14 August 2010

Suvi 2010 jääb meelde! Igaveseks!

See on lihtsalt võrratu, võrratu suvi, nii võiks kestma jäädagi! Kuigi arvutit pole mahti sisse lülitada, muljete jagamisest rääkimata.
"August! Käes on august! Tule välja august," hüüdis August teisest august...Nüüd on see tõesti käes: suve kõige mõnusam osa. Kiirem heinategu on möödas, sääsed- parmud kadunud ning endiselt jätkub soe sume aeg. Kuumusega on võimalik kohaneda, matkad algavad mõnikord juba pärastlõunal. Tihe- tihe graafik, palju- palju külalisi, kui heita pilk kalendrisse. Tänu millele oleme muuhulgas saanud enesele lubada isegi Fordi konditsioneeri kordaseadmist. Pole ju võimalik ohutult sõita, pea palavusest uimane. Eelkõige nägime seda vaeva mõistagi pisikese Roaldi jaoks, kes meil vahepeal hoida- sõidutada oli. Ja tal lõikusid meie juures ülemised hambad!
Nii palju mälestusi jääb sellest tundeküllasest suvest!
Midagi joovastavat- rampväsinuna uinumine rõdul, tähistaeva all...
Midagi seest õõnsaksvõtvat- galopirajal ööhämaruses kihutamine, algajad kliendid sabas. Jaaniussid rada valgustamas, kusagil eemal põuavälk sähvimas. Eriti hästi sai selle tunde kätte kiire Pöörise sadulas...
Midagi pisarateni kurba- kahe armsa kitsetalle kadumajäämine. Mis parata, kari kasvanud nii suureks, et jätkub kadeda naabri koertelegi mahamurdmiseks. Ega mina sellest vaesemaks jää...
Midagi ärevusttekitavat- varss Veime poolelt matkalt koplisse tagasikappamine läbi tormiga mahatulnud elektriliini. Mingi ime läbi vihises varss ohtlikus kohas vist läbi õhu, maad puudutamata...
Midagi enesetunnet tõstvat- kallistusi pärast toredat (öö)matka, külaliste vaimustunud hüüatusi. Ja sõnu- me oleme niiiii palju toredat teie matkade kohta kuulnud...
Midagi nõmedat- kui naabertalli omanik ainsana ei mahtunud matkagrupist oma džiibiga mööda ja räuskas: "Ma lõpetan su matkad siin Paidra ümbruses ära!"...
Midagi nördima panevat- et maja alumine palk tuleb ikka pea täies mahus välja vahetada. Seda sellest kõrgeksvalatud vundamendiäärest ma kohe arvasingi. Samas sai kogu kupatus ostetud mõistlikul 1999 aastal, enne kinnisvarahindade lakkehüppamist ning nüüd aitab Kredex renoveerida.
Midagi kergendust tekitavat- näha Inessat noore Viivika sadulas. Nad sobivad tõepoolest teineteisega! Ma ei peagi tillukest hobust ise sisse sõitma...
Midagi värskendavat- suplusi Võhandu jões ja kanuusõitu, hobuste ujutamisi Paidra järve erastatud servas...
Midagi uut- kitse lõhkitõmmatud udara tamiiliga õmblemist. Peagi küll nakitses kas kits ise või pääses sõlm lihtsalt lahti. Ent piima enam välja ei voolanud.
Ja meeletult juustu, juustu ja veelkord juustu. Maitsestamata ja maitsestatud. On läinud mühinal maitsmiseks ja müügiks.
Ning kui ma arvasin, et mitte eales ei hakka enam kanu pidama, siis nüüd on meil tervelt 35 viiekroonist Peri POÜ kana. Lisaks kukk, kelle hankisime küpsisekarbi eest. Nagu oleks veel vähe tööd kitsede- hobustega, samas mune kokku korjata on päris tore. Kanu pidada ei tahtnud ma aga kanakullide tõttu, keda siin pidevalt tiirutab. Selle pärast arvasin, et keerame kanadel sedamaid kaelad kahekorra. Ent kanasööda ostmise kohas näitas taluperemees nippi, kuidas kulli rünnakuid saab vältida. Nii tõmbasime meiegi kanaaiale okastraadid peale. Kull koos pojaga on käinud juba pääsukeste tohutu lärmi saatel hiilimas, et kes see kireb ja kaagutab.
Selle tõttu oleme siitpeale maitsnud mune omas mahlas ja mitut moodi. Ahjukoogid kukuvad suurepärased välja. Muidu ei raatsinud üle kahe muna lisada, nüüd siis tavaline neli ja kuus. Täna tegin üsna tavalise kohupiimakoogi, mida Aivo väga kiitis. Eilsest koogist sai lõpuks midagi rummikoogi moodi. Nimelt tahtsin õieti teha küpsisetorti, milleks ostsin kõigepealt Maximast mingeid Leedu soodusküpsiseid ARFA, mis kodus avades osutusid üsna katkisteks ja rabedateks. Kuna aga soodusega oli soetatud ka Vilma kakaotordi pulber, siis lasin Inessal need kõik kaussi tampida, lisasin neli suhkruga vahustatud muna, kohtumise aastapäevast järele jäänud alla poole pudeli "Gabrieli" napsu ning segasin kõik kokku ahjuplaadile. Ikka väga nämma asi tuli välja!
Ja siis on meil tehtud gigabaitide kaupa fotosid, videoid: hobustega matkale minekust, kappamisest männimetsades ja Võhandu kõrgel kaldal, Viivika ujutamisest Paidra järves...
Kuni need töödeldud ja netti laaditud saab, ei teagi.
Kanaputka on niisiis elu sisse saanud, ma isegi naudin sööda ettesegamist. Ja muide, kogu juustuvadak ehk umbes poolteist ämbritäit läheb päeva jooksul kananokkadest alla. Kulus muidugi tükk vaidlemist, kuidas seda söötmist- jootmist, munakorjamist ja sõnnikumajandust niimoodi sättida, et kõigil tore oleks. Ja loomulikult puistasin viimases hädas juba lause selle kohta, et mina olen maal elanud ja loomi pidanud ja tean kuidas peab olema...
Mõningaste variatsioonidega kulgeb päev siis nii: kanad- kitsed- juustutegu- jälle kanad- hobuste saduldamine- matkad- vahest linnaskäik- kanad- kitsed. Aga siiski ei saa öelda "samajamaigapaev" nagu need nutikad poisid Egiptuses meile vuristasid.

Foto NAGI's: Kitsejuustud

No comments:

Post a Comment