15 May 2010

Kolmas ja neljas Egiptuse nuhtlus võtab võimust.

Kurgu- jm häda taandus tänu uuele kuumalainele. Paari päeva jooksul lisandus olemasolevale krundile ohtralt pruuni jumet juurde, mis on Põlva ja Sadamateatri esinemise ajaks vägagi soositud. Kuumus tõi aga loomulikult välja ka kõik lendavad parasiidid alates sääskedest- parmudest kuni nende tiivulisteni, kes maantee kohal tantsiskledes paratamatult tuuleklaasi määrivad ja halvimal juhul radiaatori ummistada suudavad. Kalad Võhandus püüdsid usinalt veepiiril hõljuvaid putukaid, ussikesed neid ei huvitanud. On olnud kibekiire tegutsemine õues, ka pisikese Roaldi täielikule hoidmisele pühendumine paariks päevaks. Hetkel saan vaid selle pärast arvuti ette, et enne kella 19-t õhtul mahti lüpsma minna ei saanud ja nüüd tuleb oodata ilmselt umbes kella 23-ni. Praegu on sääskede hiilgehetk. Kitsed sipsivad jalgu napilt lüpsikust mööda.
Täna tekkis raskusi juba 3- liitrisesse purki piima mahutamisega, kuhja ju peale ei tekita! Limpsisin siis seda sooja kokteilivahtu ja andsin ülejäägi Möki- Karakumile. Tema joob nüüd väiksemast plastämbrist, sest ma tõesti ei viitsi lutipudeliga enam mingil juhul jännata. Seda pidi söötmise ajal niikuinii põhjaga vastu õlga toetama nagu omal ajal kalašnikovi automaati, muidu võis saada agaralt söödikult pudeliga hoobi enda pihta. Lisaks veel puhtakspesemine ja kaasa tassimine. Sel päeval, kui võõrustasime uut väimehekandidaati, unustasin pea mõtteid täis, lüpsma minnes pudeli esimest korda maha. Siis andsingi aegajalt turtsuvale tallele otse lüpsikust piima ette.
Õieti on kaks suuremat põhjust, miks hämardudes tuppa jõudes jääb blogikanne tegemata. Esiteks kipub jääma vähe aega vaimselt virgutavate tegevuste jaoks. Näiteks tahan kangesti jõuda läbi lugeda õpetliku ja põneva 2. Saamueli raamatu, kus kirjeldatakse kuningas Taaveti käitumist erinevates olukordades. On äärmiselt tähelepanuväärne, et Taavet võiti kuningaks juba 1. Saamueli raamatus, ent möödus aastaid, enne kui ta sai kuningaks esialgu vaid ühe, Juuda suguharu üle. Valitsenud nii tervelt 7,5 aastat- alles siis sai ta kuningaks kogu Iisraelile. Hämmastav kannatlikkus ja alandlikkus oodata oma aega, olles teadlik kuninglikust positsioonist, siiski olla tagaaetav, koopas redutav, reedetud ja valesti mõistetud... Midagi sama head kirjutab Jari Sarasvuo raamatus "Sisemine sangar". Mõtlesin täna õues toimetades selle raamatu algussõnadele (pärast sütelkõndi Brüsseli öös): "...mul polnud enam kübetki jõudu, aega ega julgust. Tupikust tullakse välja, pöörates end selle poole, mis sind on ummikusse viinud. Suluseisust tuleb võideldes välja rabelda. Olen viimase aasta jooksul olnud väsinud, saanud tunda halvavaid tagasilööke, mind on petetud sagedamini kui kõikidel eelnevatel aastatel kokku. Kui aga tahad aidata teisi inimesi, tuleb kõigepealt aidata iseennast..." Sama käib sõnasõnalt minu viimase nelja- viie aasta kohta. Selle vahega, et tänu loetule olen suutnud imekombel kõik kriisid üle elada- mitte kibestuda vaid säilitada vaimsust, rõõmu ja tervist ning häid suhteid lähedastega, leida mõttekaaslasi, renoveerida ja laiendada elamist, suurendada karja, reisida, saada vanaemaks, jätkata tantsuõpinguid ja esineda. Sattuda just vajalikele inspireerivatele koolitustele; info juurde, mida valdab vaid umbes 20% inimkonnast.
Kõige sügavamas masenduses tuleb kasvõi selleks edasi elada, et näha kui halvaks olukord veel minna annab. Mis nüüd €- ga juhtuma hakkab, on minul juba suva. Rohkem, kui raha kaotus, kurvastab mulle olulise inimese soosingu ning ilmselt ka toe kaotus.
Teine suurem põhjus on siis olnud, et liiga südaööl oodatakse mind juba kannatamatult sängi. Mitte tingimata selle asja pärast, vaid lihtsalt, et koos magama jääda ja ärgata. Juba eile tegin avastuse, et see on ikka suur õnnistus. Et selline inimene olemas on ja tegelikult juba 22 aastat. Kuidas ma selle mõtteni jõudsin? Eile Maed poole Võru tee pealt ära tuues ja ühtlasi Aksli juures sikke toimetama käies vilksas juba minnes ja metsatee veeres salvrätikuhunnikut valendamas nähes mõte, et neid võib olla kasutatud lühiajalise kontakti ülejääkide kuivatamiseks. Algul jalutasin sellest rämpsust mööda, ent koos Aksliga tagasi lonkides otsustasin siiski kokku korjata, kuna Aksli juurest hobustega matka alustades möödun nii või naa samast kohast ja mõnikord võib hobune niisuguste keskkonnavõõraste nähtuste peale ehmatada. Veel hullem, kui seda teeb mõni suksu, kelle sadulas algaja ratsutaja. Leidsin kohe ka ühe mahavisatud plastikaatkoti ja asusime seda sodi sinna sisse korjama. Ja muidugi! Oligi nagu arvasin- kasutatud kumm koos lahtirebitud pakendiga sealsamas. Tõesti väkk...Peab ikka suur kihu olema, et niimoodi- arvatavasti autos, poolrabistades, suvalisele möödujale vahelejäämishirmus, pesemisvõimaluseta, looma kombel...Ma mõtlen just selle naisterahva seisukohalt: kui väheste nõudmistega peab olema, et piirduda kuiva mättaga? On kaduvväike võimalus, et seda tehti oma abikaasa/ elukaaslasega, nagu meil abielu vürtsitamiseks mõnel korral juhtunud. Ent toonitan veelkord: see on kaduvväike võimalus. Paidra ümbruses oleme varemgi mööda ratsutanud kõrvalisse kohta pargitud autodest ning mahavisatud pornoajakirjadest.
Nende päevade jooksul käis jälle bussitäis vankrisõitjaid- ratsutajaid, värkisime Purgaa ja meie juures kohanes Soodoma külast pärit sikutall Möki- Karakum. Pisike sikk väärib oma päritoluküla, kitsekarjast ei tee endiselt väljagi, ketist lahti lastes üritab vahest hoopis natuke sodoomiat harrastada. Päeval Purgaa värkimise ajal meenus superhea aforism, mille olen kahjuks nüüd unustanud. Loodan, et tuleb õues uuesti meelde. Ma ei tea, kas teistel on ka nii, et kui midagi meelest läheb, tuleb minna samasse kohta, kus see mõte tekkis, siis see meenub?
Foto NAGI's: Möki e. Karakum10Foto NAGI's: Möki e. Karakum11Foto NAGI's: Kaunil päeval sõpradega

No comments:

Post a Comment