Huunisa ja mõskma

Justkui sigu peaks. Tühjad notsikud jälle muudkui kaera ja tulikuuma veega karjakööki hauduma. Ja nii kui maha jahtunud, kohe kitsi- hobuseid rõõmustama. Hobustega sai nüüd mitut moodi proovitud, kuidas neile niimoodi jagada, et jagamise käigus üksteist maha ei löödaks. Kaheteistkümnega korraga päris keeruline ülesanne. Eraldasin Juku, Dimeeri ja Prii. Dimeeril jõudsin täna kabjad värkida. Kuni need kolm on teises koplis, saab üheksaga hakkama. Kõige võimukamad Assortii, Pööris ja Haidar kaelaketti pidi kinni.

Hautamisega seoses tuli meelde lapsepõlv. Kasvasin üles jõukas talus, kus peeti päris palju lehmi, mullikaid, sigu ja lambaid. Kevade hakul mõõdeti silmaga aegsasti heinavirna. Kui suve asemel oli olnud kehv suusailm ja selge, et selle heinaga kevadeni välja ei vea, hakati tegema mõskmit. Ma olen täitsa kindel, et enamus ei tea, mis nähtus on mõskmõ`. Põhimõtteliselt sama asi, mida mina nüüd iga päev hautan, ainult seda tehti peamiselt heinajahust, millele segati natuke sisse ka mingit jõusööta. Üldiselt tuli mõskmide valmistamist harva ette aga igal kevadel käis arutelu, kas tuleb neid hakata tegema või mitte. Heinajahu tegemiseks seisis küünis pirakas heinajahu veski. Sellega sai ka vilja jahvatada ning kui veskile see vunk ikka sisse löödi, tõmbas kõik pirnid hõõgvele. Vana kineskoobiga teler tuli üldse kinni panna, sest muidu vedas pildi keskele kokku. Novot, aga heinajahuveski saatsime Emexisse, sest see sunnik võttis meeletult voolu. Meie ostame heinakriisiga silo, mis parata. Tegelikult on praegu kõige toredam aastaaeg: talv on üle elatud ja putukaid veel ei ole. Kõige õigem aeg hobuste kabjad järjest värkida. Aga homme jälle vaja Põlvas igasuguseid asju ajada, Fordi õli vahetada jm.

Leho tuli ootamatult neljase bussiga koolist ning mul õnnestuski nad koos isaga jõele kupatada. Lippasin mitmes kohas kaldal kanuuga paralleelselt, püüdes neid pildile. Pildile jäi muudki, huunisa` nende seas. Huunisa` ehk hobusenisad on parim liiginimetus, kui kaelkirjak ja nokkloom kõrvale jätta. Tegu on maitsvate kevadseentega, mis oma välimuselt meenutavad tõepoolest mära nisasid.

Jõudsin veel oma baleriinidest mõned võtted teha, napsata mätastelt jõhvikaid, tänase kanuusõidu fotod kettale tõmmata ja igapäevaseid perenaisekohustustusi täita ning ega muud eriti jõudnudki. Ahjaa, ühe munadeta siku kah veristada. Ega selles midagi kirjeldamist väärivat ole, iseenda jaoks pean lihtsalt edaspidiseks meelde jätma, et paremakäelisena on mugavam sašlõkikandidaat tõmmata maha vasakule küljele.

Nüüd pilte üle kohendama ja ööseks laadima jätma, et saaks jutule juurde lisada- üks pilt pidi ütlema rohkem kui tuhat sõna...