27 October 2010

Lambavaimustus

Ükspäev kordas ETV pealt aastatetagust vana „Osooni“. Esialgu jäin vaatama lootuses, et ehk on see osa koolimetsade liikumisega, kus meid Inessaga filmiti. Arhiiviklipis vilksatame alates 18.40 minutist, Inessa on siin täpselt 5-aastane! Ja no kui arvutada minu vanust...
Näitas aga hoopis Gilleke Kopameest ja tema kihnu maalambaid. Ja nüüd on 
mul kestnud juba neljas päev kirjeldamatu lambavaimustus! See on täiesti mõistusevastane! Igal vabal hetkel uurin netist lisainfot juurde, võtan ühendust selle tõu kasvatajatega, vahin pilte. See oli nagunii kohe plaksti selge, et minusugusele külmavaresele läheks tarvis justnimelt kihnu maalamba lõngast heegeldatud sokke. Just nimelt heegeldatud, sest kudumises  – liiati veel sokikudumises  – olen üsna nõrk.
Hoian siiani alles ühest vihist koeravillasest lõngast
endaheegeldatud sokke. Lõnga kinkis mulle Materra projekti kaasõpilane Sirje, tänuks koostöö eest turistide väntsutamisel. Neid sokke kannan üksnes eriolukorras, näiteks tõvevoodis lamades.
Maalambad ise näevad välja fantastilised. Kui ma seniajani elańuks veel mingil põhjusel linnas, siis säherduste karvapallide pärast jätnuks küll asfaldi jalamaid sinnapaika ja kolinuks maale. Nad tunduvad uskumatult sama lahedad kui kitsed. Olen ju „tavaliste“ lammastega üles kasvanud, leidmata neis midagi iseäralikku. Mingil hetkel väikeste lastega kodus olles sugenes meile taas väike lambakari, kelle villa sai kohalikus villavahetuspunktis kaunivärviliste lõngavihtide vastu vahetada. Neid valmislõnga vihte sai kinkida kudumishuvilisele ämmale, kes meie perele sokke-kindaid vorpis. Aga kuna teeninduspunkt ühtäkki villavahetusteenuse lõpetas ja ka lambad niikuinii harrastasid äsja magamajäänud lapse vankri kõrval määgimist, müüsime nad aastal 1990 hoobilt maha. Kakskümmend lambavaba aastat!
Üritan meelde tuletada, millal meile kitsed tulid, vist umbes 1996? Peab paksudest albumitest järele uurima, aga miskit sinnakanti. Esimese paari sikutallesid hankisin igatahes Lätimaalt Apest, vahetades  punakates toonides lõnga vastu. Mäletan, sikutall läti keeles kõlas „bumbini“. Koju tõin bumbinid jalgrattaga, pakiraami korvikeses...
Aivo meisterdas mulle uue lüpsiriiuli. Esimesel korral kõik kitsed enne koha peale hüppamist pisut pidurdasid aga järgmisel lüpsikorral läksid juba sujuvalt. Lausa lust nüüd lüpsta. Regi, mida siiani olin kasutanud, läks salapärasel kombel katki. Keegi ei tunnista üles, justkui hobune oleks peale astunud? Pole sellest häda midagi.
8-kuised kitsenoorikud Arktika ja Klaabu liputavad kõigest väest sabasid ning häälitsevad. Kuna ilm paranes, käivad kitsed päeval ja sikud öösel õue. Testisin, kuidas Möki indlevate preilite peale reageerib: tirisin poisi sulgu, ent tema ei tee väljagi, hakkas oksavõrseid nosima! Noorikud vahtisid juhmi näoga. Nad ka noored ega mõista veel, mis toimub. Toas üleskasvanud sikk peab jätkuvalt inimesi oma karjaks, üritades võimalusel hoopis pahaaimamatuid külalisi ahistada, eriti just meesterahvaid. Siiski, karja läheduses ei julge teda ripakile jätta  – mine tea, millal õiged instinktid välja löövad. Möki, või siis mustakarvaline Szüszi, võiks olla seltsiks just sellele Lauritsale, keda nüüd piltidelt ikka piilumas olen käinud.
Kui kõik läheb plaanitult, tuleb niimoodi blogi varsti ümber nimetada HoLaKiLa vm? Sest lisaks kitsedele kasvatame hobuseid, lapsi, ja võib juhtuda, et varsti jälle lambaid.

3 comments:

kaire said...

Aga minu 8 kuune neiu oli ka eile vääääga häälekas ja suure pügamisetralli juures ei märganudki, kui too neiuke läbi kolme aia ja söötme poisi juurde kalpsas ja millegipärast omadega väga rahule jäi. Avastades võtsin ta sealt küll ära ja panin oma aeda ketti, kuid kardan, et see karm tulemus on käes ning 5 kuu pärast on meie tital tallesid oodata....vist liiga naiivne loota, et ta pole tiineks jäänud( mida ma siiski eelistaks)

Maivi Lehis said...

Kes teda teab, pigem võis ikka jääda jah. Kaheksas elukuu pole hästiarenenud nooriku puhul muidugi enam nii suur õnnetus. Hoiad pärast aasta vahet ja kasvab ilusti järele.

kaire said...

Tahaks loota, et kõik siiski sujub hästi, kuid tiinestumine on antud hetkel siiski tõenäolisem. Kokuvõtteks lohutab mind tõesti ainult see,et kui õnnetus oleks juhtunud mõni kuu varem, siis oleksin ma ikka päris õnnetu.