17 April 2010

Kaasosalemine üritusel, kuhu kutsuti välja nii päästeamet, kiirabi, politsei, tuukrid kui kaitseliit

Meie kanuu sissesõidupäev sattus kogemata kokku Võhandu maratoniga. See oli kuidagi hämaralt teada, et sel nädalavahetusel justkui ralli toimub aga toimuski just laupäevasel päeval. Nojah, me tulime ju Maega eile Võrust lisatrennist ning tagasiteel isegi kiikasime veetaset ja kohta, kuskohast vette minna. Siis juba nägime silla küljes plakatit, ent ei süvenenud! Otsustasime juba eile, et esimestena sõidavad tüdrukud. Hommikutalitused tehtud, Aivo valmistatud aedviljasupp (nämm! kaalikaga!) kerre keeratud, Mae võileivad koos kiividega kaasa pakitud, tehniliste abivahendite akud laetud, kanuu auto katusele kinnitatud, asusime Paidra tammi suunas teele. Leevilt välja tulles teeks see kokku 9,2 km jõge pidi. Mina olen tegelikult väga veearg inimene! Pole juhus, et mu profiilil ilutseb just Sharmis snorgeldamisel tehtud foto! Julgesin ju alles selle kevade reisil veealusesse maailma liuelda, 2008 reisile vedasin lausa rasked lestad kaasa ja ma jäingi ennast pontoonsillale koguma. Kuni arvasin, et olen nüüd hingamise rütmi saanud, tuli juba üks kirju kala mu lestaga flirtima ja ma ei julgenudki minna! Pealegi ei kanna isegi soolane vesi minusugust, mul polevat sisemist rasva peaaegu üldse!
Mael ja Inessal lendlesid nüüd samuti liblikad kõhus. Inessal oli see päris esimene kanuusõit, Mae jutu järgi on ta varem kaitseala lõigul sõitnud. Kamandasin neile aga muudkui Mariannelt laenatud vestid selga, märgakartvad asjad pakkisime kanuu hermeetilisse õnarusse. Edaspidi tuleb võileivakarbid ära jätta ja pakendada asjad väiksemalt, sest õnaruse suu on üsna väike. Kell oli täpselt 14 kui Aivo meid kaldast lahti lükkas ja ise lõkkeplatsile kala püüdma vuras.
Kui esimene vabin möödas, tundus päris tore. Teadsime, et meie ohuks on uppiminek külma vette, samas kividest ja rontidest sõidame kõrge veetasemega lihtsalt üle. Tegime palju pilte ja videoid, need saab peagi üles. Juba õige varsti nägime vanal Võru- Räpina maanteel mööda kihutamas kõigepealt päästeameti, seejärel kiirabi autot. Olime jõudnud just kohta, kus Aivo sai paar suurt kala kätte. Õnneliku kalamehe nägu sai pildile püütud. Tegime väikse einepausi, loomulikult võileibadega- kala ootas kotis õhtut. Tüdrukud tahtsid juba kangesti lõpetada ent sain nad siiski nõusse, et sõidame kodu teeotsani välja. Uuesti vette minnes läks pisut ekstreemsemaks, sest kuigi olin tüürimise üle võtnud, raksasime ikka hooga jõe keskel oleva rondi otsa ja jäime sinna kinni. Päris kiire vool tuli külje pealt, vaid väike kallutus valele poole ja vesi lainetanuks üle parda. Teine moment tekkis siis, kui Aivo helistas ja ei saanud kohe esimese ähmiga panipaiga kaant lahti- s.t. kaan oli küll juba lahti keeratud ent me ei taibanud teha ülestõstmisliigutust. Veevool muutus kiiremaks ja tüdrukud hakkasid järjest rohkem oletama, et küll siin veel midagi juhtub, tuleb kasvõi kobras ja närib hoo pealt paadipõhja augu.
Kodu teeotsast jätkasime teekonda koos Aivoga, mõnes kohas lainetas mõnusalt. Kaldalt lehvitasid meile päästeametnikud. Leevil kanuud välja tõmmates nägime juba politsei, tuukrite ja muude asjameeste usinat tegutsemist. Selgus, et meie jõelõigul oli põhja läinud üks kanuu kasti õlle, Vana Tallinna pudeli ja rahakotiga, samuti süst koos matkajaga. Leevi tammist allapoole sõites olevat uppi käinud pea iga kolmas paat...Taga otsiti just süstainimest.
Kell oli saanud sündmuste käigus juba 17. Näis, homme pärast lõunat lähevad jõele meie poisid.
Foto NAGI's: 33 kg vaja alla saada.3Foto NAGI's: Sisseronimine.2Foto NAGI's: Esialgu teejuhi koht.3Foto NAGI's: Mae tüürib, Inessa mõlab1Foto NAGI's: Nauditav kevadpäev.1Foto NAGI's: Õnnelik kalamees.Foto NAGI's: Päästeoperatsioon süstamatkaja leidmiseks.1Foto NAGI's: Puud ja vesi, muster

No comments:

Post a Comment