03 May 2010

Öökülmakrõbe hommik, päikseline päev.

Hommik algas õhku ahmides, kui 7 paiku helistati, et kas teie hobused liiguvad maanteed pidi Võru suunas. Eks needsamad laupäevased rännumehed, seekord pundis ka Halvaa. Lagendikul lugesime kiiruga vaid 5 hobust kokku. Olidki jälle üle soo läinud (nüüd tuleb traat jõuga ette tõmmata!) ja Sabre langemise sildi juures nina maanteele pistnud. Siin neid siis nähtigi. Hea, et helistati! Võtsin Pöörise näppu ja tulime selle karavaniga ilusti üle soo tagasi, jättes reisisellid maja taha kimmamasse koplisse kuni lagendikukoppel pidama saab. Kolmapäevases trennis rääkis Aina, et oli just tulles Kubija kandis üht lahtist ketiga hobust maanteel kõndimas näinud.
Jätkasin kohe kitselüpsiga. Sedamaid helistas ka Eve, kellele lõpuks Zubrjonokitäis hobusesõnnikut sai laaditud. Eve tõi väärt kraami eest Selverist külakostiks maitsva tordi.
Eile unustasin mainida, et Facebookis saatis mulle väga armsa kirja nimekaim Maivi Norrast. Ta oli tõeliselt vaimustatud, et leidis viimaks samanimelise! Maivi pole väga levinud nimi ka meil, näiteks esinemissagedus Eesti isikunimede lehe andmetel: maibi 15, maidi 12, maigi 193, maili 440, maimi 10, maini 12, mairi 285, maiva 13, maive 253, maivi 58. Paljud Maivid on meil google andmetel väga kuulsad; ei pea selle all silmas ennast, kes olen arvatavasti üsna vähetuntud. Saime enne pikemat peamurdmist teada, kuskohast võttis hommikune helistaja mu telefoninumbri- sissesõiduteel infotahvli juures olid auto ringikeeramisjäljed.
Täna kukkus postkasti põnev kiri Värbaja.ee lehelt näpunäidetega mida ei tohi tööintervjuul küsida. Täiesti kohaldatavad nõuanded ka tavapärases vestluses tutvuse algusjärgu perioodil. Oh, midagi tahtsin veel lisada aga pea on täis juba aiaehitamise mõtteid.
_ _ _ _ _
Aiamaterjali peab juurde tooma, ei ulatu päris tüma sooveereni. Koolilapsed jõudsid neljaks koju, rakendasime kõik pärast tordisöömist tööle: Leho ja Mae parki varisemisohtlikku onniuberikku lammutama. Inessa jaoks Haidar äglide ette ning põllule ringiratast ratsutama. Koorisime Aivoga kartulid, tegin sousti ja käisin varem lüpsmas ära, et teha ka ise mõned tiirud ning seejärel päris väsinud Haidar võtta värkimiseks posti kõrvale. Kuna Aivol täna aega silo viia ei olnud, lisaks valutas tal seesama vasak abaluu, mis minulgi ja hääl täitsa ära, rakendasin Haidari pärast värkimist veel lafeti ette ning viisin lagendiku pundile silo. Nii sain ühtlasi jälgida värgitud Haidari liikumist. Tema on meil pöörlevate kapjadega hobune ja kui pole täpselt timmitud, siis kustutab tagumiste jalgadega justkui konisid, hullemal juhul lausa ujub ja lõngerdab terve tagumise otsaga. Liikumine sai ilusam küll. Harjasin vanameest veel tükk aega, seejärel hüppasin lafetilt turjale ning jalutasime rahulikult teiste juurde. Haidari lakk on nüüd kaunilt pikaks kasvanud. Tegin avastuse, et ka see vana ruun on igatepidi tore semu. Ei kiirustanud pärast vabakslaskmist kuhugi, vaatas pisut ringi, kas miskit veel tuleb. Siis alles eemaldus vaoshoitud kõnnakul.
Mõtlesin, et nüüd on õhtu. Siiski võtsin käsile selle taigna, mis oli seisnud vist kolmapäevast saati- Mae nii arvestas umbes- et neljapäeval käisime linnas, polnud aega, reedel linnas ja kanuutamas, laupäeval käis palju külalisi ja ka pühapäeval palju tegemist. Tainast polnud võimalik taignarulliga laiali lükata, asetasin ta siis lihtsalt kuidagi soojendatud õlisele ahjuplaadile ning masseerisin ja surusin vastu põhja laiali. Ja välja kukkus fantastiliselt hea asi! Nagu mingi rahvusleib (gruusia?), igal juhul oleme samasuguse maitsega küpsetist poodi mant saanu! Olgu, hommikusele tordile jääb ehk alla aga see- eest ilma igasuguste e- aineteta!

No comments:

Post a Comment