18 May 2010

Tarkus ei tule alati aastatega, mõnikord tulevad aastad üksinda!

Las sääskede ühendkoor vaikib, siis lähen lüpsma. Seni peaks küll õieti e- prias põlde joonistama. Aga panin mõned fotod laadima ja tilgutan siia ka mõne rea. On möödunud jälle kolm kirevat päeva. Ma ei teagi, millist neist paljudest sündmustest nüüd pommuudisena serveerida? Kas pisikese Roaldi esimest hammast ees all paremas nurgas? Või Leho kuldhüpet MK koolinoorte meistrivõistlustel? Või Halvaa perenaise visiiti? Või kepikõnni tretti? Või meie tänast esinemist Põlva ÜG aulas? Sellesama esinemise pärast ei olnud ka täna järjekordselt võimalik enne sääskede rünnakut teha muud, kui kitsed ära joota ja vaadata, kas kõik korras. Samas ei saa sääserohkust pahaks panna, sest just praegusel hetkel käib pääsukestel usin pesahooaeg. Terve päeva patrullivad nad maja ümber justkui nato õhujõud. Kuldnokk tassib oma poegadele ussikesi.
Näed, just nüüd tuli meelde aforism, mida paar päeva tagasi meeleheitlikult püüdsin välja kaevata! Tarkus ei tule alati aastatega, mõnikord tulevad aastad üksinda. Vot! On ju hea! Nagu see Jaan Pehki luuletus.
Habibi tantsu esitusega jäin rahule, Özgen nii hästi ei õnnestunud, ajas segadusse see sissejalutamise hetk. Liiga hajevil kõikidest muudest päeva tegemistest, paari ametiasutuse külastamisest ja Marianne kohalejuhatamisest. Vähemalt selle sain veel kodus läbi harjutada ja pähe raiuda, et kõik pööramised algavad paremale poole. Eelmisel aastal Özgenit esitades oli kõik selge nagu vesi, täpselt nagu meie esimene esinemistants Men Da. Või Bollywood. Aga nüüd tuleb vist vajadusel improviseerida, lihtsalt mälu hakib! Või nagu varemmainitud: tarkus ei tule alati aastatega...Ka lihaste pingsus annab järele, sestap otsisin välja ei- tea- kust-kuuri- sattunud (vist LPÜ päevilt?) kepikõnni kepid. Kuni üle- eelmise aastani pidasin seda vanade naiste lõbuks, ent Rootsis elamise ajal õpetas Irma mind kepikõndi hindama. See on ilmselt ainus viis triitsepsit treenida, mis minu eas lotendamise vältimiseks vaja käsile võtta. Oh neid ladinakeelseid nimetusi, mida massaažikoolitusel pähe sai tuubitud! Tibia e. sääreluu jätsin igatahes nii meelde, et tibi (a) = pikkade sääreluudega beib. Aga poeparm on ladina keeles Oestrus Falcutas.
Kepikõnni juures on jalanõud väga olulised. Mul on ühed superhead käimad, mis said soetatud veel hooldekodu ajast. Mäletan, et käisin korra poe juures ning poe ees muru peal müütati kasutatud jalanõusid. Need kummaliselt vastupidavast materjalist jalatsid maksid vast nii 25.- Uskumatult maastikukindlad nii soos kui kõrbes. Mitmel korral juba Aivo poolt paari naela abil käimiskõlbulikuks kohendatud. Neil päevil purunes lõpuks vasaku jala kannatagune rihm, ent õnnestus ta siiski veelkord liimida ja õmmelda. Nüüd vaja küll sokke kanda, sest ühenduskoht hakkab suure tõenäosusega hõõruma.
Kaks dekreedis mära on paar ööpäeva õuealal veetnud. Ühel hommikul turgatas pähe, et toon nad igaks juhuks tihnikust teiste juurest ära, endale silma alla. Eile õhtul hilja kitsi lüpstes vajutas Mae juba paanikanuppu- Purgaal tuhud! See osutus valehäireks. Udar on küll juba kivikõva ja vahatilgad nisa otsast pudenenud.
Mul on nii hea meel, et sain piskuga aidata üht oma ustavat sõpra. Tunnen teda juba aastaid ning ta on mu jaoks rohkem kui vend. Lihtsalt pärl selles reeturlikus egoistlikus maailmas.
Ratsamatkal viibides helistas Aivo ja teatas, et pisipoisul on esimene hammas just lõikunud! No muidugi, lõpuks keetsin temale selle lubatud esimese mannapudru ju valmis! Nüüd hakkamegi putru sööma ja lusikaga kõlksutama.

Foto NAGI's: Esimene hammas all vasakul paistab, nädal enne viiekuiseks saamist! Foto NAGI's: Harjutamas salliga Foto NAGI's: Sellised mate õpsid! Foto NAGI's: Kuldhüpe Foto NAGI's: Pärast tantsu Foto NAGI's: Parimad käimad1Foto NAGI's: Pääsukeste meistriteos

No comments:

Post a Comment