14 December 2010

Ega ei peagi olema nagu sprot õlis, et kõigile meeldida!

Päris põnev oli täna teada saada, et mind tõepoolest peetaksegi üsna rikkaks. Kas just Aristoteles Sokratis Onassise suurusjärguga võrreldavaks ent miskit sinnakanti olin kogu aeg kahtlustanud. Ise pidasin oma rikkust siiski küll mitte niivõrd aineliseks vaid rohkem immateriaalseks. Samas jah, polnud alandlikkust end ka lausvaeseks tunnistada, vaesus tegelikult ju nii suhteline mõiste - et kellega võrreldes? Hetke tõsiasi on küll see, et uus minek seisab juba ukse ees, kuid mingit palka pole veel kuskilt otsast laekunud. Heade suhete nimel ei tihka nõuda ega küsida ka, küll iga asi omal ajal. Seda hirmu pole, et saamata jääb. Näputäis PRIA ÜPT- toetust haihtus pudulojuste ussikuurile, lõpuklassi poisi Ungari- reisi eksursiooni äramaksmiseks ning nipet- näpet veel mõned hädavajalikud asjad. Seda, et toetused laekusid, võis täheldada linnas tungleva rahvamassi järgi.
Vaevalt me täna hobustele väga meeldisime, kui tervet karja parasiiditõrjega kiusasime. Varssadele süstla suhutorkamisel aitas kaasa üllatusmoment, suuremad juba teadsid ninaga manööverdada.
Miskipärast ei tulnud und ning me jäime eile öö hakul vaatama uskumatult sürreaalset (ent elulist!) sketšiseriaali "Kälimehed". Aivo oli näinud lõigukest pastakaga- see olnud kaunikesti koomiline. Vaevalt Peeter Oja osatäitmine traagiline olla saakski. Mu meelest kõlas jandi parim kild Andrus Vaariku tegelase suust Peeter Oja tegelasele a la: "Sina tarkade kulmudega poiss ei tohiks küll vooluga kaasa minna vaid peaksid jõulude ajal raha vastu võtma mitte käest ära andma!" Haa, vääga tabavalt irooniline! Jutt käib arvatavasti terve seriaali jooksul nii intensiivselt ümber raha, et kisub lausa pulliks. Hea naeru kõhistada selle tüüpilise tülipõhjustava teema üle. Muidu TEATUD nimeste väiklus, kadedus ja nõmedus liialt väsitav. Sedasama hea žüzeega lugu on koos videoga mainitud näiteks Janari blogis.
No ei või olla reisipalavik ega reisivererõhk! Koduste asjade korraldamisega kipub ilmselt siiski elevus võimust võtma. Vähemasti suured sikud said Mae töö lihtsustamiseks veetud küla peale preilnate juurde ja Jaschka läheb lihaks aga täna sellega teps mitte tegeleda ei jõudnudki. Me väisasime nii põnevaid kohti, et ei julge kirjutadagi. Varsti jääb mulje, justkui naudiksime mingil perverssel moel loomade ringisõidutamist. Kuid sattus olema jälle üks sobivalt lumevabam päev, mil isegi logistiliselt kõik sujus. Veterinaarilt saime tee otsa pealt hobuste bimectini- pastad kätte. Üles leidsime pooleldi kinnituisanud tee lõpust Einikese, kes elab väga põnevas majas. Veel põnevam on maja kuivkäimla- asjale minek käib justkui troonile tõustes: mööda treppi! Ja eriliselt liigutav oli see hetk, mil perenaine võttis kuumast ahjust välja omaküpsetatud leiva!
Pildistamise innukus on mul paraku kahanenud pärast nende võrratute Jaanus Järva profifotode nägemist. Tundub nii mõttetu oma digikarbiga miskit jäädvustada. Kuigi jah, kaunimad hetked ikkagi tarretan. Võrdlemine ei ole hea, võib enesehinnangu alla lüüa nii mõneski valdkonnas. Lõpuks hakkad ise ka uskuma, et pole suurem asi ema, abikaasa, töötegija või loomakasvataja.
Vähe jäi aega jutlemiseks, sain vaid toredale perele südamest kaasa elada, kui kuulsin, et äge maja ei kuulugi neile. Mina nii elada ei suudaks- liiga palju teadmatust homse ees!
Ahjal oli Maie valmis meid poole ööni ümmardama, ent pidime üles leidma veel selle tädi Maia, kelle Vinso risti kandist kunagi auto peale olime võtnud ning kel vestluse käigus osutus üks teadmata seisus ülearune vokk pööningul olema. Tulesilma järgi leidsime juhatatud maja üles ning koos Maiaga tarisime voki kuidagi pööningult alla, misjärel sikunahk jäi Maiale ning mina kahmasin voki sülle ja pistsin punuma, sest välja ilmus päris kuri majaperemees. Kirves seisis kalidori nukas, ei siin saanud ootama või seletama jääda! Ja lõppude lõpuks- ma pole mingi sprot õlis, et pean kõigile meeldima.
Üle pika aja kordasin saunapäeval ammust nippi, mida koos kadunud Võuküla Maega ühel igiammusel ettevõtjate koolitusel esimest korda olin harrastanud. Tavapäraselt käis tookord selliste tasuta koolituste paketti nii loeng, toitlustamine, ööbimine kui saun. Nii me tollasest seltskonnast ainsatena siis vaheldumisi laval leilitasime ja lumehanges suplesime. Hästi toredad mälestused! Pole nüüd enam ammu kuhugi koolitusele sattunud, tõtt- öelda pole aega ega huvigi. Omal ajal olid need omal kohal, muuhulgas sai kasulikke kontakte vahetatud. Nüüdsel ajal on kasulikum omandada teadmisi praktilisel moel- ühes ja teises talus vihjeid kõrva taha talletades.

No comments:

Post a Comment