Põnev ja sisukas elu! Täpselt nagu Krõllil, kelle lugu nüüd taas, seekord Simmole, unejutuks ette loen. Kui palju aastaid tagasi õhtuti seda Inessale ette lugesin – kümmekond? Miskit isegi mäletasin sest lustakast loost ja aeg-ajalt sattus õhuke krõlliraamat ka näppu, ent nüüd, raiskamata aega otsimisele, sai netiavarustest mäluvärskendus välja prinditud. Meil on ju lõpuks korralik printer tekitatud!
Niisiis. Ma olen kandideerinud rahvaloendajaks (millega kaasnes esmakordselt elus motivatsioonikirja koostamine! Küll ma ennast kiitsin poole A4 ulatuses!). Tulemused peaks selguma kohe-kohe. Arvan, et osutun valituks: mind peeti telefoniintervjuu ja töövestlusele kutsumise vääriliseks ja hiljuti digi-allkirjastasin dokumendi minu isiku taustauuringuga nõusolekuks. (super, et ID- kaardi õigel ajal tagasi sain, seda on vaja läinud õige mitmel tähtsal juhul!). Tööintervjuu viidi läbi 6-inimeseliste gruppidena, kõik erinevatest kandideerimispiirkondadest. Üks noor kandideerija jäi tulemata, seega olime viiekesi; neist kolm naist olid minust eakamad (üks eelmisel loendusel juba loendajana töötanud) ja üks noormees. Venekeelset teksti lugesin soravalt, etteantud olukorra lahendasin ka enda arust hästi, andmed said exeli tabelisse nagu nõutud (kitsede tabeleid teen ometi pidevalt), kaardiülesanne polnud samuti keeruline. Eriliselt põnevad olid loogikaülesanded – kas te teate, mitu inimest läks rongiga reisile, kui jaamas kohtudes suruti omavahel kätt 10 korda?
Siis oleme hobikorras osalenud töötukassa töötubades eraldi gruppides, mis oli ka päris põnev. Eks siinkohal oleneb, kuidas suhtuda. Kui võtta seda tüütu ajaraisuna, siis seda see ka on. Kui võtta enesearengu ühe võimalusena, siis toimibki täpselt nii.
Ja ma olen keetnud seepi, nii kitsepiima- kui kitserasva/piima. Kitsepiimaseebi valmistrasin rangelt Ülle retsepti järgi. Rasva-piimaseebi puhul asendasin palmirasva noore siku sulatatud siserasvaga ja siin gramme nii hoolikalt ei mõõtnud. Palmirasva hankisin Tartust Pulloveri poekesest ja seebikivi Sadamaturu mesindustarvete putkast. Seebid küpsevad lõplikult tulevaks märtsiks.
Vahepeal olid meil oma kolm kuud kadunud digika laadija ja ühe navigaatori kinnitusalus. Suureks rõõmuks ilmusid needki nüüd lõpuks välja – no ikka Inessa sodikastidest. Saab lõpuks pildistada seepe ja kõike muud. Kui vaid oleks aega! Sest kõige uuem asi on meil nüüd Kirby tolmuimeja! See väärib omaette peatükki, kuidas me hankisime selle kosmilise asja...tavatarbeeseme hinnaga.
Esialgu vihjeks vaid nii palju, et kordades soodsamalt, kui kosmilise hinnaga koduesitlustel pakutakse! Ja massin töötab! Uued tolmukotid ja uued veokummid külge ning pisut puhastamist-korrastamist ning võib pihta hakata. Sest kolmapäeval saabub mulle ülitähtis põnev külaline!! Et ta saabuda võiks, on omajagu eeltööd tehtud. Läbi ma sest üpriski keerukast asjast (riigipoolse õigusabi taotlemine) ikkagi närisin, ja saabuva nädala lõpuks võin justkui mõnes filmis üsnagi ülbelt üle huulte poetada: kõigi tekkivate küsimustega pöörduge mu advokaadi poole :-)
Kui takistama püütakse hakata juba mu oma koduni pääsemist ja taluteel liiklemist, on seadus igal juhul minu õiguste kaitseks!
Aga kõige põnevam on, et olen õppinud vokil ketrama! Teatavasti on möödunud aasta, kui hankisin toredad kihnu maalambad. Villakud olen nüüd juba paaril korral lammaste seljast püganud, paarkümmend kilo pestud-kuivatatud villa on ootel. Saime mõningase otsimisega ka kraasid, vanaaegsed nagu ikka. Aivo võttis nad koost lahti ja parandas vastupidavamaks.
Ketramises profioskuste omandamine võtab veel aega. Kuuendal harjutamispäeval hakkas juba nagu sujuma. Peab tunnustama, et muistsed eesti talunaised olid tõepoolest ülivõrdes näpuosavad! Netis on küll ketramisest piisavalt kirjutatud, siinkohal ei hakka oma pusserdamisi kirjeldama. Kõige olulisem on ilmselt veonööri pingsuse parajaks timmimine, nagu ka kraasitupsude õige valmistamine – muidu hakkab lõng näppudest ettepoole keerdu kiskuma või vastupidi, liiga kiirelt poolile tirima. Kiire tirimisega isegi kohaneb aga vokiratas jääb liigtugevas pinges kangelt veerema. Katsetamist jätkub! Esimesed laudasokid olen valmis heegeldanud, tarvis vaid järveveega läbi pesta. Kiiremas korras vajan ka seljas hingavat alussärki, mida saab justnimelt ja ainuüksi käsitsikedratud kihnu lamba villast. Olen nüüd välja uurinud, miks masinkedratud lõng torgib: just sellepärast, et lõnga kiud rebitakse masinas katki, otsad jäävad turritama justkui traadid, ja lisaks saab lõng masinaõlidega määritud. Mis kõik halvendab valmistoote häid omadusi.
Mida veel rõõmustavat? Kitsed on talleootel, umbes 14 peaks poegima tuleva aasta aprillis, kõik suurest nudist saane moodi Aadust. Ja sel aastal ühe mahamurtu ning kahe varastatud sikutalle asemele saime koguni 4 lüpsikitse! Vaja lihtsalt kuulutustel pisut silma peal hoida. Näis, mis nendega edasi saab, lihaks või muuks, igatahes on loomad arvuliselt olemas ja kadunuid enam ei leina! Suured sikud lõid ajaviiteks sikulauda ukse maha ning siirdusid Viira küla peale jalutama. Õnneks saime kohe jaole, jäljerida pidi järele, kellegi väga omamoodi kitsepidaja karja juurde välja. Jutukas tädi ei hoidnud sugugi vaka all, et juba olid plaanid peetud ühe siku sarvede ja teise naha osas. Ei oskagi, kas võtta niisugust juttu naljana või tõena? Igal juhul poe seina peale kuulutuse panemise suunas ei tundunud mõte idanema.
Nüüd on pikalt aega viidetud, puha kõik kitselüpsi ja majakraamimise arvelt. Ruttu tegutsema!
Niisiis. Ma olen kandideerinud rahvaloendajaks (millega kaasnes esmakordselt elus motivatsioonikirja koostamine! Küll ma ennast kiitsin poole A4 ulatuses!). Tulemused peaks selguma kohe-kohe. Arvan, et osutun valituks: mind peeti telefoniintervjuu ja töövestlusele kutsumise vääriliseks ja hiljuti digi-allkirjastasin dokumendi minu isiku taustauuringuga nõusolekuks. (super, et ID- kaardi õigel ajal tagasi sain, seda on vaja läinud õige mitmel tähtsal juhul!). Tööintervjuu viidi läbi 6-inimeseliste gruppidena, kõik erinevatest kandideerimispiirkondadest. Üks noor kandideerija jäi tulemata, seega olime viiekesi; neist kolm naist olid minust eakamad (üks eelmisel loendusel juba loendajana töötanud) ja üks noormees. Venekeelset teksti lugesin soravalt, etteantud olukorra lahendasin ka enda arust hästi, andmed said exeli tabelisse nagu nõutud (kitsede tabeleid teen ometi pidevalt), kaardiülesanne polnud samuti keeruline. Eriliselt põnevad olid loogikaülesanded – kas te teate, mitu inimest läks rongiga reisile, kui jaamas kohtudes suruti omavahel kätt 10 korda?
Siis oleme hobikorras osalenud töötukassa töötubades eraldi gruppides, mis oli ka päris põnev. Eks siinkohal oleneb, kuidas suhtuda. Kui võtta seda tüütu ajaraisuna, siis seda see ka on. Kui võtta enesearengu ühe võimalusena, siis toimibki täpselt nii.
Ja ma olen keetnud seepi, nii kitsepiima- kui kitserasva/piima. Kitsepiimaseebi valmistrasin rangelt Ülle retsepti järgi. Rasva-piimaseebi puhul asendasin palmirasva noore siku sulatatud siserasvaga ja siin gramme nii hoolikalt ei mõõtnud. Palmirasva hankisin Tartust Pulloveri poekesest ja seebikivi Sadamaturu mesindustarvete putkast. Seebid küpsevad lõplikult tulevaks märtsiks.
Vahepeal olid meil oma kolm kuud kadunud digika laadija ja ühe navigaatori kinnitusalus. Suureks rõõmuks ilmusid needki nüüd lõpuks välja – no ikka Inessa sodikastidest. Saab lõpuks pildistada seepe ja kõike muud. Kui vaid oleks aega! Sest kõige uuem asi on meil nüüd Kirby tolmuimeja! See väärib omaette peatükki, kuidas me hankisime selle kosmilise asja...tavatarbeeseme hinnaga.
Esialgu vihjeks vaid nii palju, et kordades soodsamalt, kui kosmilise hinnaga koduesitlustel pakutakse! Ja massin töötab! Uued tolmukotid ja uued veokummid külge ning pisut puhastamist-korrastamist ning võib pihta hakata. Sest kolmapäeval saabub mulle ülitähtis põnev külaline!! Et ta saabuda võiks, on omajagu eeltööd tehtud. Läbi ma sest üpriski keerukast asjast (riigipoolse õigusabi taotlemine) ikkagi närisin, ja saabuva nädala lõpuks võin justkui mõnes filmis üsnagi ülbelt üle huulte poetada: kõigi tekkivate küsimustega pöörduge mu advokaadi poole :-)
Kui takistama püütakse hakata juba mu oma koduni pääsemist ja taluteel liiklemist, on seadus igal juhul minu õiguste kaitseks!
Aga kõige põnevam on, et olen õppinud vokil ketrama! Teatavasti on möödunud aasta, kui hankisin toredad kihnu maalambad. Villakud olen nüüd juba paaril korral lammaste seljast püganud, paarkümmend kilo pestud-kuivatatud villa on ootel. Saime mõningase otsimisega ka kraasid, vanaaegsed nagu ikka. Aivo võttis nad koost lahti ja parandas vastupidavamaks.
Ketramises profioskuste omandamine võtab veel aega. Kuuendal harjutamispäeval hakkas juba nagu sujuma. Peab tunnustama, et muistsed eesti talunaised olid tõepoolest ülivõrdes näpuosavad! Netis on küll ketramisest piisavalt kirjutatud, siinkohal ei hakka oma pusserdamisi kirjeldama. Kõige olulisem on ilmselt veonööri pingsuse parajaks timmimine, nagu ka kraasitupsude õige valmistamine – muidu hakkab lõng näppudest ettepoole keerdu kiskuma või vastupidi, liiga kiirelt poolile tirima. Kiire tirimisega isegi kohaneb aga vokiratas jääb liigtugevas pinges kangelt veerema. Katsetamist jätkub! Esimesed laudasokid olen valmis heegeldanud, tarvis vaid järveveega läbi pesta. Kiiremas korras vajan ka seljas hingavat alussärki, mida saab justnimelt ja ainuüksi käsitsikedratud kihnu lamba villast. Olen nüüd välja uurinud, miks masinkedratud lõng torgib: just sellepärast, et lõnga kiud rebitakse masinas katki, otsad jäävad turritama justkui traadid, ja lisaks saab lõng masinaõlidega määritud. Mis kõik halvendab valmistoote häid omadusi.
Mida veel rõõmustavat? Kitsed on talleootel, umbes 14 peaks poegima tuleva aasta aprillis, kõik suurest nudist saane moodi Aadust. Ja sel aastal ühe mahamurtu ning kahe varastatud sikutalle asemele saime koguni 4 lüpsikitse! Vaja lihtsalt kuulutustel pisut silma peal hoida. Näis, mis nendega edasi saab, lihaks või muuks, igatahes on loomad arvuliselt olemas ja kadunuid enam ei leina! Suured sikud lõid ajaviiteks sikulauda ukse maha ning siirdusid Viira küla peale jalutama. Õnneks saime kohe jaole, jäljerida pidi järele, kellegi väga omamoodi kitsepidaja karja juurde välja. Jutukas tädi ei hoidnud sugugi vaka all, et juba olid plaanid peetud ühe siku sarvede ja teise naha osas. Ei oskagi, kas võtta niisugust juttu naljana või tõena? Igal juhul poe seina peale kuulutuse panemise suunas ei tundunud mõte idanema.
Nüüd on pikalt aega viidetud, puha kõik kitselüpsi ja majakraamimise arvelt. Ruttu tegutsema!
Krõllile meeldib õue peal karata,
ronida, veereda rohus kui kera.
Vaitolek aga, mis sinna parata
talle ei meeldi mitte üks tera.
Mis oleks Krõll, kes on vait nagu
sukk?
Mis oleks Krõll, kelle suu ees on lukk?
See poleks Krõll, vaid
diivanirull, see poleks Krõll vaid vihmaveemull.
Paremat asja olla ei saa
kui hommikul tõusta ja
hõigata aaaa
Aaaa! See on laul ja
on haigutamine, kuid mitte tühi suumaigutamine.
Tore ja ümarik häälik on ka oooo
Krõlli suust veerema pääseb siis
too,
kui ta näeb moosi, kui suhkrut
jäi toosi.
oooo ütleb Krõll ja noolib sealt
noosi.
Tõhus ja tahe hääl on veel
uuuu,
Krõll paneb hästi torusse suu
ja hüüab- uuuu ja ei kostagi muu, kui sõpru otsiv ja
kumisev uuuu!
Kord hambaarst vaatas
Krõlli ja lapsi
mõnel logises hammas…
see sai tõmmatud – napsti!
Ka Krõlli hambaid arst veidi
uuris
ja üht veidi puuris, oi, üht
veidi puuris!
Siis Krõlli suust tuli välja
kile ja hädine hääl
hääl kui halin ja vile –
iiiiiiiii
kuid arst ütles nii: hüüa parem
ihii!
Sest auku, mis hambasse teinud on
komm,
kohe pannakse plomm.
Kord Krõll istus õues
redelipulgal
ja hääli ja hääli suuremal hulgal
seal üleval Krõllile meelde
tuli
ja valjul häälel see väike suli
neid üksteise järel hõikas seal
vooris.
Aga lapsed õue peal vastasid
kooris: eeee! eheee!
Nalja ja naeru hääl oli see.
Ääää! Ähäää
see oli haleda meele ja nutu hääl
ääää ähää! Kostab täiel väel,
kui valus on sabal või jalal või
käel.
Üüü! Ühüü! See on vile hääl
ei ole see kurb ega kile hääl.
Õõõõ! Õhõõ! See on hirmu hääl
kui Koll istub koorekirnu pääl ja
kardab lapsi
ja ümber on öö.
Pai laps, ära Kolli ilmaski löö!
Aga öö, aga öö see ei olegi hääl-
see on pimedus maa ja mere pääl.“
Ema hõikaski juba… nüüd jätke see
töö,
tulge kärmesti tuppa, sest kohe
on öö.
Tuldi tuppa ja pesti ja söödi ja
joodi
ja öö tuli tõesti ja mindigi
voodi.
Aga maailmas elu edasi käis
ja öö oli tasaseid hääli täis.
Eemal koerad lõrisesid rrrr!
Teepeal autod põrisesid
trrr!
Kõnetraadid umisesid llll!
Kärbsed köögis sumisesid zzzz!“
Haavalehed habisesid vvvv
Vihmapiisad sabisesid hhhh!
Lehmad karjas inisesid mmmm!
Sääsed parves pinisesid
nnnn!
Ussid rabas susisesid ssss
Öised tuuled mosisesid šššš
Pall, mis unustatud nurka tasa
omaette põrkas pppp!
Rong, mis oli laste jagu
sõitis mööda unenägu
t,t,t,t
Nukk, kes söönud liialt
jäätist
köhis oma voodis- näed siis
k,k,k,k!
Kuulas Krõll ja seadis suud,
kuulas palli, koera, puud, omaette voodis võras, undas, vingus, uras, põras
rrr ja nnn ja mmm ja sss,
hhh ja vvv ja lll ja ššš!
P p p! K k k! T t t!
Aga lõpuks tuli uni,
oldi kuni hommikuni
kuss!
No comments:
Post a Comment