Soome

Viimastel päevadel kerkis täiesti ootamatult tugeva intensiivsusega esile Soome- teema. Eile vahetasime Niinaga päris pikalt meile. Igaks juhuks kasutasin ikka google tõlke abi, et pilt täiesti selge oleks.

Ja täna (ilma et neil kahel asjal oleks omavahel üldse mingit seost) kiikasin Pöörisega Viirale ratsutades postkasti. Kastis oli diili säästuäss, olgu sellest olen ma kuulnud. Ja pehme pakike Helsingist. Lugesin aadressilt, et saatja on meie armas suvine külaline Lembi. Tundus põnev. Jätsin paki tagasitulekuni kasti, sest mul puuduvad sadulataskud. Põnevuse võtsin kaasa. Teate küll seda tunnet (mitte Kelamit)- kõige täpsemalt on toda kirjeldanud karupoeg Puhh: et mitte mee söömine pole kõige mõnusam vaid just see purgi avamise ootus.

Tegelikult ma ei osanud mitte midagi arvata, mida pakk võib sisaldada. Kuid kodus avades ületas sisu ka kõige lennukama ettekujutuse! Suutsin vaid vaimustusest oiata, kutsusin Mae kohe vaatama- pakis oli patakas fotosid neist kolmest kaunist päevast, mis Lembi koos õe Jaana ning sugulaste Marti, Maarja ja Anti ning meie pere seltsis kanuutades-ratsutades veetsid, kaks südamlikku tänukaarti ning kaks puusarätikut!

Niimoodi ei ole mind veel mu tegevuse eest tänatud, võtab suisa sõnatuks! See oli see hurmavalt kuum hooaeg, mil pea igal õhtul käis külalisi ratsutamas või kanuutamas. 

Äärmiselt liigutav, kuidas inimesed südamest pakutule reageerivad! Saata teisest riigist selline siiras tunnustus. 

Niipea, kui hangin nõusoleku, riputan siia saadud kaardikesed. Need on tõesti väärt lugemist!