Jaanus Saar “Kosmosest näeb”. Arvustus

Juhtus nii, et ma kuulasin oma elu esimest podcast'i ehk taskuhäälingut. Enamus ilmselt teab, mis koduloom see on ent mina tõesti teadsin vaid seda, et see sõna on olemas ja enam-vähem ka kirjapilti. Võib öelda, et sama targalt oskasin omal ajal välja hääldada "kapibaara" või "mangroovisalu", ilma et mul üldse halli aimugi oleks, millest jutt. Kuni uudishimu võitu sai.
Niisiis. Taskuhääling. Järjekordne uudishimu rahuldamine lihtsalt selle pärast, et terve see 2019 oli mul keerelnud niikuinii ainult poeesia ümber. Podcast'id üldiselt olla lühikesed ent seekordse teemavaliku (luule!) tõttu ilmselt siiski pikem ja mina olnud juba eelneva öö magamata, seega uinusin podcast'i vedaja lohiseva sissejuhatuse peale sedamaid, ärgates alles kuskil peale keskpaika üles. Ma ei tea - mul on nii vähe kogemust podcast'iga - äkki see ongi nende mõte, et paned ette rääkima nagu onu Remuse jutte ja libised vaikselt unemaale? Või noh, siiski... onu Remus on siin vist ikkagi kohatu võrdlus. Onu Remus haaras ju nii kaasa, et pühkis viimsegi une…
Podcast oli aga virgumise hetkeks kulgenud niikaugele, et podcast'i külaline Jaanus Saar kirjeldas lahti enda luule ja luuletamise olemust. Podcast'i teemal ma nüüd rohkem ei räägikski, igaüks saab seda järele kuulata ja otsustada mu senise jutu paikapidavust: https://www.positiivnemurk.com/e/episood-4-jaanus-saar-mina-ja-kuidas-labi-valu-sunnib-ilu
Nagu autori poolt degustatsiooniks ettekantud ridadest selgus, on tegu Kadrioru kutiga (et mitte kasutada sõnapaari Kadrioru kaak), kes tegeleb igasugu asjadega. Kadriorg, iseenesest mõista on juba oma orgaaniliselt olemuselt inspireeriv paigake, mistõttu närbunud või hinnaalandusega tootearendusi siit vaevalt tuleks. Nii oligi. Rõõmustasin siiralt, et suutsin õigeks hetkeks üles ärgata! Autori stiil tundus kõike muud kui üheülbaline, temast endast õhkas nii vallutusretkele asuvat noort Makedoonia Aleksandrit (“me-ületame-need-fucking-dardanellid-igal-juhul”) aga samas ka katkijäänud sõjakäigust frustreeritud imperaatorit. Üllataval kombel ei mõjunud kumbki meelsus masendavalt. Kirjutaja lähtepunktist võetuna tundus masendus isegi - kui mitte väljenduda tore - siis vähemalt kunstilises mõttes viljastav ja koloriiti lisav. Mingil kummalisel kombel olen ma viimase poole aasta vältel järjest sattunud lugema justnimelt taolisi Aleksander Suure eluea lõppfaasis, ehk täpsemalt kõige pöörasema maailmaparandamise tuhina üleelamise hetkes olevaid autoreid, kes justkui mõnevõrra rahunenult-resigneerunult, ent ikka veel löögivalmilt oma metsikule elule tagasi vaatavad. Ja mul on tunne, et ei teps mitte selleks, et alistuda, vaid tegemaks kokkuvõtet järgnevaks tõusulaineks. Sealhulgas olen sirvinud nii avaldadut loomet kui tooreid käsikirju. Keegi (ma tõesti ei mäleta enam kes, ja ehk on ütleja turvalisuse huvides paremgi) on koguni öelnud, et meesterahvaste best before olevat enne 24-ndat eluaastat... Mu järgmine samm, mille ka teie, tõsisemat sorti luulegurmaanid võiksite kohe astuda, oli luuleraamatu väljagoogeldamine ja tarnevõimaluste uurimine. Sest ega see raamat teile iga raamatupoekese riiulilt niisama lihtsalt otse sülle ei kukugi! Minu auks peab ütlema, et see oli mu elu esimene netist tellitud luuleraamat. Seni olin mõne poeediga lihtsalt üllitisi vahetanud. Eks huvi lugeda tekkis ka just podcast'i tekitatud mulje põhjal. Raamatu kättesaamisega läks küll oodatust kauem, ilmselt seetõttu, et vahele tulid pühad ja mingid muud värgid, mille kohta Apollo ei osanudki täpset selgitust anda. Mul kulus 11 tööpäeva kuni raamat mind Tartu Kvartali Apollos valmispakituna ootas! Aga samas, ju siis seegi kuulus väärt elamuse juurde. Umbes nagu nauding idamaisest tantsust, millel kirgiküttev eellugu, enne kui tantsija ise lavale astub ja vaatajate südamed hellalt tühjaks pigistab: https://youtu.be/mSSVH-wwFhM

Nii. Teos oli pakitud väga hoolikalt papp-pakendisse, Apollo logod peal. Kui olin teibid eemaldanud, hoidsin raamatut käes nagu iga teist kulleri kaudu tellitud kaupa – näiteks eksootilist puuvilja, müslipakki või riidehilpu. Jah, sa võid küll eelnevalt umbkaudu teada selle headust aga nüüd, saanud kätte terve oma isikliku portsu, võid alles veenduda selle sobivuses. Abikaasa heitis pilgu tühjale pappkestale ja poetas selle peale mokaotsast, et näe – siit saad endale Apollo logodega zen-päädi maketi… Ja nüüd alles siitmaalt läheb põnevaks! Avasin kaane ja seal seisis: “Proloog”–https://issuu.com/andreabner/docs/jaanus_saar_luuleraamat_isssuuu/4 “Enamus ajast oled sa surnud/see siin on väike vahepala” ja kuupäev: “18.10.17” (lk 3) Kui nii võtta, siis täitsa uutmoodi ja ülimalt tõepärane teadmine. Võiks isegi öelda, elumuutev mõttetera! Selle järel kohe halastamatult pikk esimene luuletus “Klassiruumis” (lk 4). Loen. Hinge kinni pidades. Järjest. Õpetaja küsib, mis loomad lapsed tahaksid olla ja lapsed põhjendavad oma valikuid. Iga salm on võetud kokku ühe ja sama lausega: “Naerdi kiideti ikka häid asju öeldi” Jõudes järjega sõnaahtra Jevgenini, pahvatan minagi südamest naerma. Lähen kolmetoalise Annelinna paneelmaja korteri aknale, vaatan aknast välja ja lihtsalt naeran nii nagu ma tükk aega ei ole naernud. See asi oli seda väärt! Väärt iga sekundit ootamist, iga kulutatud närvirakku ja seda peaaegu olematut kahtekümmet eurot!! Ja ma ei olnud jõudnud veel puändini! See saabus: “Taamal kukkus kastan käosita sisse /Naerdi kiideti ikka häid asju öeldi” Ja daatum: “20.10.17” Põmaki. Olen mõnda aega oimetu. Aga oot.... kustkohast selle luuletaja aju tekitas keset linna käosita? Ah jaa... Igaks juhuks pöördun tagasi lk 3 et kontrollida üle ja... just täpselt nii ju oligi – “Kogutud loodus- ning inimtekkeline luule” . Hea küll, eks see selgitab nii mõndagi! Ja miskipärast on lause taga veel laiend “vol. 762” ? Selle seletuse leiame arvatavasti hiljem… Et juhtumisi oli viimase salmi tegelaseks justnimelt Jevgeni, ei mängi tegelikult mingit rolli. Tema nahas võinuks olla kes tahes meist (või on kunagi olnud), keda koolis, tööl või kus iganes kollektiivis mingite väliste tunnuste või ka sisemiste väärtushinnangute pärast on vääriti /hukka mõistetud, ära kasutatud, välja tõrjutud, uuesti justkui omaks võetud aga siis jälle ära kasutatud ja lõplikult endi seast välja tõrjutud. Täpselt nii nagu raamatu tagakaanel autor läbi lillede tervele maailmale öelnud: https://issuu.com/andreabner/docs/jaanus_saar_luuleraamat_isssuuu/12 Ideaalset maailma ei ole olemas. Ja seda on ülimalt vabastav teada: me ei ole ainsad elanikud siin maa peal oma näruste kõhkluste, küündimatuse, vigade, maailmavalu ja hingematva ahastusega selle kõige pärast. See ongi Elu loomulik osa, niivõrd inimeseks olemisega kokku käiv. Ei ole vaja põdeda ega patja nutta! Või kui, siis ainult nii palju, et eluga edasi minna. Jah, see siin ei ole teile pelk kaljulepikuluulevõistluskeskeestialevikusgümnaasiumiealistele (mis iseenesest ju polnudki igav või midagi.) Lihtsalt kui oled korra sõitnud kolmese mootoriga automaatkäigukastiga Audiga, ei viitsi enam üks-koma-kuuese mahtuniversaali roolis käigukangiga jahmerdada. Tahad seda tagumikutunnetust, tahad masinaga ühte sulada, anda gaasi, võtta kurve, vajadusel kolonnist mööda kiirendada ja sõitu lihtsalt nautida. Või luulemaailma ülekantuna: sa tahad, et read annavad naudingu, et sa ei pea otsima pisikest iva kusagilt ridade vahelt muu sõnamulina vahelt ja oletada, et äkki ikka on üks ivakene kusagil. Ka kogu muu kujundus ja küljendus jne tundus võimalikult lugejasõbralik: k.a font (ma kasutan kõige nõrgemaid lugemisprille juhul kui on kirbusitt või kehv trükk, muidu saan hakkama). Ja pean selgitama veel üht väga olulist asja. Raamat on küll autori jaoks tasuta ehk kirjastuse enda kulul välja antud ühe projekti raames, nimelt meeneraamatute sarjast “Eesti 100 luuleraamatut” ja ma nõustun teiega täielikult – selline tasuta-asi võib tekitada eelarvamusi. Minul tekiks täpselt samamoodi, eriti kui olla varem sama sarja teisi autoreid lugenud! Kui ma selle tõsiasja nüüd raamatut uurides avastasin, siis kiikasin esimesel vabal hetkel Paljasjala (kirjastus) kodulehelt ülejäänud seltskonda uudistada. Leidsin lausa nelja (!) värsisepa raamatud, kelle loominguga olen tahes või tahtmata tutvunud sel luulehullul 2019-ndal. Ma küll ei tunne neist kedagi isiklikult nagu ka mitte Jaanus Saart (mistõttu saan olla neutraalne), seega pean ausalt tunnistama: nende ülejäänu nelja raamatuid EI OSTAKS ma mitte mingil juhul! Ma ei soeta ei tasuta ega tasulisi asju riiulile ruumi hoidma, pealegi selline looming ei pakuks mulle mitte midagi ja (need on nüüd tõesti karmid aga ausad sõnad) minu meelest need autorid ainult arvavad, et oskavad luuletada. Seega on Jaanus Saar selles sarjas erand, pärl, potentsiaal, kuidas iganes seda nimetada ja tema loomingut tuleks eriliselt hinnata! Lk 9 leidsin taas põhjatult sügava mõttetera: “Kuidas leida uusi sõpru/Ütle mulle üks asi /Mis on armas ja /Ütlen sulle kaks /Asja mis ei ole/20.10.17 “ Rõhk sõnal "uus"... Ehk et kui sa leiad uue "sõbra", pead olema üsna hoolikas, kuipalju endast avad. Enne kui saad aru, et sõber ei olegi vaid jutumärkides. Vähemalt niisuguse nokkisin mina siit selle tera. Kindlasti on ses lühikeses lauses miljon muud tõlgendust. Lk 10 pealkirjaga “Jalakäijate tunneli moosekant” – vapustavalt tabav: ainult kolm rida luulet ent uudsest rakursist ära kasutatud sõna “Sa” käänamise võimalusi (Sul-Su-Sa). Lihtsa paralleeliga kokku võetud tänavanurgakadel, poodides-butiikides-vaateakendel või kasvõi valimiste ajal toimuv nahaalne avalik manipulatsioon: teie andke aga möödaminnes siia oma aeg/raha/hääl, teil ei ole sellega enivei midagi tarka teha – niikuinii anti see teile niisama lummekusemise eest! Aga teate? Ma olen nüüd valgustatud teie plaanide suhtes! Ma ei kääna enam kaela, sest tean teie võtteid. Vot nii. Võin teiesugustele Jaanus Saare luuletuse ette lugeda kui soovite. Lk 11 (oumaigaad, ma võtan järjest) aga sellest peab rääkima. Sest ma oigasin kaasa ja arvasin, et saan kunstilises mõttes kohe topeltorgasmi – pealkiri: “Ood kirjanike liidule (palun liikmeks)", kuupäev all "19.10.17". Rida rea haaval allapoole jõudes avastan, et ka Jaanus Saar kirjeldab kirjanike liidu liikmeks olemist kui ööpäevaringset orgasmi. Ja lõpp ongi plahvatuslik: “See oleks üks mu kolmest kuldkala/Soovist teised kaks on seks ja tuusik”. Peaksin hingamise uuesti rütmi saama ja rahunema aga ei suuda. Panen vaid korraks raamatu käest ent võtan siis peagi oma värisevate käte vahele ja jätkan sama soojaga. See on nagu intellektuaalselt, emotsionaalselt ja füüsiliselt mõlemaid osapooli rahuldav suhe, mis absoluutselt iga kord ühtesse astudes lõpeb kulminatsiooniga. Jah, IGAL luuletusel on puänt! Mitte ühtki luuletust ei ole tehtud niisama pettingu pärast, mitte kordagi ei vaju enne lõppu ära! Kestev täistempos galopp. Iiiii-jeh-haaa! Kõik mõtted on arusaadavad ja löövad mind ennaski klaarimaks. Hetkekski ei teki tunnet, et tahaks midagi kohendada või keeleliselt parandada. Mõnedel luuletustel algavad kõik read stiilselt suure tähega, mis üldse ei sega. Arvatavasti löödi mõtted kiirelt sisse telefonis, kus iga uus rida algabki vaikimisi suurtähega. Kasutan ka ise seda võtet, et toonitada mõtete dünaamilisust. Sel hetkel otsekui räägid valjult endaga ja samas paned kähku kirja. Nii saab kõige ehedam. Hiljem järele mõeldes tulevad juba kõhklused ja kahtlused, kas ikka sobib niiviisi või naaviisi öelda või taeva pärast, jätad hoopis kirja panemata sinnapaika, sooviga unustada, igaveseks loobuda. Lk 14: “...ära pista kartma olen poeet/see on ajastu mentaliteet...” ÄRA PISTA KARTMA!!! Olgu, pistan lehekülg lehekülje haaval edasi ja ei pea pettuma: lk 15 leian väljendi “...afroeestlane...” Pole isegi tähtis, mis kontekstis. Küllap aimate! Järgmine, lk 16 ütleb otse ja keerutamata: “Neeger on neeger/Mustikad on metsa all/Kell seitse pime/22.09.2017” Selle peale meenub, kuidas kunagi ammu-ammu ütles matemaatikaõpetaja mõningaile meist, kes me seisime tahvli ees nagu takkus kanad (sealjuures! pane tähele, keskkoolis teietati viisakusest ja seetõttu kõlas see eriti irooniliselt): “Teil on seal vist pime, täiesti pime, mõistuse ja arusaamise poolest, otsekui sügisel keset ööd porise kartulimulla peal?” See on tõepoolest terav. Väga-väga terav. Nagu kaheterane mõõk. Viskad siidrätiku peale ja see sahiseb kahes eraldi tükis marmorpõrandale. Alles nüüd saad sellest aru ega põe enam. Elu ongi mitmekihiline, mustikad on metsa all ja mina andekas. Mis siis, et mitte igal elualal! Lk 42 kirjeldab tormilisi sündmusi jaanipäeval, mis lõpevad sisemise dialoogiga “Ma parem jään vait/Äkki pole aegunud/” Lk 52. Nimiluuletus. See on liiga hea. Peate seda ise lugema. Võib-olla süttib lambike ja te mõistate üht-äkki oma valu mastaape. Mõistate, et olete kangelane. Elu väärib teid! Panen lugedes tähele ka sageli figureerivaid sarnaseid kuupäevi. Näiteks järjest 18, 19 ja 20 oktoober, mil iga päev on kirjutatud terve plejaad luuletusi. See võib olla tingitud tähtaja (raamat ilmunud 2017) lähenemisest või ka eriliselt viljakast perioodist. Ei tea. Igal juhul, mulle endale tekitavad kukkuvad tärminid halvatuselaadset seisundit, kuid nagu näha, siis mitte Jaanus Saarele – tema loomepalavik sellest ei alane! Mingi loogika sellises luuletuste järjestuses peab olema ja ma mõtlen, kas saab veel karmimaks minna? Jah, saab! Lõpupoole keeratakse vint totaalselt peale (lk 81), ja teie suurimaks õnneks on see olemas: https://issuu.com/andreabner/docs/jaanus_saar_luuleraamat_isssuuu/10 See, mis leevendab lõplikku läbihakkimist, on tõik, et raamatu viimasel lehel peab autor vajalikuks lugejate ees igaks juhuks vabandada. Tõepoolest, ta ei ole oma loomuselt kalgistunud hing vaid tegelikkuses äärmiselt tundlik: ”Vabandan kõigi ees kes/ Solvusid raamatut lugedes /Ma ise solvusin ka/ 21.10.17 vabandust” (lk 87). Autor on Elu näinud. Jumalat (lk 84) veel mitte. Muidu ütleksin lõpus: aamen!

Formaat: Pehmekaaneline Lehekülgi: 88 Mõõdud: 135x195 Illustreerinud: Frank Abner Seeria: Eesti 100 luuleraamatut ; [10] Kirjastus Paljasjalg 2017 PS: siit saab autori värskemat loomet: https://va.ee/pildike-tallinnast/