Jaanus Saar “Kosmosest näeb”. Arvustus

Juhtus nii, et ma kuulasin oma elu esimest podcast'i ehk taskuhäälingut. Enamus ilmselt teab, mis koduloom see on ent mina tõesti teadsin vaid seda, et see sõna on olemas ja enam-vähem ka kirjapilti. Võib öelda, et sama targalt oskasin omal ajal välja hääldada "kapibaara" või "mangroovisalu", ilma et mul üldse halli aimugi oleks, millest jutt. Kuni uudishimu võitu sai.
Niisiis. Taskuhääling. Järjekordne uudishimu rahuldamine lihtsalt selle pärast, et terve see 2019 oli mul keerelnud niikuinii ainult poeesia ümber. Podcast'id üldiselt olla lühikesed ent seekordse teemavaliku (luule!) tõttu ilmselt siiski pikem ja mina olnud juba eelneva öö magamata, seega uinusin podcast'i vedaja lohiseva sissejuhatuse peale sedamaid, ärgates alles kuskil peale keskpaika üles. Ma ei tea - mul on nii vähe kogemust podcast'iga - äkki see ongi nende mõte, et paned ette rääkima nagu onu Remuse jutte ja libised vaikselt unemaale? Või noh, siiski... onu Remus on siin vist ikkagi kohatu võrdlus. Onu Remus haaras ju nii kaasa, et pühkis viimsegi une…
Podcast oli aga virgumise hetkeks kulgenud niikaugele, et podcast'i külaline Jaanus Saar kirjeldas lahti enda luule ja luuletamise olemust. Podcast'i teemal ma nüüd rohkem ei räägikski, igaüks saab seda järele kuulata ja otsustada mu senise jutu paikapidavust: https://www.positiivnemurk.com/e/episood-4-jaanus-saar-mina-ja-kuidas-labi-valu-sunnib-ilu
Nagu autori poolt degustatsiooniks ettekantud ridadest selgus, on tegu Kadrioru kutiga (et mitte kasutada sõnapaari Kadrioru kaak), kes tegeleb igasugu asjadega. Kadriorg, iseenesest mõista on juba oma orgaaniliselt olemuselt inspireeriv paigake, mistõttu närbunud või hinnaalandusega tootearendusi siit vaevalt tuleks. Nii oligi. Rõõmustasin siiralt, et suutsin õigeks hetkeks üles ärgata! Autori stiil tundus kõike muud kui üheülbaline, temast endast õhkas nii vallutusretkele asuvat noort Makedoonia Aleksandrit (“me-ületame-need-fucking-dardanellid-igal-juhul”) aga samas ka katkijäänud sõjakäigust frustreeritud imperaatorit. Üllataval kombel ei mõjunud kumbki meelsus masendavalt. Kirjutaja lähtepunktist võetuna tundus masendus isegi - kui mitte väljenduda tore - siis vähemalt kunstilises mõttes viljastav ja koloriiti lisav. Mingil kummalisel kombel olen ma viimase poole aasta vältel järjest sattunud lugema justnimelt taolisi Aleksander Suure eluea lõppfaasis, ehk täpsemalt kõige pöörasema maailmaparandamise tuhina üleelamise hetkes olevaid autoreid, kes justkui mõnevõrra rahunenult-resigneerunult, ent ikka veel löögivalmilt oma metsikule elule tagasi vaatavad. Ja mul on tunne, et ei teps mitte selleks, et alistuda, vaid tegemaks kokkuvõtet järgnevaks tõusulaineks. Sealhulgas olen sirvinud nii avaldadut loomet kui tooreid käsikirju. Keegi (ma tõesti ei mäleta enam kes, ja ehk on ütleja turvalisuse huvides paremgi) on koguni öelnud, et meesterahvaste best before olevat enne 24-ndat eluaastat... Mu järgmine samm, mille ka teie, tõsisemat sorti luulegurmaanid võiksite kohe astuda, oli luuleraamatu väljagoogeldamine ja tarnevõimaluste uurimine. Sest ega see raamat teile iga raamatupoekese riiulilt niisama lihtsalt otse sülle ei kukugi! Minu auks peab ütlema, et see oli mu elu esimene netist tellitud luuleraamat. Seni olin mõne poeediga lihtsalt üllitisi vahetanud. Eks huvi lugeda tekkis ka just podcast'i tekitatud mulje põhjal. Raamatu kättesaamisega läks küll oodatust kauem, ilmselt seetõttu, et vahele tulid pühad ja mingid muud värgid, mille kohta Apollo ei osanudki täpset selgitust anda. Mul kulus 11 tööpäeva kuni raamat mind Tartu Kvartali Apollos valmispakituna ootas! Aga samas, ju siis seegi kuulus väärt elamuse juurde. Umbes nagu nauding idamaisest tantsust, millel kirgiküttev eellugu, enne kui tantsija ise lavale astub ja vaatajate südamed hellalt tühjaks pigistab: https://youtu.be/mSSVH-wwFhM

Nii. Teos oli pakitud väga hoolikalt papp-pakendisse, Apollo logod peal. Kui olin teibid eemaldanud, hoidsin raamatut käes nagu iga teist kulleri kaudu tellitud kaupa – näiteks eksootilist puuvilja, müslipakki või riidehilpu. Jah, sa võid küll eelnevalt umbkaudu teada selle headust aga nüüd, saanud kätte terve oma isikliku portsu, võid alles veenduda selle sobivuses. Abikaasa heitis pilgu tühjale pappkestale ja poetas selle peale mokaotsast, et näe – siit saad endale Apollo logodega zen-päädi maketi… Ja nüüd alles siitmaalt läheb põnevaks! Avasin kaane ja seal seisis: “Proloog”–https://issuu.com/andreabner/docs/jaanus_saar_luuleraamat_isssuuu/4 “Enamus ajast oled sa surnud/see siin on väike vahepala” ja kuupäev: “18.10.17” (lk 3) Kui nii võtta, siis täitsa uutmoodi ja ülimalt tõepärane teadmine. Võiks isegi öelda, elumuutev mõttetera! Selle järel kohe halastamatult pikk esimene luuletus “Klassiruumis” (lk 4). Loen. Hinge kinni pidades. Järjest. Õpetaja küsib, mis loomad lapsed tahaksid olla ja lapsed põhjendavad oma valikuid. Iga salm on võetud kokku ühe ja sama lausega: “Naerdi kiideti ikka häid asju öeldi” Jõudes järjega sõnaahtra Jevgenini, pahvatan minagi südamest naerma. Lähen kolmetoalise Annelinna paneelmaja korteri aknale, vaatan aknast välja ja lihtsalt naeran nii nagu ma tükk aega ei ole naernud. See asi oli seda väärt! Väärt iga sekundit ootamist, iga kulutatud närvirakku ja seda peaaegu olematut kahtekümmet eurot!! Ja ma ei olnud jõudnud veel puändini! See saabus: “Taamal kukkus kastan käosita sisse /Naerdi kiideti ikka häid asju öeldi” Ja daatum: “20.10.17” Põmaki. Olen mõnda aega oimetu. Aga oot.... kustkohast selle luuletaja aju tekitas keset linna käosita? Ah jaa... Igaks juhuks pöördun tagasi lk 3 et kontrollida üle ja... just täpselt nii ju oligi – “Kogutud loodus- ning inimtekkeline luule” . Hea küll, eks see selgitab nii mõndagi! Ja miskipärast on lause taga veel laiend “vol. 762” ? Selle seletuse leiame arvatavasti hiljem… Et juhtumisi oli viimase salmi tegelaseks justnimelt Jevgeni, ei mängi tegelikult mingit rolli. Tema nahas võinuks olla kes tahes meist (või on kunagi olnud), keda koolis, tööl või kus iganes kollektiivis mingite väliste tunnuste või ka sisemiste väärtushinnangute pärast on vääriti /hukka mõistetud, ära kasutatud, välja tõrjutud, uuesti justkui omaks võetud aga siis jälle ära kasutatud ja lõplikult endi seast välja tõrjutud. Täpselt nii nagu raamatu tagakaanel autor läbi lillede tervele maailmale öelnud: https://issuu.com/andreabner/docs/jaanus_saar_luuleraamat_isssuuu/12 Ideaalset maailma ei ole olemas. Ja seda on ülimalt vabastav teada: me ei ole ainsad elanikud siin maa peal oma näruste kõhkluste, küündimatuse, vigade, maailmavalu ja hingematva ahastusega selle kõige pärast. See ongi Elu loomulik osa, niivõrd inimeseks olemisega kokku käiv. Ei ole vaja põdeda ega patja nutta! Või kui, siis ainult nii palju, et eluga edasi minna. Jah, see siin ei ole teile pelk kaljulepikuluulevõistluskeskeestialevikusgümnaasiumiealistele (mis iseenesest ju polnudki igav või midagi.) Lihtsalt kui oled korra sõitnud kolmese mootoriga automaatkäigukastiga Audiga, ei viitsi enam üks-koma-kuuese mahtuniversaali roolis käigukangiga jahmerdada. Tahad seda tagumikutunnetust, tahad masinaga ühte sulada, anda gaasi, võtta kurve, vajadusel kolonnist mööda kiirendada ja sõitu lihtsalt nautida. Või luulemaailma ülekantuna: sa tahad, et read annavad naudingu, et sa ei pea otsima pisikest iva kusagilt ridade vahelt muu sõnamulina vahelt ja oletada, et äkki ikka on üks ivakene kusagil. Ka kogu muu kujundus ja küljendus jne tundus võimalikult lugejasõbralik: k.a font (ma kasutan kõige nõrgemaid lugemisprille juhul kui on kirbusitt või kehv trükk, muidu saan hakkama). Ja pean selgitama veel üht väga olulist asja. Raamat on küll autori jaoks tasuta ehk kirjastuse enda kulul välja antud ühe projekti raames, nimelt meeneraamatute sarjast “Eesti 100 luuleraamatut” ja ma nõustun teiega täielikult – selline tasuta-asi võib tekitada eelarvamusi. Minul tekiks täpselt samamoodi, eriti kui olla varem sama sarja teisi autoreid lugenud! Kui ma selle tõsiasja nüüd raamatut uurides avastasin, siis kiikasin esimesel vabal hetkel Paljasjala (kirjastus) kodulehelt ülejäänud seltskonda uudistada. Leidsin lausa nelja (!) värsisepa raamatud, kelle loominguga olen tahes või tahtmata tutvunud sel luulehullul 2019-ndal. Ma küll ei tunne neist kedagi isiklikult nagu ka mitte Jaanus Saart (mistõttu saan olla neutraalne), seega pean ausalt tunnistama: nende ülejäänu nelja raamatuid EI OSTAKS ma mitte mingil juhul! Ma ei soeta ei tasuta ega tasulisi asju riiulile ruumi hoidma, pealegi selline looming ei pakuks mulle mitte midagi ja (need on nüüd tõesti karmid aga ausad sõnad) minu meelest need autorid ainult arvavad, et oskavad luuletada. Seega on Jaanus Saar selles sarjas erand, pärl, potentsiaal, kuidas iganes seda nimetada ja tema loomingut tuleks eriliselt hinnata! Lk 9 leidsin taas põhjatult sügava mõttetera: “Kuidas leida uusi sõpru/Ütle mulle üks asi /Mis on armas ja /Ütlen sulle kaks /Asja mis ei ole/20.10.17 “ Rõhk sõnal "uus"... Ehk et kui sa leiad uue "sõbra", pead olema üsna hoolikas, kuipalju endast avad. Enne kui saad aru, et sõber ei olegi vaid jutumärkides. Vähemalt niisuguse nokkisin mina siit selle tera. Kindlasti on ses lühikeses lauses miljon muud tõlgendust. Lk 10 pealkirjaga “Jalakäijate tunneli moosekant” – vapustavalt tabav: ainult kolm rida luulet ent uudsest rakursist ära kasutatud sõna “Sa” käänamise võimalusi (Sul-Su-Sa). Lihtsa paralleeliga kokku võetud tänavanurgakadel, poodides-butiikides-vaateakendel või kasvõi valimiste ajal toimuv nahaalne avalik manipulatsioon: teie andke aga möödaminnes siia oma aeg/raha/hääl, teil ei ole sellega enivei midagi tarka teha – niikuinii anti see teile niisama lummekusemise eest! Aga teate? Ma olen nüüd valgustatud teie plaanide suhtes! Ma ei kääna enam kaela, sest tean teie võtteid. Vot nii. Võin teiesugustele Jaanus Saare luuletuse ette lugeda kui soovite. Lk 11 (oumaigaad, ma võtan järjest) aga sellest peab rääkima. Sest ma oigasin kaasa ja arvasin, et saan kunstilises mõttes kohe topeltorgasmi – pealkiri: “Ood kirjanike liidule (palun liikmeks)", kuupäev all "19.10.17". Rida rea haaval allapoole jõudes avastan, et ka Jaanus Saar kirjeldab kirjanike liidu liikmeks olemist kui ööpäevaringset orgasmi. Ja lõpp ongi plahvatuslik: “See oleks üks mu kolmest kuldkala/Soovist teised kaks on seks ja tuusik”. Peaksin hingamise uuesti rütmi saama ja rahunema aga ei suuda. Panen vaid korraks raamatu käest ent võtan siis peagi oma värisevate käte vahele ja jätkan sama soojaga. See on nagu intellektuaalselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt mõlemaid osapooli rahuldav suhe, mis absoluutselt iga kord ühtesse astudes lõpeb kulminatsiooniga. Jah, IGAL luuletusel on puänt! Mitte ühtki luuletust ei ole tehtud niisama pettingu pärast, mitte kordagi ei vaju enne lõppu ära! Kestev täistempos galopp. Iiiii-jeh-haaa! Kõik mõtted on arusaadavad ja löövad mind ennaski klaarimaks. Hetkekski ei teki tunnet, et tahaks midagi kohendada või keeleliselt parandada. Mõnedel luuletustel algavad kõik read stiilselt suure tähega, mis üldse ei sega. Arvatavasti löödi mõtted kiirelt sisse telefonis, kus iga uus rida algabki vaikimisi suurtähega. Kasutan ka ise seda võtet, et toonitada mõtete dünaamilisust. Sel hetkel otsekui räägid valjult endaga ja samas paned kähku kirja. Nii saab kõige ehedam. Hiljem järele mõeldes tulevad juba kõhklused ja kahtlused, kas ikka sobib niiviisi või naaviisi öelda või taeva pärast, jätad hoopis kirja panemata sinnapaika, sooviga unustada, igaveseks loobuda. Lk 14: “...ära pista kartma olen poeet/see on ajastu mentaliteet...” ÄRA PISTA KARTMA!!! Olgu, pistan lehekülg lehekülje haaval edasi ja ei pea pettuma: lk 15 leian väljendi “...afroeestlane...” Pole isegi tähtis, mis kontekstis. Küllap aimate! Järgmine, lk 16 ütleb otse ja keerutamata: “Neeger on neeger/Mustikad on metsa all/Kell seitse pime/22.09.2017” Selle peale meenub, kuidas kunagi ammu-ammu ütles matemaatikaõpetaja mõningaile meist, kes me seisime tahvli ees nagu takkus kanad (sealjuures! pane tähele, keskkoolis teietati viisakusest ja seetõttu kõlas see eriti irooniliselt): “Teil on seal vist pime, täiesti pime, mõistuse ja arusaamise poolest, otsekui sügisel keset ööd porise kartulimulla peal?” See on tõepoolest terav. Väga-väga terav. Nagu kaheterane mõõk. Viskad siidrätiku peale ja see sahiseb kahes eraldi tükis marmorpõrandale. Alles nüüd saad sellest aru ega põe enam. Elu ongi mitmekihiline, mustikad on metsa all ja mina andekas. Mis siis, et mitte igal elualal! Lk 42 kirjeldab tormilisi sündmusi jaanipäeval, mis lõpevad sisemise dialoogiga “Ma parem jään vait/Äkki pole aegunud/” Lk 52. Nimiluuletus. See on liiga hea. Peate seda ise lugema. Võib-olla süttib lambike ja te mõistate üht-äkki oma valu mastaape. Mõistate, et olete kangelane. Elu väärib teid! Panen lugedes tähele ka sageli figureerivaid sarnaseid kuupäevi. Näiteks järjest 18, 19 ja 20 oktoober, mil iga päev on kirjutatud terve plejaad luuletusi. See võib olla tingitud tähtaja (raamat ilmunud 2017) lähenemisest või ka eriliselt viljakast perioodist. Ei tea. Igal juhul, mulle endale tekitavad kukkuvad tärminid halvatuselaadset seisundit, kuid nagu näha, siis mitte Jaanus Saarele – tema loomepalavik sellest ei alane! Mingi loogika sellises luuletuste järjestuses peab olema ja ma mõtlen, kas saab veel karmimaks minna? Jah, saab! Lõpupoole keeratakse vint totaalselt peale (lk 81), ja teie suurimaks õnneks on see olemas: https://issuu.com/andreabner/docs/jaanus_saar_luuleraamat_isssuuu/10 See, mis leevendab lõplikku läbihakkimist, on tõik, et raamatu viimasel lehel peab autor vajalikuks lugejate ees igaks juhuks vabandada. Tõepoolest, ta ei ole oma loomuselt kalgistunud hing vaid tegelikkuses äärmiselt tundlik: ”Vabandan kõigi ees kes/ Solvusid raamatut lugedes /Ma ise solvusin ka/ 21.10.17 vabandust” (lk 87). Autor on Elu näinud. Jumalat (lk 84) veel mitte. Muidu ütleksin lõpus: aamen!

Formaat: Pehmekaaneline Lehekülgi: 88 Mõõdud: 135x195 Illustreerinud: Frank Abner Seeria: Eesti 100 luuleraamatut ; [10] Kirjastus Paljasjalg 2017 PS: siit saab autori värskemat loomet: https://va.ee/pildike-tallinnast/

Medeia 13.02.2018 Sadamateatris

Üldiselt, neil harvadel kordadel, mil mina mõnd etendust külastama sättisin, ei  lugenud ma nimme eelnevalt  läbi ühtki arvustust. Selleks, et nö puhtalt lehelt, ilma mõjutuseta elamus kätte saada. Seekord kujunes veidi teistpidi. Juba see, et omadel hämaratel põhjustel olin vahetult  suhelnud Medeia lavastajaga, ja mõnevõrra ebamäärase aistingu saanud, ning loogilise jätkuna kiiganud siis ühtlasi ka arvustustuste järele, leides näiteks SELLE  ja SELLE
Aga kuna ka eelneval kolmel viimasel korral olin kohe pärast pileti väljaostmist täheldanud suht samalaadset tundmust,  à la päästake-mida-ma-ometi-tegin!  ja  ma-tahan-selle-pileti-tagasi-maha-müüa,  siis ma ette eriti ei muretsenud. Sest ikka on olnud  lõpptulemuseks, et pärast soengu ja näo pähetegemist, võimalikult noobli saleda-inimese-teatrikleidi selgatirimist ning elamuse saamist polnudki nagu mingit põhjust enam kahetseda.
Seekord olin kleidikese juurde veel suisa väikse musta teatrikotikese hankinud. Mis siis, et Humanast! No ei olnud piisavalt sobivat kotikest tervelt poole aasta jooksul kuskil silma jäänud, isegi mitte reisudel, ja kotikeste suhtes olen ma tõepoolest ülimalt äärmusteni, ütleks lausa neurootiliselt valiv!
Nagu ka teatrietenduste suhtes. Seetõttu, olles järgmist külastuse-mõtet oma peas ennem põhjalikult keerutanud, lugenud kavalehte, heitnud pilgu näitlejate koosseisule, guugeldanud loo enda tagamaid, tegin viimaks valiku. Aga nagu mainitud, hoidusin siivsalt arvustuste lugemisest.
Kuna kõiki etendusi nagunii läbi käia ei jõua, valisin võimalikult eriilmelisi lavastusi. Nüüd ehk lisan aastaplaani mõnest neist või tulevasist kirjutada, iseasi kas selleks ka tuhinat jätkub. Olen alati arvanud, et niiiiii palju aega mul eales pole. Lähim tutvusringkond on mõistagi saanud osa minu vaimustusest ja värvikatest stseenide kirjeldustest, sest mis parata, ma lihtsalt lähen ise ka oma jutust nii hoogu, lisades üha rohkem kaasaelavaid žeste juurde, mida enam vestluskaaslase kerkivast huvist vunki üles võtan.

Niisiis Medeia, müütiline antiiktragöödia Sadamateatris. Kreeka müüdid ja jumalused on mind alati intrigeerinud. Varusin aega ja salfrätikuid, meigiga ei liialdanud: (l)ootus oli uppuda pisaraisse.
YT-st olin lõiguti sirvinud üht Euripidese tõlgendust, algusest lõpuni vaadanud üle pooleteist tunni kestva draamafilmi "Medea" Maria Callasega (veniv ja igav)
ja sellise etüüdi (täiuslikult hingelõhestav – juba see võõramaine keel! Curta-metragem...)
Sadamateatri õhustikuga olin varasemast tuttav vaid paarist kõhutantsu-gala külastusest, nii esineja kui pealtvaataja poole pealt. Tervitused siinkohal kõigile kaasesinejaile ja eriti trennikaaslastele, kellega enne iga esinemist aastat pool trennisusse kulutatud! Teatrietendusi polnud sellesse väiksesse saali seni veel vaatama sattunud. Väga lakoonilise kujundusega lava nagu meie üritustelgi. Kuna publikukohad pole nummerdatud, istusin esimesse ritta, kohe laest rippuva köie ette. Arvustuse põhjal oli teada, et keegi mööda köit ronima ei hakka. Endal tekkis küll takkajärgi kelmikas mõte, et huvitav mismoodi näiteks Merle Jääger Iasoni rollis oleks lahendanud olukorra, kui keegi (oletame mina), oleks krahmanud lavalt köieotsa, oma toolijala alla pistnud, seejärel lihtsalt istunud oma toolil täis keharaskusega?
Mingil määral kasutasid köit kõik neli naisnäitlejat: kes mudis sõlmi, kes venitas köitpidi end põranda pealt püsti, enamasti siiski löödi köie abil gongi. Gongilöögid jäid küll kas taotluslikult või vähesest harjutamisest mu meelest justkui ebatäpseks. Samas võib mul endal sellelaadsete helidega mingi oma neuroos olla: meie kitsekarja eesotsas kõndival, kõige suuremal kitsel on ka paras gong kaelas, selle selge heli järgi kuulen niimoodi kaugele ära, kuhu kari suuna võtab. Aga siin ma sellisest sihitust rapsimisest aru ei saanud, köit rapsiti vist Olümpose jumalate suunas? Etenduse keskel ajas parajalt segadusse üks summutatud telefonihelina moodi hääl. Aga kui see tüki aja pärast kordus, tundus, et see pidi olema siiski etenduse helitaust.
Pihta hakkas lugu paljutõotavalt nagu danzumees mainiski. Esimesed hetked Kärt Tammjärve tõepoolest selge diktsiooni, lummava kostüümi ja meigiga võtsid korraks silma niiskeks (olin küll unustanud, kelle rolli Kärt Tammjärv üldse mängis, pidasin teda terve etenduse jooksul tegelikult meie igaühe südametunnistuseks). Ja mitte, et teised kolm oleks vähem lummavad olnud, ei! Mercat vahtisin minagi, suu ammuli, ning absoluutselt ei seganud, et tema kui Iasoni, samuti Korintose kuninga ossa olid võetud just nemad, naisnäitlejad. Aga minul, nagu teistelgi kriitikuil, ei tekkinud ka sellist sisekaemuslikku hüüatust, nagu mäletate  «Aastavahetus Kinoteatriga», kus täpselt 19-nda minuti 43-ndal sekundil üks Piusi mängitud karakter selgitab: "Nojah, pinge oli ju õhus! Oli ju?" mille peale teine Piusi-karakter koos Niinemetsaga on sunnitud nentima: "Jah, oli küll...", ning tukid piskuks ajaks tagasi taskusse topivad.

Nii ma pärast mõningast juurdlemist, koduteele asudes, avastasingi selle, mis puudu jäi: pinget polnud ju õhus! Kuigi näitlejad mängisid tõesti kogu hingest. Jah, väga üllatuslikult ei häirinud meesteks kehastunud naisnäitlejad, isegi sellisel õõnsal hetkel, kui nais-Medeia püüdis nais-Iasoniga veel viimast korda kontakti leida, end temale väga-väga lähedale nihutades...
Hoopiski nimiosalise Medeia puhul tekkisid äraspidi seosed, kuna mõningane kujutluspilt oli mul eelnevalt loetud müütide ja nähtud visuaalide põhjal Medeiast kujunenud. Lavale tuli aga hoopiski Malviina ehk Maria Annus, kes muidu rõõmsa koheva sinijuukselise tütarlapsena – nüüd lühikese tumeda parukaga (arvatavasti oli see parukas) väga usutavalt, inimlikult, kaasahaaravalt küll üles astus, aga tee mis tahad, minu aju ei suutnud ümber lülituda ega uskuda, et helesinine Malviina  ongi nüüd tsipa tumedamates toonides Medeia. Ma pole ometi nii tihti Buratino lastesaadet vaadanud!? !?
Ju vist andiski hoogu just see paralleel Malviina teisest-galaktikast-karakteriga, sest kui Medeia 10 aastat kestnud pagulaseelu mainimiseni jõuti, ei kõnetanud see mind raasugi. Aga võinuks, sest arvasin endal Medeiaga rohkem seoseid olevat. Või vähemalt eeldasin loo hargnedes, et midagi tuleb siit kohe-kohe paguluses viibinuile, praegustele Kalevipoegadele, mahajäetud-reedetud naistele või hoopiski meestele, kelle elustiil ongi kokku-lahku-edasi-järgmine... Ühel hetkel, pean siinkohal üles tunnistama, isegi piidlesin võimalikult diskreetselt oma pilgu vaatevälja jääva publiku näoilmeid, tuvastamaks neid, kellele teema võiks enim hinge minna või ehk juba ongi läinud. Paraku ei märganud niiskevõitu silmi, kas oli point selles, et lavastusega üritati haarata siit-sealt ja pinnapealselt mitut asja korraga, mis viimaks nagu enam kellelegi õieti korda ei läinud, mida öelda taheti.
Aga paruka-teemal edasi heietades: seda ma ei taibanudki, miks Külliki Saldre Korintose kuningana ühel hetkel ilma oma uhke parukata (üksnes sibulavõrgu-taolise asjandusega) lavale tuli – kuningavõimu polnud ju veel Iasonile üle antud (ja jäigi andmata). Näitleja justkui unustas aksessuaari lava taha? Nagu ka mõned fraasid. Kuigi ega see kaasaelamist väga seganud. Kuningas möödus minust sedavõrd lähedalt, et tunnetasin füüsiliselt nii karakterile loodud (ürgnaiselikku) majesteetlikkust kui ebakindlust. See viimane tulenes kuninga kui lapsevanema ja kui riigipea elus toimuvatest murrangutest, võimu ümber kiibitsejate reetlikkusest,  vanusega lisanduvast põdurusest, võimu käestlibisemisest: "Tütred teevad meid nii pehmeks...pehmeks..." ; "Toit ei maitse nüüd enam samamoodi. Jaa-jaa, nad vist lisavad sinna vähehaaval mürki, nii et ma arugi ei saa..." ; "Ei saa, ei saa enam kedagi usaldada...Iasonil on sõpru rohkem ja need on tõelised sõbrad...aga mina, mul polegi enam õieti sõpru..." ; "...varsti saan ennast välja puhata, ma väga loodan..." 
Oh Kreon-Kreon, sa pole ainus, kes sedasi sisemonoloogi peab!

Lõppeks, kõige meeldejäävamalt kaigub kõrvus siiani Merca võimas hääl:"Mehed, edasi! Rauamaitse suus, mõõk vööl, edasi! Ärge vaadake tagasi, seal taga on surm...ja meie naised...!" Kindlasti ka Kärt Tammjärve õrn "südametunnistuse hääl". Kavalt vaatasin tagantjärgi,  Kärt mängis konkreetselt erinevaid Korintose naisi, mida ma ei pannudki lõpuni tähele. Väga inspireeriv karakter ja ainus, mis tema puhul ehk kriipima jäi, et oma ebamaiselt kenade ripsmetega mööda põrandat roomas, ja jäigi lõpuks näoli, liigagi pikaks ajaks lamama kohta, kus näitlejad kõik neljakesi terve tunni vältel olid saabastega üle käinud. Ma pole küll äärmuslik puhtuse-friik, siiski tundus see stseen pisut vastuoluline.  Küllap sellepärast, et pidades Kärti “südametunnistuse hääleks”, oli väga vale näha teda põrandapisikutega vabatahtlikult kokku puutumas. Minu südametunnistuse hääl karjub koju jõudes esimese asjana:”Ukselingid, võõrad ukselingid! Käed pessu! Ei näpi midagi enne kui käed puhtad!”
Meeldis ka Korintose kuninga väga emalik olek ja intonatsioon (mis sest, et vahest tekstiga komistas), samuti kõigi tegelaste vaatemängulised kostüümid. Ja vägevad saapad! Mulle meeldib see teooria, mille järgi inimese tegeliku olemuse võikski  hoobilt ära tabada jalavarjudest. Kui mõnel juhul on  mul endal jäänud kellegi olek ebamääraseks, siis haarangi esialgu jalanõude väljanägemisest kui esimesest pidepunktist.
See kõik kokku andis alust taaskord parafraseerida  juba mainitud saadet «Aastavahetus Kinoteatriga» momendist 13.50: "Etteaste ei olnud halb, pigem hea. Lavastus oli lõpuni välja, kõrgel, kunstilisel tasemel, läks peale nii kohalikule, kui kaugelttulnule."
Siiski, hoolimata mu suurepärasest oskusest samastuda kõigi nelja osalisega järjest, jäi midagi puudu (nagu eelnevad kriitikud juba ette heitnud olidki). Ei toimunud puhastumist-kirgastumist tunni ja kahekümne viie minuti jooksul, sellega said viie koma viie minuti jooksul hakkama hoopiski suhteliselt lihtsa aga samas keerulise loo esitanud Indigolapsed, keda mõni õhtu hiljem elus esmakordselt südaöisest raadiojaamast kuulama juhtusin - 200 Aasta Pärast
OMRABGCV

Update'2018

Heldeke, siin on valitsenud paus ligi kuus aastat!
Ega arvanudki, et see keskkond päris väljasurnud on aga nii elavat liiklust poleks ka mitte oodanud nagu vasakult tulbast näha, isegi minu igivanadele kirjavigadest kubisevaile lauseile  on keegi klikanud. Nonii, oleks ma seda teadnud, võtnuks juba varem kergemat sorti korrektuuri käsile!
Ja nagu üldise blogide-elutoa lävepakult silma hakkab, tehakse mühinal värskeid blogisissekandeid. Mõned lihtsalt jäävad stiilile truuks, ei jookse iga moevooluga kaasa!
Olen tõesti tahtnud need ligi 100 postitust kriitilise pilguga üle käia, piinlik mida kord kiirustades kokku klõbistatud. Aga plaaniks ta jäigi, sest kui teha on nii palju, tundub küll tagumine asi, patt ja pühadusetoetus kuvari ees aega raisata. Nüüd on mitu päeva olnud õues sedavõrd külm, et nina naljalt välja pista ei riski. Aivo vaatab, et loomadel oleks toitu ja vett. Kitsed on kinni, ratsutamised järjest edasi lükatud. 
Uuel nädalal pidavat laste koolivaheaeg kätte jõudma, seekord koos kärekülmaga, brrr! Ma jälle pean vastama: "Lepime palun kokku uue aja soojemate kraadidega..." Külmetus on kerge ligi tulema ja gripp möllavat samuti üpriski agaralt.
Uusi mõttevälgatusi ilmselt niipea ei tule ent püüan pisutki parandada olemasolevate kvaliteeti. Mitte, et mul välgatusi poleks! Kel olnud aega ja huvi, on niikuinii mu tegemistega kursis kas nagi.ee piltide, youtube videokanali või facebooki kaudu.
Ma ei tea, kas keegi enam sedasi ridu loebki, palju mugavam on jälgida kasvõi liikuvat pilti. Endalegi on mugavam haarata esmalt salvestusseadme järele. Lausete moodustamine korrektses sõnastuses ning kirjavahemärkidega on tunduvalt ajamahukam. Pealegi, eesti keel muutub ajas! Peaks korraks lausa grammatikareegleid üle kordama. Seda vajadust tõdesin paari aasta tagustes eesti keele tundides, õieti oskasin alles siis pöörata tähelepanu sellisele varamule nagu eki.ee   
Internetisaidid on samuti nihuke kiirelt riknev kraam, mistõttu võtsin paar päeva tagasi käsile kõigepealt oma kitsekasvatuse-memorandumi, kohendasin lauseid loetavamaks ja kontrollisin viidatud linkide toimimist. Päris kähku lingid aeguvad ega juhata enam vajalikule leheküljele! Selle tegevuse käigus leidsin ühe värskema kitsekasvataja-blogi, süvenesin professionaalsest huvist mitmeks tunniks. Õnneks olin omaenda tarkuseterade vaheltharimisega selleks korraks enam-vähem ühel pool ja niimoodi mul hakkaski sealt kuidagi küpsema edasine plaan siin blogis pisut haljastust muuta. Sest sealt kitse- ja maaelublogi pealt läksin lõpuks edasi oma blogi peale ja hakkas tunduma, et mu kirjutis oleks väärt säherdust värskendavat hoolduskuuri.
Enim uhke olen praegu selle üle, et ära sai värskendatud erilehekülg "Raamatud, mis on mõjutanud mu eluhoiakuid". Siin valitses täielik kaos – kehtetud viited, ebaühtlane font, värvide kakofoonia. Lappasin algul mõnd paremat taustakujundust otsida, siis loobusin, sest kaasaegsemad nägid veel hirmsamad välja. Lõppeks olin jõudnud samasse punkti nagu see proua, kes aina proovis kübarapoes neid kübaraid kuni ohates oma vana peakatte pähe tagasi sättis, küsides palju see maksab. Eks vaikselt jooksvalt tegelen selle väljanägemisega.
Nimman veel igaks juhuks ära, et eluhoiakute mõjutamise periood tähendab minu mõistes eelkõige teismeealisi elujärke. Seetõttu on suurem osa valikust just selline nagu on aga pärleid lisandub, mainitud teosed meenusid esmase hooga.
Ühe kiirlingi Islandi vulkaanipurskest saatsin üldse prügikasti, sest praeguseks hetkeks saab selliste asjade kohta igaüks ise lugeda nii palju kui kulub, vaadata otse live kaamerat kasvõi. Tol hallil ajal kui mina ta endale kodulehele kleepisin, sai seda vaid raha eest näha, nii ma hea inimesena võtsin kopi-paste. Täitsa ime, et tollal keegi õiendama ei tulnud? Mäletate ju, kuidas Mallukas sai oma Mangi horoskoobi laialilaotamise eest?
Elu on olnud kiire ilma igasuguste horoskoopidetagi. Nõnda nagu see ajajärk tookord kuus aasat tagasi algas, tallede eest hoolitsemise, kitselüpsi, külaliste vastuvõtu, ratsamatkade, juustuteo, enesetoetuse ja kõige muuga – kuni ühe hooga tänaseni välja. 2012 sügisel püüdsin isegi lisatarkust omandada, kui üks tuttav kutsus kaasa Võrumaa Kutsehariduskeskusse loodusturismi õppima. Esimese õppeaasta käisingi kuni kevadeni,  istudes nädalavahetustel loengutes aga järgmisel õppeaastal, 2013 detsembris  sõitis Vinso ristis reka ette, sain pisut viga (tütar, kes istus kõrval, pääses kergemalt). Mul ei olnud kohe otseselt midagi väga hädagi aga pikalt koolipingis kügeleda ei kannatanud. Tegelikult leiab soovi korral võimaluse ise koduski õppida ning areneda. Sellest kõigest võiks lausa mitu postitust teha. Lisaks kitseteemale tunnen end nüüd väga kindlalt toitumise, hormoonide ja üleüldise organismi toimimise kohalt.
2013 kevadel olin saanud ka kogritsamürgistuse, viibisin neli päeva haiglas kuni maksanäidud normi läksid. Umbes kolm aastat pärast seda olid mulle kõik seened vastumeelsed. Vähehaaval olen õppinud mõnd seeneliiki uuesti väärtustama ja nautima, seened on tegelikult oma heade omaduste poolest asendamatud!
Praegu õpin tohutu vaimustusega araabia keelt!
Varsti pärast säherduse surmalähedase hetke läbikogemist tuli mulle järgijätmatu järjekindlusega kallale inspiratsioon. Heakene küll, seda olin alati arvanud, et kirjatükke võib kirjutada üsna iga trükitähti tundev isik, aga luulevormi ei suuda neile teps mitte kõik anda. Kui 30 värssi punti said, pidasin end vaevast vabanenuks ning asusin läbi rääkima kirjastusega Hea Tegu. Luulevihik ilmuski ja on juba müügil, ent vapustav tõde on see, et veelgi uuemad 30 värssi pressisid end poole aasta jooksul vägisi mu sisemusest välja. Sinna ei saanud midagi parata! Nad tulevad – eriti ergastavate läbielamiste järel. Ehk sobibki tänasesse lõpetuseks üks värskem värss, sest kes see ikka lõpmatusse kulgevaid ridu lugeda jaksab. Kirjutada oleks muidugi palju-palju. Nagu ülalpool jutuks võtsin, on kitsed-hobused meil jätkuvalt alles, mõned neist läinud, mõned uued, lisaks kalkunid ning kaks lammast ja üks äge muskuspardi preilna. Ja mu suurim uhkus – päris ehtne borderkolli nimega Tuks! Ei suuda praegu meenutada, kas olen Tuksi kohta maininud, ta tuli meile kutsikana 2011 kevadel. Omal ajal alustasingi  ju blogimist pärast kõige lahedama koera, rottweiler Roy vanadussurma. Miskipärast on sündmused loomadega olulised, erilised. Maaelu keerlebki ümber loomade.
Aga praegu ei ole minu aastaaeg.

Kindral, rokidiivad, Mirjamid ja kuus prantsuse tüdrukut...

...ja veel palju- palju tegelasi, kelle abil võiks moodustada pikalt lohiseva pealkirja.
Jäin hoovõtuks (mis tegelikult kujunes unelemiseks) kuulama kahe suure rokidiiva live-kontserte: üks neist Tarja Turunen ja teine Sharon Janny den Adel. Jälgisin nende maneere just sellepärast, et mulle eneselegi on vahest omistatud diivalikkust. Ma nüüd ei teagi – kas võtta seda komplimendi või etteheitena?
Juba juulis sündis utt Kriidil täieliku üllatusena jäärtall. Kes tema isa võib olla, pole kellelgi aimugi. Ilmselt ikka Säm, see kõige kangem. Sest väike jäärik on valge pehme villaga nagu Säm. Ja ülimalt nõudliku häälega! Kui ikka tema teeb oma "Määä", on jalamaid selge, kelle suust see käsklus tuli! Sellest tulenevalt – ja kuna ute ehk talle ema nimi algab K tähega – tuli täna järsku hea nimepanemise idee, et kas siis Kapten või Kindral. Kindral tundub nagu parem kuna kanuusõidule me selle lambaga vaevalt et lähen?
Aga kanuutamas – ja lisaks kõike muud sai terve selle nädala jooksul, mil me juures peatusid kuus fantastilist prantsuse tüdrukut, küll käidud! Eelviimasel päeval enne lahkumist vedasime neid veel hobuste seljas mööda Meenikunnu äärseid džungleid. Enamus tüdrukuist polnud sellist metsa oma elus näinudki! Korjasin neile lehvikuteks sõnajalalehti ning nii nad seal kulgesid nagu prantsuse õukonnadaamid.
Nad said esimest korda elus lüpsta kitsi ja käia saunas, ennast kohvipaksuga üle hõõruda, hulkuma läinud jäärasid kanges Neostomosani lahuses vannitada, Võru linna sünnipäevailutulestikku nautida  ning veel igasuguseid pööraseid asju teha, sh teostada minu väljakäidud idee kohalikust maapoest prantsuse keeles küpsetusfooliumi küsida. Teatrihuvilistena filmisid nad kahe mobiiltelefoniga salamahti poestseeni üles ning arvatavasti saab see müüjanna Perpignan´i linnas väga kuulsaks!
Tüdrukud õppisid ära päris palju eestikeelseid fraase ning mina õppisin selgeks tüdrukute nimed. Kuigi algul tundus see  lootusetu. Sest püüa meelde jätta Adel, Adelaide (juba sootuks teine persoon!), Amondin, Alize, Laura (hääldatakse Luora!) ja Marion.
Ning Mirjam! Uskumatult tubli ja vastupidav eesti tüdruk Prantsusmaal. Juba kuuendat aastat väliseestlane!   Mirjami seekordne visiit kodumaale jäi loodetavasti eriliselt meelde!
Juhuse tahtel sain lühikese aja jooksul tuttavaks veel teisegi Mirjamiga. Lausa hämmastav, kuivõrd lihtne asi – näiteks hästiõnnestunud foto – võib meeleolu tõsta! Eks mind on pildistatud nii ja naa aga seekord oma ülimalt tavapärases töökeskkonnas, pealegi ebatavaliselt ilusa päikselise ilmaga, näeb mu eluolu tõesti välja nagu eestiaegne maal!
Aga selle pildistamisega oli lugu nii: Mirjam, üks algaja kitsekasvataja, pidi tulema ja minu kameruni kitse Mokka ära ostma. Kokkulepitud ajaks, kui Mirjam oli juba kohale vuranud, polnud aga põllul mitte ühtegi määgijat. Juba ennakult olin alustanud otsinguid – asjata! Ja just siis, kui olime kohvijutud toas lõpetanud ja Mirjamile botikud jalga leidnud, et mööda soid kammida, laiutas kogu see kari põllul nagu poleks kadunud olnudki! Niimoodi me seal tulime, eakas Mona kaelarihma pidi näpus ja Mirjam aina pildistas. Väga ilusad pildid said! Ja Mokka sai väga hooliva uue kodu.
Kuna ilus ilm kestis kaks päeva, sai täna lõpuks kõige vanem ruun Haidar looreha ette rakendatud ja paar nädalat maas olnud hein vaalu kakutud. Heinal polnud häda midagi, siiani polnud ju keegi teda puutunud. Homme peaks heinategu jätkama aga kes seda teab. Esiteks võib alati tulla vihma. Ja teiseks võivad tulla ratsutajad. Lisaks veel hipoteraapia-punt. Aga tegu on nii toredate inimestega, kellele ära öelda ei raatsi. Muidu jah, pean üles tunnistama – nii mõnelgi korral sel suvel pole ma päris võõraid või selliseid püsikliente, kes odavama tunnihinna välja kaubelnud, üldse vastu võtnudki. Sest aega jääb järjest napimaks. Diivamaneerid.
Lihtsalt on nii, et tuleb ette igasuguseid asju.  Mõnest juhtumist – näiteks, kuidas viis jäära (ainukesena Kõuepilv jäi miskipärast sikkude juurde maha!) paar nädalat kadunud olid ja lõpuks 12 km kaugusele talumehe paarisajapealise lambakarja juurde jõudsid ja ma neid sealt tagasi tõin või kuidas ma Võru Tööbüroos meessoost konsulendi nii närvi ajasin, et ta napilt üle laua mulle kallale pidi kargama, ÜRITAN (ei luba kindlalt) järgmisel korral ilmekamad nüansse jagada. Mingil kummalisel põhjusel suutsin olukordades jääda täiesti rahulikuks, justkui kõrvaltvaatajaks. Jääradega  oli mure ja teadmatus mõistagi ängistav. Aga Tööbüroos lausa nautisin olukorda, andes rahulikke konkreetseid vastuseid ja vaadates, kuidas kontorirott teisel pool lauda üha rohkem närvi läheb, süüdistades mind lõpuks suisa töö pühaks mittepidamises. Khmm, mina? ja ei pea tööd pühaks, halloooo?!

Aiaehitus

Viimastel päevadel olen tegelenud aia ehitamisega ümber rännukihus hobuste, kes hakkasid ülesoo koplist välja tikkuma.
Kasutasin kopli kindlustamiseks valget karjuselinti. Pärast mõningaid ponnistusi hakkas vooluagregaat lõpuks punase asemel korralikult rohelist tuld vilgutama.
Kohustuseks võetud põllud on enamalt jaolt niidetud-karjatatud. Mingi protsent võib jääda karjatamata, mis on ka loogiline – kuhu muidu loomad peaks sööma laskma?
Tuleb päris kiiresti kohaneda, vastasel korral "...on elu see, mu kallis, mis meid jalust maha lööb..." nagu Trubetski on laulnud. Üha aktiivsemas ja järjest mitmekesisemas tegevuses pole aega mõelda muule kui vaid sellele, et kõige hädavajalikum saaks tehtud. Ja kui kõige hilisemal õhtutunnil vägisi voodi poole ei suundu, riideid seljast ei kisu ning teki alla ei heida, siis võikski katkematult toimetama jääda.
Lambad said lõpuks pügatud. Jaa tean – hilja mis hilja. Aga ei leidnud varem mitte ajajuppigi. Ei ole mõeldav ju poole lamba kaupa pügada!?! Igapäevane rutiinikarussell:  talled, juustutegu, hobused, külalised, ja jälle otsast peale... Nüüd aga õnnestus lausa pügamismasin soetada! Siiski meeldiks mulle rohkem raudadega näkitseda. Uskumatu, aga arvan, et õppisin kääride teritamise ka ära.
Mu kõige suurem hirm, et paksu villa all on vaid kondiklõbin, ei osutunudki tõeks. Kihnu jäärad on väga musklis ja kevadiste talledega uted täiesti konditsioonis.
Uus ruun Asiil sai sadula alla, muud hobused enam-vähem värgitud. Esmaspäeval peaks tulema Võsa Assortiid ja Purgaad ümber rautama.
Kitsekari  kasvas vahepeal 67 peani. Pärast müügitehingut ja mõne isendi lihakstegemist koguarv suts kahanes ent püsib jätkuvalt üle 60. Tuhalaanest toodud kirjude eesti kitsede sarvikas (!)  kari on põhikarjaga kokku lastud. Oi seda uute metslas-kitsede värkimist, süstimist, karantiinis hoidmist ja muidu mässamist. Mingil lähimal ajal peaks nad ka märgistama. Sikud-jäärad eraldasime neil päevil, innahooaeg on alanud. Isased on igatahes ülielevil ja aktiivsed. Piimakoguseid jätkuvalt mõõdame ja kirjutame tabelisse. Ja piimaprooviringi auto peale saadan teisipäeval oma elu esimesed kitsepiima proovid!
Täna sain lõpuks mahti üle vaadata e- toimiku võimalused. Polegi siin miskit ülimalt kaelamurdvat nagu kartsin. Alustasin aga otsast, aeg-ajalt lugesin juhendit ja tehtud ta saigi! Võttis mõistagi aega, seda küll. Ent nüüd pole muud, kui klikkida vaid "send" nuppu. Võiksin vabalt väikse tasu eest juhendada, kuidas analoogset avaldust koostada neile, kel endal oskusi napib!
Olen tahtnud pikemalt kirjutada oma viimastest koolitustest. Või säravatest kohtumistest omal alal väga pädevate inimestega. Nad on ses mõttes tõelised gurud, et jagavad lahkelt oma oskusi. Sellega on minuski sütitatud soov saada üha paremaks ja paremaks oma valitud alal.
Olen kogenud väga palju toetust erinevatelt inimestelt, vähemalt pooletunnised telefonivestlused iga päev mõnelt healt sõbralt, toimetuste igapäevarutiini kõrvale. Tasakaal  tuleb vähehaaval. Keegi polegi öelnud, et elu möödub vaid peoleomeeleolus.

255+644 grammi täkumunadelikatessi

Taaskord on möödas üks ülipikk päev. Kitselüpsile olen järjest hiljem jõudnud, täna jäidki kõik kitsed lausa ühe lüpsikorraga.
Eile kulus omajagu aega veel kogu loomakarja Bayoflay kriipsulahusega töötlemisele. Parmude-puukidega peaks 6 nädalat hõlpsamalt hakkama saama.
Seoses meie täkkude ruunamisega nägin elus esmakordselt ära  legendaarse  veterinaari Tiit Siiboja. Tiit on võrratu! Absoluutselt teisest puust kui mõnedki, keda seni veterinaari ametis kohanud.
Asiil ja Renessanss on ruunad ja see teadmine peab nüüd nende teadvusesse, kahe kõrva vahele jõudma!
Alustasime väiksemast täkust, Renest, ja kui ma koera tarvis mune kokku korjasin, tuli Tiiduga kuidagi jutuks, et neist saab ju suurepärase delikatessi! Pakkisin siis hõrgutised autoküljetaskust leitud jäätisepaberi sisse (eile Võrus käies ostsime Aivoga kahe peale ühe). Asiili munade jaoks teadsin hiljem kodunt puhta kilekoti juba tasku pista.
Õhtuks tuli maja külalisi täis, seega oli kõigile pakkuda midagi väga erilist. Kes muidugi soovisid. Ma tean nüüd ise ka, kuidas täkumunadelikatess maitseb aga juurde ei tõsta.
Filmisin paar päeva tagasi kitsetallesid. Seekord kulus õige muusika leidmiseks kõvasti kauem aega, terve päeva jagu. Käisin ikka aeg-ajalt teiste toimetuste vahelt jälle Youtube´i listi sirvimas ja kuulamas. Lõpuks tundus sobiv meloodia ja rütm:

Südantlõhestavad hüvastijätud

Täna hommikul suutsin ikka napilt selleks ajaks üles ärgata kui Veenuse täpike veel kirbukakana Päikese ees kella ühe peal paistis. Päike siras kõigest väest, mistõttu esimesena kättehaaratud keevitajamask osutus vaatamise jaoks liiga heledaks – tegu oli selle kallima, isetumenevaga. Mask tumeneb vaid keevitamise ajal.
Kummaline mõelda: miljonitel inimestel pole väljavaadet uut Veenuse üleminekut mitte kunagi enam  uuesti näha...
Aga ühel vihmasel hommikul tallede juurde minnes leidsin lõdiseva Tusapuntra. Mingil põhjusel oli ta talleputkast välja jahedasse ukernud ning üsna viletsas seisukorras. Otsustasin vaesekesele halastada. Viimasel ajal oli  enneaegseke küll palju tragimaks muutunud, ent lahkamisel sai selgeks, et ega palju lootust siiski polnud. Kops ei näinud üldse hea välja.
Kits Hallika kummalise käitumise tagamaad lõid samuti ootamatult välja – kõhu all, pikkades karvades peidus, oli  üüratu mädanev haav. Arvatavasti oli see saadud pigem naabri koera eest põgenemise ajal kuhugi oksatüüka vm otsa tormamisest, mitte puremisest.  Kohalik volitatud veterinaar ei suvatsenud tookord juhtumijärgselt, akti tarvis ühtki vigastatud looma korralikult ülegi vaadata, nüüd keeldus vigastuse fikseerimiseks üleüldse välja tulemast. Seega võtsime Hallika autosse ja viisime ta teise volitatud veti juurde, Räpinasse. Vastuvõtt ja teenindus oli nagu öö ja päev. Saime akti ning kiirustasime koju, Hallikat piinadest vabastama.
Loomi pidades peab ka lahkumiseks valmis olema. Üliõrna hingega kahjuks ei saa endale niisugust hobi lubada. Suurte läbirääkimiste tulemusena tegin otsuse Dimeeri müügiks, Juku läks seltsihobuseks kaasa. Vastu sain imeilusa kuldkollase 5-aastase eesti tõugu täku. Aga selle täkuga on  veel kõvasti tööd, enne kui üldse ligi julgeb minna. Kuigi, mulle tundub, ma vist meeldin talle.
Jääkuninganna oma laheda otsmikulokiga ja Katja – nemad on samuti oma uues kodus.
Ja siis veel Viivika, ka tema on lahkunud. See väike mära, keda ühel suvel Paidra järves sai ujutatud ning  videosse jäädvustatud. Hüvasti, armsad sõbrad!

Piimakogused on jätkuvalt mõõdetud. Nädala ülevaade kitsede ja päevade kaupa: 

(See laiutab nüüd üle ekraani servast serva, loodetavasti ei häiri. Exelis näeb tabelit SIIT)  Lüpsikord Tuia My Best Marmor Katja Klaabu Öö Puki Jääkuninganna Luige Mona Lumimari Lumivalgeke   Kajakas Gehenna kokku 31.05 h 2200 1900 1350 1350 1100 990 910 900 790 450 300 100 12340 31.05 õ 1600 1200 850 1000 900 800 800 190 350 350 200 0 8240 01.06 h 1500 1450 1050 850 900 650 800 220 450 300 200 0 3000 11370 01.06 õ 1950 1500 1000 900 900 830 900 500 450 350 170 100 0 9550 02.06 h 1700 1500 1100 1100 1000 900 0 750 700 370 0 0 0 9120 02.06 õ 1500 1300 1000 1120 680 700 1100 550 300 300 400 100 0 9050 03.06 h 1700 1350 1000 1000 800 1000 1000 700 0 400 0 50 0 9000 03.06 õ 2050 1500 1710 1100 1000 0 0 480 500 150 2400 10890 04.06 h 1500 1550 400 750 1100 700 350 400 0 100 0 6850 04.06 õ 1850 1400 1100 890 950 900 0 300 510 50 0 7950 05.06 h 2010 1500 1310 1010 1270 650 320 310 310 110 0 8800 05.06 õ 1110 1150 1200 520 1010 390 510 320 200 110 1500 8020 06.06 h 1450 1100 1200 680 800 600 450 310 250 50 0 6890 06.06 õ 1510 1250 1300 700 950 200 390 350 200 100 900 7850 kokku nädal 23630 19650 7350 15540 11930 12950 5510 7250 5060 4990 3240 1020 7800 125920

Piimakogused tabelis

Loendamisest on külge jäänud kalduvus kõike mõõta-kaaluda!
Paremusjärjekorras vasakult paremale on kirjas 12 kitse piimatoodang lüpsikordade kaupa milliliitrites. Tabelist puuduvad Tuisu ja Iisebel, sest Marmor otsustas ühtäkki oma kahele tallele tissi rohkem mitte anda. Kuna aga Marmori lüpsmine on tunduvalt hõlpsam, kui viienisalisel Tuisul või veel hullem – Iisebelil (kelle  nisad on vintsked nagu surm!), siis hoian Marmori kastraatide Travolta ja Tuhkatriinu jaoks väga hea meelega kinni neid kaht kitse ning piima lüpsan välja hoopis Marmori udarast.
Arvestada tuleb veel sellega: Klaabu toidab ühte oma kolmikutest ise; Mona toidab samuti ühte kolmikutest ise; Luige toidab ilusti ise ära oma kaksikuid (mistõttu lüpsikogus kõigub üles-alla olenevalt kuidas talled just tõmmanud on); Katja ja Jääkuninganna (rendikitsed), kes sikku ei tohtinud saada, annavad vanast harjumusest piima, ilma paaritamata, sealjuures pole Jääkuninganna eales poeginud. Piimaanni poolest on mõlemad üllatanud, eriti neitsi-Jääkuninganna!
Tabeli lõpus on veel Lumimari ja Lumivalgeke, mõlemad aastased kordagi poegimata noorkitsed, keda alles sel kevadel hakkasin lüpsiga harjutama. Kajakat tõmban lihtsalt vahest tühjaks. Ma ei teagi, mis temaga saab. Tema on 8-kuiselt esmapoeginud teismeline, kes nüüd sügisel sai sikust õnneks eemal hoitud. Kere poolest on Kajakas väga tugevaks kasvanud.
Täna peaks lõpuks oma koju tagasi minema Katja ja Jääkuninganna, nende prominendist peremees on reisilt tagasi ja saanud valmis ka raamatu. Seetõttu nemad kaks enam tabelis ei kajastu!
Lüpstud on enam-vähem 12-tunnise intervalliga. Niipea, kui ilmad läksid jahedamaks ja vihmasemaks, vähenes sellega korrelatiivses seoses ka piimatoodang.
Tuia My Best annab hetkel alla 4 liitri päevas.
Infoks:  piima 1 kg = 957 ml

Lüpsikord	Tuia My Best	Marmor	Katja	Klaabu	Öö	Puki	Jääkuninganna	Luige	Mona	Lumimari	Lumivalgeke	Kajakas	kokku
31.05 hommik	2200	1900	1350	1350	1100	990	910	900	790	450	300	100	12340
31.05 õhtu	1600	1200	850	1000	900	800	800	190	350	350	200	0	8240
01.06 hommik	1500	1450	1050	850	900	650	800	220	450	300	200	0	8370
01.06 õhtu	1950	1500	1000	900	900	830	900	500	450	350	170	100	9550
02.06 hommik	1700	1500	1100	1100	1000	900	0	750	700	370	0	0	9120
02.06 õhtu	1500	1300	1000	1120	680	700	1100	550	300	300	400	100	9050
03.06 hommik	1700	1350	1000	1000	800	1000	1000	700	0	400	0	50	9000
Kokku:	12150	10200	7350	7320	6280	5870	5510	3810	3040	2520	1270	350	65670

Loomsed saadused ja kõrvalsaadused

Kõigepealt otsustasin oma loomsed saadused ehk kitsede talled ära kaaluda. Tahtsin ülevaadet, kuidas nad seitsme nädalaga on edasi arenenud.  Plaan on veel vähemalt kuu aega kõiki tallesid piimaga joota. Jõusööta süüakse nüüd üha suurema isuga.
Kui esimese kuu jooksul jaksas võtta iga talle eraldi ühekaupa puusa peale ning teise käega pudelist joota, siis kaalu kasvades pidin leiutama sootuks teise süsteemi: talled hüppavad nüüd paarikaupa  oma sulust-lasteaiast välja, saavad lutipudelist 650 ml kumbki, seejärel õue kepsutama. Nii viis paari järjest. Tusapuntraga käib jootmine muidugi veel omaette tehnikaga ja palju tihedamalt – Tusakas nimelt ei jaksa korraga palju juua.
Siin nad on, sündimise järjekorras ülevalt alla:

Nimi	sünniaeg	söötmisviis	sugu	mitmik	poegimine	kaal  kg 25.05.2012
Mileedi	21.02.2012	pudeliga vadak+ täispiim	kits	kaksik	esma-	13
Avang	1.04.2012	emalt isu järgi täispiim	kastraat	nelik	esma-	11
Misirlou	1.04.2012	pudeliga vadak+ täispiim emalt	kits	nelik	esma-	10
Kelluke	3.04.2012	pudeliga vadak	kits	kaksik	esma-	10
Mata Hari	3.04.2012	pudeliga vadak	kits	kaksik	esma-	10
Lunt	3.04.2012	pudeliga vadak	kastraat	kaksik		10
Volang	3.04.2012	pudeliga vadak	kastraat	kaksik		9
Musisuu	4.04.2012	pudeliga vadak	kits	kaksik	esma-	9
Otilie	4.04.2012	pudeliga vadak	kits	kaksik	esma-	8
Blankett	5.04.2012	emalt isu järgi täispiim	kastraat	kolmik		13
Koljat II	5.04.2012	pudeliga vadak	sikk	kolmik		13
Pasha	5.04.2012	pudeliga vadak	kits	kolmik		8
Tuhkatriinu	6.04.2012	emalt isu järgi täispiim+ teiselt kitselt lisa	kastraat	kaksik		13
Travolta	6.04.2012	emalt isu järgi täispiim	kastraat	kaksik		12
Sibelle	8.04.2012	pudeliga vadak	kits	kolmik	esma-	9
Viruvalguke	8.04.2012	pudeliga vadak	kits	kolmik	esma-	8
Tusapundar	8.04.2012	pudeliga täispiim	enneaegne sikk	kolmik	esma-	4
S- Peeter	21.04.2012	emalt isu järgi täispiim	sikk	kaksik	esma-	13
V- Peeter	21.04.2012	emalt isu järgi täispiim	kastraat	kaksik	esma-	8

Reedel toimus Maaülikoolis huvitav koolitus komposti valmistamise teemal. Oli jube kiire aeg ning  arvasin algul, et misjaoks mul neid s***ladustamise teadmisi vaja on, ent lasin ennast siiski heal tuttaval, Materra kaaslasel  Õiel, ära rääkida. Ta oli mind juba nagunii kirja oli pannud.
Ja mis selgus – ülihea mõte, et vedu võtsin ja läksin! Esialgu loengu algul kippus silm küll tükati looja vajuma aga ühtäkki püüdis kõrv kinni niivõrd rabavaid lauseid, et virgusin hoobilt ning seniajani käin ringi ja vangutan üllatusest pead...
Enne kui minu postitust edasi loete, soovitan teemaga kurssiviimiseks läbi lugeda SEE ja SEE Veterinaar- ja Toiduameti leht!
_ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _ _

Nonii, kuidas asjast aru saite? Mis on need loomsed kõrvalsaadused? Ega keegi ju otsesõnu ei ütle, et need on sõnnik e. maakeeli s**t. Täpselt nagu juudid oma ebausu tõttu enam ühtäkki välja ei öelnud Jumala nime Jehoova, nii on ka meie asutusametil  omad kaudsed väljendid stiilis
" Talisõiduvahendi jalaseid kata plekiga kalendriaasta kolmandas kvartalis, hobuveoki rattaid kalendriaasta esimeses kvartalis"
Ülikasulikud teadmised – sest mine tea, äkki ühel meeltesegadushetkel oleksin otsustanud hakata loomseid kõrvalsaadusi otse  loomapidamishoonega külgnevasse piirkonda  ladustatud sisetoestikuta kuhilast mõnele sotsiaalvõrgustikust pärit taimekasvatushuvidega kodanikule müütama või vahetama?
Hetkel on meil ainult KOLM loomsete kõrvalsaadustega toimetavat ametlikult tunnustatud ettevõtet: http://www.vet.agri.ee/static/body/files/1743.section%20VII.pdf
Seega, kui teie nime seal pole, siis igasugused essumüügikuulutused ning sellealane kaubavahetus on e  b a s e a d u s l i k! Tuleb õppida s**ast saia tegema ning proovida hoopis sedasi äri teha.