Foto NAGI's: Rebase hirmutamiseks kleidike!

10 September 2011

Ema viis kelgu heinamaale, alleaa!

Uskumatu, 5 kuud pole olnud aega kirjutada...
Õige pisut jõudsin paari lausega üles tähendada FB-s, kuniks tempo kasvas veelgi tulisemaks.
Suvi, see on teadagi- heinategu, kitselüps, külaliste vastuvõtt ja ratsaretked. Natuke enesetäiendamist ja pisut elukogemuste läbiseedimist, sekka majapidamist. Ja juba ongi õhtu ja hommik ja uus päev. Tõepoolest ei teagi, millest alustada. Vahepeal toimunust saaks vabalt kirjutada mahuka romaani. Samas niisasama käigupealt sihuke püha ettevõtmine ikkagi ei käi. Kirjutamisega alustama sain nüüd ainult selle tõttu, et täna (nagu igal aastal septembri keskpaigaks) olen nakkusega pisut maha murtud. Alati, kui lapsed on uuesti kooli läinud ja  viirused arvatavalt liikvel, saan mina mõnega täistabamuse. Päikeseline hommikupoolik möödus rõdul paksu teki all higistades, nina soojade päiksekiirte poole õieli.
Enne kui lähen juustukalgendit kuubikuteks lõikama, peaks mõne mõtte ikka ritta seadma. Või andma vähemalt lootust, et lähinädalatel miskit tulemas on. Piima saab praegu umbes 13 liitrit päevas, 4 liitrit jätan perele tarbimiseks, ülejäänu segan laabiga juustuks. Plaan on ka üks seebitegu ette võtta. Internetist hankisin juba õpetuse ning Maxima lõpumüügilt vajaliku terasinventari.
Väga üldistavalt võib öelda, et ega see hooaeg eelnevaist väga erinevalt ei möödunud. Jätkuvalt kallistusi tänulikelt külalistelt: sedapuhku küll mitte ainult hobu-, vaid lisaks ka kitsede (ning kitsepiimatoodete) vaimustava maailma avamise eest. Ning ära sai tehtud lambapiimajuust ning pakutud seda väga erilistele sõpradele, mmm! Juust lambapiimast, see oli kahtlemata üks 2011 tipphetk.
Või siis see, kuidas ma sain tagasi oma 14 kuud kadunud ID- kaardi. Ühel päeval Räpina poole sõites helistas mulle lihtsalt Tartu Maxima turvaülem Andres ning teatas, et äsja remonti läinud poe riiulite alt on see leitud ja kuhu mul mugavam oleks järele tulla? Me ise olime hiljuti leidnud auto numbrimärgi Kääpa- Võru üleskaevatud teelõigult ning selle eest kommipaki saanud. Aga mis on üks numbrimärk ID- kaardi kõrval? Olin nii rõõmus, et tegin jalamaid hoopis temale ettepaneku Põlvamaale sõita, kui soovib sõpradega kanuutada, ratsutada või muudmoodi aktiivselt puhata. Ja meil mööduski koos nendega tore päev! Enne lahkumist jutlesime veel grilliplatsil, maitstes kitsepiima, -juustu ja - jogurtit. Selgus, et peale minu ID oli leitud veel kellegi ID, lisaks üks pensionitunnistus ja juhiluba. Kuid ainult minuga õnnestus ühendust saada. Isegi kiip  töötas laitmatult! Lootuses, et ehk leian oma kaardi veel ülevalt suurest toast, polnud ma vahepeal lasknud seda ka kehtetuks tunnistada. Kahel korral tundsin kaardist suuresti puudust- kui oli digitaalselt vaja esitada Klubi Kuuel Jalal raamatupidamise aasta aruanne.
Möödapääsmatult on tipphetki pisikese lapsega peres. Hakkas meiegi Roald vahepeal 1,4 aastaselt kõndima, veel ilmekamalt rääkima, igat muudmoodi ennast väljendama.
Ja Inessale tehti ettepanek astuda sel õppeaastal kohaliku valla kooli...
Ja me väimees tõestas sel suvel oma tublidust. Sai hakkama nii autoeksami kui heinateoga. Naljakas mõelda, millised suured elumuutused sel noorel mehel 2011 toimusid: sai naise, lapse, juhiload ja auto!
Või on tipphetk Lätis Sigulda seikluspargis ukerdamine? Või muuseumiööl Võrus Kandle aias jutuvestja Helju Kalme kuulamine?
Või see, et leidsin FB- s paar lapsepõlvesõpra üles ja ühega neist oleme hakanud kunagi olnust ja käesolevast rääkima? Me pole üksteisest kuulnud ehk 28 aastat. Või õigemini- tema oli käinud piilumas mu blogi, kodulehte (ja isegi kirja saatnud, mis kohale ei jõudnud).
Rästikud. Ka neid ei saa mainimata jätta. Kord omal kiirustaval moel pimesi mööda  heinamaa rada kitsi talitama tormates astusin ise seda märkamata ühele sandaaliga täpselt pähe. Krabinat kuuldes nägin ringi pöörates meeletult vingerdavat siksakk- ussi. Kaks kitse, Liisa ja Orr, said suve jooksul korra rästikult salvata. Imestasin kõigepealt, miks Liisal on kõrge palavik ja piima tõmbas väheseks. Siis Aivo kirjeldas, kuidas ta heina niites traktoriroolist nägi,et rästik kitsele näkku hüppas. Orril samu sümptomeid avastades juba teadsin, millega tegu.
Aga muidu- jah, kõik samaviisi. Kui ühes viimases kevadises sissekandes muretsesin, kuidas seekord kogu maapind sulab ja kuivab jne, siis sujus kõik taas sama hoogsalt. Ja sedamaid, ilmade soojenedes, algas häda putukatega. Midagi uut oli ka putukate poole pealt- kusagilt...aga ma arvan, et tean, kuskohast... sai pool karja hobuseid endale täid. Vetilt tuli hankida suur pudelitäis Neostomosani (õnneks kõlbab see rohi niikuinii kõigi koduloomade välisparasiitidele) ning algas 13 hobuse ja terve varustuse svammiga niisutamine. Nädal hiljem pidi sama protseduuri uuesti sooritama...
Augusti teisest poolest polnud tarvidust enam kitsi lüpsi ajaks lauta vedada, sääsed- parmud andsid armu. Aga kuna me olime nii harjunud neljateistkümmet kitse lüpsiriiulil lüpsma, tuli heinamaale vedada nii lüpsiriiul kui ka kelk, mille peal seisvat kitse üsna mugavalt lüpsta sai. Sest Inessa on olnud mul terve suve asendamatu abiline kõiges- nii hobuste kinnipüüdmisel, saduldamisel kui koos külalistega rajal ratsutades. Aga ka kitsede lüpsil. Ja selle tõttu on meil topelt nii lüpsikuid kui lüpsiplatse. Millest tuleb ka tänane blogi pealkiri. Mina lüpsangi omi kitsi kelgul, liikudes ühe kitse juurest teise juurde kelku kui abivahendit mööda heinamaad järele vedades.
See on hämmastav, kuidas kartlik, inimese liginedes kõhuliviskavast väikeste nisadega noorkitsest saab suve edenedes kiindunud, mökitades järele jooksev pungil udaraga piimaandja. Eelmisel aastal tegi sellise metamorfoosi läbi Gehenna, sel aastal Klaabu ja Tuisu (kelle uus nimi kipubki olema My Best). Seekord on ka kitsede müük toimunud mittehooajaliselt ehk on kujunenud nii, et mingil hetkel võtavad huvilised ise ühendust, tulevad vaatavad ja nii on sel aastal läinud uude koju juba 6 kitse ja 4 noort sikku. 2 sikku läks järjekordselt juba teada- tuntud naabri koerte hambu. Sikkusid veel müügiks on ja paar kitstalle aga kitsedega on olukord sealmaal, et keskpäraseid müügikitsi enam eriti pole. Väga häid (Gehenna, Hallika, Klaabu) ei raatsi müüa. Mona ja Orr (kuigi samuti head) on vanad. Lumikelluke on poeginud noorelt ja udar on saanud hiljuti (ilmselt tülinorija Trullalt) löögi mistõttu väike tükk on veel sees. Liisa on kummaliselt kõrgejalgne ja kõhnapoolne, vähese piimaanniga. Luige, Tuisu ja Tuia alles noored lühikesevõitu nisadega ja Tuial on 5 nisaga udar (mida küll mina väga edukalt saan lüpsta), Iisebelil on suured tuimavõitu nisad. Nii võikski äärmisel juhul müüki panna vaid esmapoegija kolmikute ema Viru Valge, teise kolmikute ema Tillu ja Uus- meremaa päritolu Maori. Ja kihnu maalamba jäärasid võiks müüa aga nägin soov.ee kuulutustes suurt hinnalangust. Olgu siis pigem mul poismeestekarjas villaandjatena edasi. Oktoobri lõpus plaanin kitsekarja lasta saaneverd siku Aadu. Lammastega tuleb moodustada paarid: Trinity Kõuepilvega; Kriips Tuisuga; Traore Simsalabimiga. Selle aasta utt Kriidi veel kasvab.


2 comments:

Silvia said...

Päris huvitav suvi sul olnud ja tore sust jälle midagi kuulda! Võtan omaks kihnu maalamba jäärade odava müügi :-). Me siin teeme ettevalmistusi kolimiseks ja järel on veel 2 väga keskpärase välimusega jäära, keda ilmselt tuleks lihaks teha, aga endal pole aega ja nii proovin neist lihtsalt kiiresti lahti saada :-). Mul pole juba 2 aastat õnnestunud oma lambaid normaalse hinnaga müüa. Sikkudest rääkimata. Aga see suvi tegin ise ühe siku lihaks ja peab ütlema, et väga hea liha on kitsel. Aga lambapiima juustuni ma ikka veel jõudnud pole. Ehk järgmine kevad proovib järele.
Jõudu sulle ja kiiret paranemist!

Maivi said...

Tänud, Silvia! Kolitegi tagasi...
Sul oli kuulutus jah aga keegi müüs ka utetallesid suht odavalt. Kas neist poistest keegi me uttedele sobiks? Võtaks ta siia, sest niimoodi nagu plaanin (kui muud lahendust ei leia), on üsna ebamugav paarikaupa sulus pidada ja silmas pidada, mil õige hetk toimunud.