Aeg on käes – kes paneb hauduma isapardi, kes siku

Kahel korral järjest väikse ajavahega sain tuttava linnupidaja Maie käest ühe ja sama jutuga tünga. Mõlemal korral jäin imestama ja mõtlema, et kuidas muidu justkui arukas naisterahvas aga paneb nii hilja sügisel pardi hauduma, imelik...? Ja veel kõige imelikum, et isapardi...? No kes teab, mina neid linnuasju nii hoolega pole uurinud, vb tõesti on isapardil tugev pereinstinkt?
Aga pisut täpsustades mõistagi selgus, et part pandi hauduma küll jaa – aga mitte pesale – vaid potti!

Nii oleme meiegi pannud mõne noore siku hauduma, loomulikult mitte munadele. Muna (kana oma) proovisin esmakordselt elus hoopis pähe määrida! Juhtus nii, et kogu Soomest toodud tõrvašampooni tagavara oli otsa lõppenud. Muu sodiga pole mina tahtnud oma juukseid rikkuda, ja pole Võru käsitööpoekesse veel jõudnud seebivalmistamise materjal. Eile linnas käies astusin neilt läbi, lootuses seebikivi, palmiõli jm kaupa soetada. Aga polevat neil hetkel sellist vaba raha kaubapartii alla panna.

Nii ongi. Üleüldine tõsiasi. Kuigi bravuuri veel jätkub, ilmneb üha selgemalt uue kriisi hõngu. Metsad on täis korilasi. Meie sikukarjast on viimasel ajal hakanud kõige sõbralikumad poisid ühekaupa kaduma. Ja mitte ainult ühel, vaid juba ka teisel naaberkinnistul käis ilma loata raietegevus!

Ent kõige rohkem tahtsin siiski jagada oma juustepesu kogemusi. Ehkki muna pähemäärimise võtted täielikult ebaõnnestusid, oli tulemus väga ilus. Minule omaselt polnud ma eelnevalt mõistagi nii „lihtsa“ operatsiooni läbiviimise juhendeid netist lugema vaevunud. Esimene küsimus tekkis kohe, kuidas muna katki lüüa? Teravaid servi ju saunas pole. Kuidagi kopsiku äärega sain koore katki. Mis edasi? Sisu kuidagi koortest eraldi ja pähe. Enamus veeres siiski lihtsalt pealaelt maha. Pisut vee lisamist ja hõõrumist kuni arvasin, et aitab küll, seejärel kõvasti loputamist. Loomulikust intelligentsist õnneks mitte kuuma veega, sedagi eelteadmisest, et kuum vesi pole juustele hea. Muidu järgneks praegu kirjeldus tekkinud munapudru kättesaamisest. Järgmisel korral tean, et paar munakollast tuleb lüüa kaussi, lisada mõnusalt sooja vett ja kloppida, seejärel pähe masseerida ning 15 minutiks saunalavale lihtsalt ilma leilita mõnulema jääda.

Meie Ford sai uue disaini (sellest ei hakka enam rääkimagi, kuidas 2 korda ühel samal päeval tagumise laagri puruks sõitsin). Tagumine luuk on nüüd teist värvi, sest kõige rahulikumat sikku Tõnise kitsekarja vedades lõi  seesama Möki tagumise akna sarvedega segi. Pealegi selgus järgmiseks päevaks, et seesama tallena toas kasvanud Möki ei tunne kitsede vastu ikka mitte vähimatki huvi. Ta haiseb ja teeb nägusid – aga meestele! Niisiis ootab Möki nüüd õuel ketis haudumapanekut. Ka teistele sikkudele-jääradele üritasin võimalikult kiirelt ja võimalikult paljudele uued kodud leida. Nii peab varas uuesti tulles pettuma – tasuta liha enam ei ole!