14 August 2010

Suvi 2010 jääb meelde! Igaveseks!

See on lihtsalt võrratu, võrratu suvi, nii võiks kestma jäädagi!
Arvutit muidugi pole mahti sisse lülitada, muljete jagamisest rääkimata.
""August! Käes on august! Tule välja august," hüüdis August teisest august..."
Nüüd on see tõesti käes: suve kõige mõnusam osa, august. Kiire heinategu on möödas, sääsed-parmud kadunud, samas – endiselt jätkub soe sume aeg. Kuumusega on juba võimalik kohaneda, matkad algavad teinekord juba pärastlõunal. Tihe-tihe graafik, palju-palju külalisi, kui vaid heita pilk kalendrisse, mis ka siin blogi allservas. Tänu tihedale graafikule oleme saanud muuhulgas lubada isegi Fordi konditsioneeri kordaseadmist. Pole ju võimalik ohutult sõita, pea palavusest paks. Eelkõige nägime seda vaeva mõistagi pisikese Simmo jaoks, kes meil vahepeal hoida-sõidutada oli.
Ja oi mis põnev, tal lõikusid meie juures ülemised hambad!
Nii palju mälestusi tundeküllasest suvest:
Midagi eriliselt joovastavat – rampväsinuna uinumine rõdul, tähistaeva all...
Midagi seest õõnsaks võtvat – galopirajal ööhämaruses kihutamine, algajad kliendid sabas, jaaniussid rada valgustamas, kusagil eemal põuavälk sähvimas. Kiire Pöörise sadulas sai selle tunde eriti teravalt kätte! 
Midagi pisarateni kurba – kahe armsa kitsetalle kadumajäämine. Mis parata, kari on kasvanud nii suureks, et jätkub õela naabri hulkuvatele koertelegi mahamurdmiseks. Ega mina sellest vaesemaks jää...
Midagi ärevusttekitavat – varss Veime kappamine tagasi, poolelt matkalt ilma teisteta, läbi elektriliini, mis tormiga mahatulnud. Mingi ime läbi vihises varss elektrilöögiohtlikus kohas vist läbi õhu, maad puudutamata...
Midagi enesetunnet tõstvat – kallistusi pärast toredat (öö) matka, külaliste vaimustunud hüüatusi. Ja sõnu – "Me oleme niiiii palju toredat teie matkade kohta kuulnud..."
Midagi nõmedat – kui naabertalli omanik, ülejäänud liiklejaist ainsana, ei mahtunud oma džiibiga meie matkagrupist mööda ning räuskas:"Ma lõpetan su matkad siin Paidra ümbruses ära!"...
Midagi nördima panevat – et maja alumine palk tuleb ikka pea täies mahus välja vahetada. Seda ma sellest kõrgeksvalatud vundamendiäärest kohe arvasingi. Samas sai ostutehing tehtud veel mõistlikul 1999 aastal, enne kinnisvarahindade lakkehüppamist, ning nüüd aitab Kredex renoveerida.
Midagi kergendust tekitavat – näha Inessat noore Viivika sadulas. Nad sobivad nii hästi teineteisega! Ma ei peagi tillukest hobust ise sisse sõitma...
Midagi värskendavat – suplusi Võhandu jões koos kanuusõitudega, hobuste ujutamisi Paidra järve erastatud servas...
Midagi uut – kitse lõhkitõmmatud udara tamiiliga õmblemist. Peagi küll nakitses kas kits ise või pääses sõlm iseenesest lahti. Ent piima enam välja ei voolanud.
Ja meeletult juustu, juustu ja veelkord juustu. Maitsestamata ja maitsestatud. On läinud mühinal nii maitsmiseks kui müügiks.
Ning kui ma arvasin, et mitte eales ei hakka enam kanu pidama, siis... nüüd on meil tervelt 35 viiekroonist Peri POÜ kana. Lisaks kukk, kelle hankisime küpsisekarbi eest. Nagu oleks veel vähe tööd kitsede-hobustega, samas mune kokku korjata on päris tore. Kanapidamisest loobusime omal ajal kanakullide tõttu, keda siinkandis pidevalt tiirutas. Seetõttu arvasin, et küllap keerame halvima ärahoidmiseks, neilgi kanadel kaelad sedamaid kahekorra. Ent kohas, kus kanasööda järel käisime, näitas taluperemees nippi, kuidas kulli rünnakuid saab vältida. Tema eeskujul tõmbasime meiegi kanaaiale okastraadid peale. Kull koos pojaga on käinud juba pääsukeste tohutu lärmi saatel hiilimas, et kes see kireb ja kaagutab. Rünnakuga riskides saab röövel üllatava vastulöögi.
Ahjukoogid kukuvad suurepärased välja. Muidu ei raatsinud üle kahe muna lisada, nüüd siis tavaline neli ja kuus. Täna tegin üsna tavalise kohupiimakoogi, mida Aivo väga kiitis. Eilsest koogist sai lõpuks midagi rummikoogi moodi. Õieti tahtsin teha küpsisetorti, milleks ostsin kõigepealt Maximast mingeid Leedu soodusküpsiseid ARFA, mis kodus avades osutusid üsna katkisteks ja rabedateks. Kuna aga soodusega oli ka Vilma kakaotordi pulber, siis lasin Inessal need kõik kaussi kokku tampida, lisasin neli suhkruga vahustatud muna, kohtumise aastapäevast järele jäänud alla poole pudeli "Gabrieli" napsu, ning segasin kõik kokku ahjuplaadile. Ikka väga nämma asi tuli välja!
Ja siis on meil tehtud gigabaitide kaupa fotosid, videoid: hobustega matkale minekust, kappamisest männimetsades ja Võhandu kõrgel kaldal, Viivika ujutamisest Paidra järves...
Millal need töödeldud ja netti laaditud saab, ei teagi.
Kanaputka on niisiis elu sisse saanud, ma isegi naudin sööda ettesegamist. Ja muide, kogu juustuvadak ehk umbes poolteist ämbritäit läheb päeva jooksul kananokkadest alla. Kulus muidugi tükk vaidlemist, kuidas seda söötmist-jootmist, munakorjamist ja sõnnikumajandust niimoodi sättida, et kõigil tore oleks. Puistasin viimases hädas juba lause selle kohta, et mina olen maal elanud ja loomi pidanud ja tean kuidas peab olema...
Mõningaste variatsioonidega kulgeb päev siis nii: kanad-kitsed-juustutegu-jälle kanad-hobuste saduldamine-matkad-vahest linnaskäik-kanad-kitsed. Aga siiski ei saa öelda "sama-jama-igapaev" nagu need nutikad egiptuse poisid  meile soojamaareisil lõbusasti vuristasid.

Foto NAGI's: Kitsejuustud

No comments: