27 October 2010

Lambavaimustus

Ükspäev kordas ETV pealt üht aastatetagust vana „Osooni“. Esialgu jäin vaatama lootuses, et ehk on see osa, kus meid Inessaga filmiti. Näitas aga hoopis Gilleke Kopameest ja tema kihnu maalambaid. Ja nüüd on kestnud mul juba neljas päev kirjeldamatu lambavaimustus! See on täiesti mõistusevastane! Igal vabal hetkel uurin netist lisainfot juurde, võtan ühendust selle tõu kasvatajatega, vahin pilte. See oli nagunii kohe plaksti selge, et minusugusele külmavaresele läheks tarvis sellest lõngast heegeldatud sokke. Just nimelt heegeldatud, sest kudumises- liiati veel sokikudumises- olen üsna nõrk. Mul on siiani alles ühest vihist koeravillasest lõngast enda heegeldatud sokid. Lõnga kinkis mulle Materra projekti kaasõpilane Sirje tänuks koostöö eest turistide väntsutamisel. Neid sokke kannan tavaliselt eriolukorras, näiteks tõvevoodis lamades.

Maalambad ise näevad välja fantastilised. Kui ma seniajani elańuks linnas, siis niisuguste karvapallide pärast oleks nüüd viimane aeg jätta asfalt sinnapaika ja kolida maale. Nad tunduvad uskumatult sama lahedad kui kitsed. Olen ju „tavaliste“ lammastega üles kasvanud, leidmata neis midagi iseäralikku. Mingil hetkel väikeste lastega kodus olles sugenes meile taas väike kari, kelle villa sai kohalikus villavahetuspunktis kaunivärviliste lõngavihtide vastu vahetada ning neid vihte sai kinkida kudumishuvilisele ämmale, kes meilegi sokke- kindaid vorpis. Aga kuna teeninduspunkt ühtäkki vastuvõtu lõpetas ja lambad niikuinii harrastasid just magamajäänud lapse vankri kõrval määgimist, müüsime nad aastal 1990 hoobilt maha. Kakskümmend lambavaba aastat!

Üritan meelde tuletada, millal meile kitsed tulid, vist umbes 1996? Peab paksudest albumistest järele uurima aga oli miskit sinnakanti. Esimese paari sikutallesid hankisin igatahes Apest punakates toonides lõnga vastu. Sikutall läti keeles kõlas „bumbini“. Koju tõin bumbinid jalgrattaga.

Aivo meisterdas mulle uue lüpsiriiuli. Esimesel korral kõik kitsed enne paikahüppamist pisut pidurdasid aga järgmisel korral läksid juba sujuvalt. Lausa lust nüüd lüpsta. Regi, mida siiani olin kasutanud, läks salapärasel kombel katki. Keegi ei tunnista üles. Justkui hobune oleks peale astunud.

8- kuised Arktika ja Klaabu liputavad kõigest väest sabasid ning häälitsevad. Kuna ilm paranes, käivad kitsed päeval ja sikud öösel õue. Testisin, kuidas Möki indlevate preilite peale reageerib: tirisin poisi sulgu ent tema ei tee väljagi, hakkas oksavõrseid nosima. Noorikud vahtisid juhmi näoga. Nad ka noored ega mõista veel, mis toimub. Toas üleskasvanud sikk peab jätkuvalt inimesi oma karjaks, üritades võimalusel hoopis pahaaimamatuid külalisi ahistada, eriti just meesterahvaid. Siiski ei julge teda karja lähedusse ripakile jätta- mine tea, mil instinktid välja löövad. Möki (või siis Szüszi) võiks olla seltsiks just sellele Lauritsale, keda nüüd pildilt ikka piilumas olen käinud.

Kui kõik läheb plaanitult, tuleb niimoodi blogi varsti ümber nimetada HoLaKiLa vm? Sest lisaks kitsedele kasvatame hobuseid, lapsi ja võib juhtuda, et lambaid.

3 comments:

  1. Aga minu 8 kuune neiu oli ka eile vääääga häälekas ja suure pügamisetralli juures ei märganudki, kui too neiuke läbi kolme aia ja söötme poisi juurde kalpsas ja millegipärast omadega väga rahule jäi. Avastades võtsin ta sealt küll ära ja panin oma aeda ketti, kuid kardan, et see karm tulemus on käes ning 5 kuu pärast on meie tital tallesid oodata....vist liiga naiivne loota, et ta pole tiineks jäänud( mida ma siiski eelistaks)

    ReplyDelete
  2. Kes teda teab, pigem võis ikka jääda jah. Kaheksas elukuu pole hästiarenenud nooriku puhul muidugi enam nii suur õnnetus. Hoiad pärast aasta vahet ja kasvab ilusti järele.

    ReplyDelete
  3. Tahaks loota, et kõik siiski sujub hästi, kuid tiinestumine on antud hetkel siiski tõenäolisem. Kokuvõtteks lohutab mind tõesti ainult see,et kui õnnetus oleks juhtunud mõni kuu varem, siis oleksin ma ikka päris õnnetu.

    ReplyDelete