Selles kevades on siiski midagi kiiksuga. Ma saan aru, et (üle)aretatud koduloomad ei käitu enam adekvaatselt... Nüüd on meile õuele sattunud linavästrik, kes pulmatantsu platsiks valinud valge Fordi küljepeeglid. Auto mõlemad valged küljed on valge linnupasaga koos, västrik aga eputab väsimatult ja ründab kiiskaval aknaklaasil peegelduvat "konkurenti".
Öist uneaega napib krooniliselt, kevade edenedes üha rohkem. Leevenduseks on võimalus päeval üks mõnus nurr teha, kui enam ei jaksa. See teadmine aitab end kokku võtta iga kord, kui vaja hommikuti krapsakas olla. Täna tasus see end igati ära- Liilia sai õigeaegselt Võrru tagasi. Jõudsime hommikul enne lahkumist toituda piisavalt nii füüsiliselt kui vaimselt. Mae lubas juba õhtul, et valmistab võileivad ja serveerib puuviljad. Koos saime kiirelt läbi arutatud ka artikli julguse kohta oma põhimõtete eest seismisel. Tänases kõnes, seekord Maa rikkujate ja hävitajate kohta, oli mu jaoks väga tähelepanuväärne näide ajaloost, muistse Paabeli päevilt. Ka siis kogunesid inimesed ühte paika, ehitasid linna ja reostasid ning kurnasid tiheasustusega ühte paikkonda, selle asemel, et neile antud ülesande kohaselt levida üle planeedi. Ülbed inimesed ei arvestanud kõikvõimsa Loojaga, seetõttu segas Tema oma tarkuses lihtsalt nende keele ja inimeste mäss vaibus. Seekord.
Mu arvutis on 2 mõtlemapanevat filmi: A Mark Magidson/ A Ron Fricke "Baraka" ja Europa Corporation 88,000 PPR Group töötaja filmitud "Home". Need räägivad samuti Maa olukorrast, näiteks Siberi igikeltsa sulamisest koos võimaliku peatse metaani lendumisega selle alt. Selle kõrval kahvatuvad pooluste osooniaugud, glamuuriteema pole üldse kõneväärt!
No comments:
Post a Comment