Võib kokkuvõtvalt öelda, et reede suur lotovõit oli edukas tehnilise ülevaatuse läbimine punase Fordiga. Ikka Võrus, sellessamas ülevaatuspunktis, kus eelmisel aastal kahe sõidukiga olime põrunud ning mille sissesõiduteee rohkesti auklik. Justkui pandaks amordid, vedrud jm. veel enne kohalejõudmist viimasele katsele. Hurraa, aasta hooleta! Honda ja hobuveobussiga ei lähe esialgu üldse katsetamagi. Reede õhtupoolikul kanuutasid jälle Aivo, Mae ja Leho, meie Inessa ja Roaldiga kiusasime kummipaadimatkajaid.
Laupäeval istus lõunalauas nii palju rahvast, et poisu vaatas, silmad imestusest ümmargused peas. Aivo suguselts oli külas. Muuhulgas löödi roosale võrrile käik sisse. Igaüks leidis enesele meelepärast tegevust, Leho jõudis päris palju ära teha puukuuri ja pargialusega. Mina sain pool päeva viit matkale suundunud hobust värskeid jälgi ja sõnnikuhunnikuid pidi taga otsida. Hea, et enne ratsutajate saabumist üsna maja lähedalt võpsikust üles leidsin. Pööris oli otsusanud nelja märaga jalutada lagendikult üle soo Aksli juurde ning teistkaudu sood pidi jälle tagasi. Ei seganud kedagi, sealhulgas kaht tiinet mära pehme pinnas ega veekraavid! Pööris tahtis liikumist ja seda ta ka sai- sõitma sattus Andres ning keegi Saaremaa ratsaorienteerumiseks harjutav tütarlaps Liina. Tiined Prii ja Rate.ee, samuti noored Viivika ja Hiroshima viisin lagendikule teiste juurde puhkama. Sauna jõudsin hilja ja saunast välja veel hiljem, tänu kohviprotseduuridele. Aga see tasus end ära!
Nüüd pole toonud enam jogurtit, külalistele on pakkuda hoopis seda suurepärast suitsuliha. Viib keele alla ning nõutakse lisa. Meenutab suitsukobrast, ent pole teps mitte kobras. Kuni teda jätkub, on soovitav meid külastada! Vaevalt, et meil selle partii lõppedes õnnestuks kinni püüda öösiti maja läheduses röhkivat uut praadi.
Täna pööras siis ilm nii vihmaseks, jäi aega lausa"Ärapanijaks", kus seekord sai isegi törts naeru: tuhavangis kured kutsusid bussi Egiptusesse järele, Viisitamm lumelinnapeaks ja SMS (ehk Sado- Maso- Sado) laen. Originaalne! Meie rahvast on õnneks ammu instrueeritud taoliste ohtude eest...
Kinnitust on leidnud meie talus enneolematu fenomen. Kits Liisa on pisikese Alaska täielikult lapsendanud- kutsub mökitades tissi sööma, ise nuusutab, kas ikka lõhnab talle sabaalune tema läbiseeditud piima järele. Võib juhtuda, et kesksuve paiku toob Liisa mõne Eduardi talle ilmale, laudas sai neid koos peetud. Seevastu nudimustadel Sofil ja Kenyal pole ikka veel erilist piimaanni kasvu. Nüüd ei hakka enam kedagi sikuga kokku laskma, jääb novembrisse. Siis juba ilmselt 17 parajas eas kitse.
No comments:
Post a Comment