Foto NAGI's: Rebase hirmutamiseks kleidike!

20 April 2010

Blogi pidamine ei ole tamagotchi pidamine...

Täna ehmatas blogimise idee küll mõtlikuks. Kindlalt oli oma osa ka minu jaoks ülivarajasel (umbes 7-8) kellaajal. Mu lõokese- tüüpi abikaasa istus arvuti ees, ajades omi asju kui järsku hüüatas: "Tead, kes oli see K.M.- i uus mees!" ...Olin juba poolvirgvel, sest Mae oli just tulnud voodijalutsisse ja jutustas mulle läbi une midagi Kill U kõige pisemast kolmiktallest. Seda, kes on K.M., tean une pealt- meil õnnestus vältida tema visiiti ja hilisemat kooskõlastamata artiklit puhtjuhuslikult, kui ta kord uue aasta hakul meile ootamatult helistas ja teatas, et on nüüd meie traatvärava taga ja plaanib külla tulla. Õnneks võttis Aivo tookord telefoni vastu ning bluffis silma pilgutamata, et meid pole kodus. Vedas, et kirjaneitsi traadist edasi ei tulnud, hiljem ilmus ainult selline väike nupuke. Huh! Nojaa, midagi paha ka kirjas polnud, samas mine tea, mispidi see artikkel "paremini müüma" oleks kirjutatud...Olen seda meelt, et meediaga suheldes tasub eelistada televisiooni. Kogu räägitud jutt filmitakse lindile ning mu väljaöeldud mõtteid ei saa nii lihtsalt pahupidi keerata.
Kuid abikaasa jätkas uudiste tulistamist: "Mäletad seda autojuhti, kes oli Maarja küla lastega tookord kaasas? Tema see oligi!" Midaaa...? Ja lahti mu suu jäigi (aga mitte haigutamiseks) kui kohe tuli puänt: "...see on nüüd läinud!" Oot- oot, kes on läinud? Endine mees? See uus mees? Oot ei-ei, see on ikka uskumatu, olen ma ikka ärkvel? Hipoteraapia päeva mäletasin ma ka, loomulikult...See oligi siis see paljukiidetud unelmate mees...Ma sain ainult nii palju aru, et mu inimestetundmisvaist ei olnud petnud. Krapsasin voodist ja läksin kah seda ilmauudist ja kommentaare lugema. Nõus, oma elu üksikasjade laialilaotamisse suhtun minagi suure ettevaatusega. See panigi mõtlema- no mina ka blogin. Alati võib leiduda keegi, kes ka mind võib pidada normintellektist erinevaks. Ma küll tõesti ei kirjelda ega plaani eales hakata kirjeldama oma intiimelu...samas loomade omavahelist suhtlemist, s.h. paljunemise teemal võib ilmselt ette tulla...
Pea mõtteist tulvil, kiirustasin talitama. Mae oli õnneks kitsed ära lüpsnud- kaeratanud, vaja ainult aasale viia.Minu ja kitsede rõõmuks on nii palju rohelist juba tärganud, et õhtuti lahtine kari lauda juurde enam silorulli ei ründa. Olin ka varasematel unistel hommikutel veeretanud peas igasuguseid mõtteid, mida kuulnud hommiku-uudistest, Terevisioonist. Ja tõesti, kuuldes K.M. kiiduhüüdu, kuidas veel 40- ndates võib juhtuda, et õuele satub sulaseks maskeerunud ideaalmees...no vb unes? pildiraamatus? väljaspool pisikest eesti- konnatiiki ehk? Kui sedagi.
Riidesse ja minek. Oli asja Veriora jäätmejaama prügi viima, valda dokumente vormistama ja sealt kohe Põlva. Fordi õli vahetati Carstopis. Asjalik firma sõbralike töötajatega. Õli koos filtriga vahetati kiirelt. Isegi pisike Hugo ei ärganud turvatoolis üles. Ainult üks asi jäi segaseks, et väljareklaamitud tasuta õli eest tuli ikkagi maksta aga ju siis sai Aivo miskit kodulehelt teisiti aru. Suutsime kõik oma koolilapsed Põlva pealt autosse koguda, mitmest poest sibulaid sikusašlõki sisse otsida (see osutus keerukamaks kui arvasime, sest igal pool müüdi ligi paarikümne krooniseid pisikesi pehmeid junne) Lõpuks Tibu- Selverist saime. Säästumarketit otsustasime boikoteerida ka suurimas kitsikuses.
Linnaskäik ikka tõsiselt väsitab. Ülimaitsva Spilva ketšupiga plov, desserdiks järjekordne kotitäis Põlva Piima "Suusa"-jogurtit sundis minema pisut leiba luusse laskma. Et õhtuks välja puhata. Jõudsin täna ära värkida veel kaks hobust: Assortii ja Rate.ee, neil oli olukord kõige hullem. Assortii on mu kirjeldamatult armas lemmik, lausa kallistasin teda! Seisis nii vaguralt puu küljes! Temal muidugi olid esimesed jalad hiljuti tehtud, nüüd veel ainult kergelt noaga üle käia, see-eest tagumisi andis ka liigendtangidega kogu jõust lõigata. Rate. ee rapsis natuke, ta ju alles noor 4- aastane. Pidin paar korda kurjalt kärama, lubades sindrinaha mustlastele maha müüa, kui nüüd natuke paigal ei saa seistud. Mõikas küll.
Nojaa, nii ta on- kes peab koera, kes hobuseid, kes blogi, kes tamagotchit. Oluline, et pidamine emotsionaalselt liig üle pea ei kasvaks...
Aga hommikused mõtted jõudsin päeva lõpuks läbi seedida. On väga õpetlik panna tähele teiste vigu, usaldada oma sisetunnet. Esmamulje on päris otsustav, see ei pruugi tõepoolest petta. Liiga palju liigub ringi luusereid, teiste ärakasutajaid ja lihtsalt vaimselt haigeid inimesi. Elu on ka mulle näidanud, et kui asi tundub liiga ilus, et olla tõsi, siis tavaliselt see nii ongi. K.M. eas naisterahvana olen viimaste aastate jooksul saanud kogeda ka enda puhul, et kui keegi ujub lihtsalt ühtäkki külje alla sõbrannatama või sõbrustama, siis ei pruugi selle taga olla siirus. Kõige kestvamad on siiski kooliajal, noorpõlves alanud sõprussidemed. Kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, siis alates 35- st eluaastast on umbes korra aastas tulnud tegemist teha seda tüüpi inimestega. Mis teeb loomulikult keerulisemaks usalduse tekkimise, eneseavamise. Aga samas lihvib veelgi inimeste tundmise oskust. Mida minul läheb vaja iga kord, et ahvikiirusel välja selgitada, kellele matkaks milline hobune anda.

No comments: