõiguse parklast lahkujale (mis on ka loogiline). Invaliidikohad otse ukse kõrval olid ilmselt hõivatud, muidu poleks tädil arvatavasti probleemi tekkinud. Jäin lausa huviga vaatama, mis edasi saab. Miskit seletas sõbrannale ja jõllitas raevukalt otsa, siis laskis elektriakna alla. Olgu peale, mul ka elektriaken, lasin selle peale enda omagi alla, et kuulda mida toredat sellisest ülesmukitud suust võiks tulla. Tundus, et teema keerles tagurdamise ümber. Aga kes peaks tagurdama? Mina olin igal juhul õiges suunavööndis, nii seisime mõne sekundi. Mind päästis ilmselt see, et meesterahvas kõrval. Muidu..ma ei tea...Võib juhtuda, et tädi oleks telefonitsi kohale juhatanud politsei, kiirabi, tuletõrje ja ehk isegi tuukrid. Aivo mõistagi rahustas ka, et ära hakka rabelema, tädi ise seisab kesk platsi ees. Hakkas lõpuks ikka maruvihaselt susisedes tagurdama...Oh millist nalja!
Kuid nalja pole meil üldse uue pereliikmega T- 40. Iga kord, kui kusagil linnas käime, kohe peab sellele traktorile miskit ostma, kasvõi kütet. Seekord siis läks tarvis mingeid tihendeid ja õli, mida linna teisest otsast teetöömasinate vahelt manööverdades tuua.
Käisin kõik poed läbi ja mitte kusagil ei müüdud Activia maitsestamata jogurtit. Aga võib- olla ei osanud nii hästi otsida. Võtsin "Helluse" kefiiri, sellest sai kah normaalse juuretise kitsepiimajogurtile.
Õhtul pärast uinakut lüpsmas käies tundusid lombid nii- nii soojad... Kanad juhatasin ka veel kuiva putkasse, sest üks osa kössitab tropis sissepääsu ees. Korralikult koos kukega õrrele magama minna oskab vaid kuus kana. Ja kaks kana olen võtnud prae jaoks eraldi (kui kunagi nii palju aega saan), muidu sõtkutaks nad ära. Üks vastavalt Limbajalg ja teine Uia- Tuia.
Täna jäi aega kodulehte värskendada ja muidu surfata. Meeleolukas Enta Omri päeva lõpetuseks:

No comments:

Post a Comment