27 June 2010

Kaheteistkümnenda hobuse saduldamine ja muu heinategu

Olen lasknud ilmal täielikult dikteerida mu päevaplaani. Kui ikka madalrõhkkond surub napilt ligi maad ehk sängimadratsit, siis las olla. Hädavajalikud toimetused saavad hiljemalt õhtuks ikka kuidagi varna.
Aga umbes üleeilsest alates läks mitmekesisemaks. Saabus mingisugune subtroopiline või lausa subekvatoriaalne õhk, analoogne paari aasta tagusele, kusjuures päike pilve taga ja siiski nõretavalt lämbe. Mul oligi olenevalt ilmastikust mitmeid tegevusi plaanitud.
Ent et üks koduperenaine saaks süümepiinadeta pühenduda reaalajas kaasakiskuvatele tegevustele, on väga oluline miskit valmis küpsetada/hautada/keeta. Tundub viisakam, kui kirjake a la "Lõunaks on kala, õnge leiad esikust..." Kuigi pean häbiga tõdema, et tihti ta nii välja kukubki- eriti kui satub ratsutajaterohke päev olema. Sellisel juhul peavad kodakondsed paratamatult lisaks enese äratoitmisele ka näljase emme kojusaabudes valmis toidupoti suunas viipama.
Õnneks või kahjuks on käesolev hooaeg alanud pisut tagasihoidlikumalt. Pole üldse üllatav- vähem ressurssi ja rohkem putukaid. Isegi sattudes seekord 23.juuni õhtul Paidra järve lähistele, tuvastasime vaid kolm lõket. Arvestamata muidugi kollast maja järve alguses. Kõigi kolme seltskonna juurest jooksid lapsed/noored õhinaga sõitu tahtma ning sõidetigi kokku 300.- eest
Vähemasti seda provianti, mida meil nüüd on, on tohututes kogustes. Justkui blokaadiks. Veristasin neil päevil ühe noore siku ja Aivo lükkas ta poolest saati suitsuahju. Peenral sirgub viimaks salatimaterjali- lisaks olemasolevale umbrohule. Siis on meil päris mitu kilo pikki makarone, keldris veel mõned kartulid suurte kottidega, ligi 90 kilo nisujahu, vast kümmekond kilo kaerahelbeid ning muidugi seda kitsepiima, mida iga päev vähemalt 9 liitrit juurde tekib. Muist muudan diplomeeritud piimameistrina kohupiimaks või juustuks. Ja nisujahust kerkib hiljemalt ülepäeva lisandite abil plaaditäis kaneelirulli. Mu võrratud kõhulihased ei paista enam polstri alt selgesti välja ja triitsepsi kohta leiti ühiselt hellitav sünonüüm: pelikan! Inessa võdistas mul seda natuke ja leidis siis, et pelikan on väikse hiire ja ussi alla neelanud. Aga heinaajaks peab ju ometigi kosuma! Aivo on uue vikati abil järjest maha niitnud ja uue kaarutiga kuivama kaarutanud. Õhtuti on näha väsinud ent rahulolevat nägu. Vähemasti ei ole ehk sel talvel tarvis silo juurde osta? Sest nagu nüüd kuulsime, võrdub lause "ta ostab silo" mõne kohaliku leevikese jaoks "ta loomad on näljas". Eelmisel aastal takerdus heinategu tõepoolest üsna kõvasti esiteks tänu kehvale suusailmale aga veel rohkem tänu linnavurlest sulasele, kes sellesama üürikese ajaga kuni mina Paidra äärset olukorda kiikamas käisin, traktori kõige vikatiga sõnnikuhunniku taha kraavi kummuli keeras. Ja kujutad ette- täiesti kaine peaga! Vedas, et kobakäpal vähemalt alumine ots niipalju nobedalt rooli tagant välja hüppas, et ise magupidi alla ei jäänud. Sest nagu ma aru sain, oli sel vennikesel sõna otseses mõttes nobe alumine ots ja mitte ainult ühe naisterahvaga elades. Pärast oleks pidanud veel mina tema suurt hulka orbusid- leskesid hakkama ülal pidama...Igal juhul sellise kogemuse järgselt ei ole me talus tööd loota mitte ühelgi sulasetolgusel. Minu pärast olgu rahahädas, enam ei hakka riskima.
Aga kirjutada tahtsin hoopis sellest, et niisuguse toreda pilvealuse ilmaga sobis hästi võtta esmakordseks saduldamiseks käsile see 3 aasta ja 2 kuu vanune hall eesti mära Viivika. Kui EHS- ist Andresed ja Aldo käisid, siis tuli jutuks, mismoodi noorhobuseid kõige mõistlikum sadula alla oleks saada. Arvestasin just tagantjärgi kokku, et olen elus välja õpetanud 12 ja praeguse seisuga oma märadelt saanud samuti 12 varssa. Aga neist 4 on ju alles tited ja selguse huvides lisan, et järelikult need väljaõpetatud 4 on siis kusagilt väljastpoolt õppustele sattunud.
Selgus, et nii nagu siiani olen teinud, on väga hästi. Ei mäleta enam ise ka, kuskohast see tarkus kõrva taha on pandud aga tavaliselt alustan sellega, et panengi sadula kiites ja patsutades selga, seejärel harjutan natuke korde peal käsklusi. Siis pistan ülestõstetud jalustest läbi ja külge tavalised ohjad, milledest juhtides kõnnime tee peal vähemalt nii kaua kuni liikumine hakkab sujuma. Jälle hakkan proovima vaheldumisi peatamist, liikuma hakkamist, sammu ja väga vaoshoitud traavi. Käsklused esialgu kõik häälega, ka uuesti kordele võttes.
Seejärel kõige olulisem. Sadulasse ronimine. See ei pea toimuma samal päeval, mil esimene saduldamine. Näiteks Viivika puhul oli näha, et kuigi ta säluna käitus üsna erksalt- ka käekõrvale kõndimasaamise ja üldse kontakti võtmisega ei teadnud iial, kas talle meeldib või jookseks parema meelega minema- siis pärast poolteisetunnist eeltööd ilma ratsanikuta olin veendunud, et julgen seda mära käekõrvale võttes lasta Inessal sadulasse istuda. Niimoodi jalutasime rahulikult veel korra kilomeetri ja tagasi. Pisike tulesäde käitus väga mõistlikult! Ja ääretult põneva fakti sain Andreselt teda: ehkki Viivika isaks on märgitud Vigur, siis väljanägemiselt olevat ta hoopis Aramis mis Aramis! Hiljem otsisin netist Aramise pildid ning pidin tõdema, et tõepoolest! Ma ei teagi, on see nüüd hea või halb ja kas peab tal hakkama passi või nime vahetama...
Kindel on, et ka Viivikast saab üks tubli, pisike, tšingis khaani sõjahobu väljanägemisega suksu. Sest juhtus tulema paar ratsutajat, lisaks Inessa oma lemmik- Jukul ning nii saimegi jälle esimese korraliku matka teha koos teiste rahulikult kulgevate matkahobustega. Nagu ka Andres kõige õigemaks pidas. Kuna koos minnes ei teki noorel hobusel igasuguseid kahtlaseid mõtteid.
Seda ettevõtmisest jäädvustas ratsutaja Aavo, fotod sain meilile päris kiiresti. Mina näen oma kiivrile seotud punase lehvikuga pealtnäha välja justkui kartmatu mongol. Siiski toimub esimest korda sadulasse tõusmine ikka kerge ärevusega. Ei saa öelda, et ma üldse ei karda. Samas olen alati seda hetke, seda adrenaliinivoogu oodanud! Ja milline tore saavutamise tunne tekib, kui on näha suksu koostöövalmidust! Tasub elada nende tundeliste hetkede nimel, kui lahtirakendatud ja harjatud ratsu ei tahagi enam su juurest kuhugi minna. Pigem poeks kaenlasse ja silmis on tal selline pilk, et võta ja pista teda taskusse või padja alla nagu komm...Siis mõistad, et jah- neid kaht esimest inimestele antud käsku täidame ikka kõige suurema naudinguga: "...täitke maa...ja valitsege loomade üle."
Põikasime sel esmasel sõidul sisse ka Võhanduäärsele Leevi piknikuplatsile. Trobikond kanuumatkajaid oli siin just aerud peost visanud. Nagu ikka seltskonnas, leidus ka siin üks üliagar tola. Tola kas oli just lugenud Selma Lagerlöf' i raamatut Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi või muidu väsimusest hallutsinogeenne, igatahes hüüdis meile "Ennäe, haned! Tere, haned!" Ja ega teised sellest seltskonnast sõna segaseks öelda saanudki. Suuvooder kohe ise küsis, ise vastas ja segas ohjeldamatult vahele. Ainult oma sõbraliku anekdoodi linnamehest, kes imestab, miks hobusel ei ole sarvi, sain peaaegu katkestamatult ette kanda, pärast mida kuuel jalal kiirelt lahkusime.
Eilsel ülisoojal suvepäeval asusin otsima ID- kaarti, sest raamatupidaja Kaielt tuli uudis MTÜ aastaruande esitamise uuenduste kohta: seda ei saagi nüüdsest enam mingil muul moel, kui vaid digitaalselt esitada! Mis eeldab digiallkirja andmist...
Otsimine tähendas tegelikult korraloomist üsna segiläinud pesakeses. Et meil lükandustega kapist on paigas ainult uksed ning raamaturiiulit pole Aivo veel üleüldse saanud aega isegi mitte mõelda, siis on just "hilbud" ja "makulatuur" üsna nurkadesse laokile pudenenud. Alustasin vaheldumisi raamatute, tähtsate dokumentide kausta reastamisega ning riiete tuulutamisega rõdul. Õhtuks vinnasin need riidekilod igaks juhuks keskpõrandale tagasi. Kogu kupatus meenutas vägagi seda anekdooti edevast ja suhteliselt rumalast inimolendist (jätan mainimata sõna "linalakk", kuna tühmuse seisund ei olene tegelikult ei juuste värvist, east ega soost), kes üritab sooritada enesetappu, kuhjates kõik oma riided hunnikusse, millelt alla viskuda.
Praegu jätame mängust välja need rõivad, mis aastatega aidalakka kogunenud. Selle kuhila otsast saaks hea tahtmise korral benji- hüpet sooritada...

Foto NAGI's: Viivika 2008. Uudishimulik, ratsastamata ja ettearvamataFoto NAGI's: Päris esimene Viivika sadulasse ronimine!Foto NAGI's: Päris esimene liikuma saamine Viivika sadulas

No comments:

Post a Comment