13 October 2010

Spordipäev

Nagu ma õigesti aimasin, jätkus tempokas elu nii sellel kui ka eelmisel nädalal ja nädal enne seda nädalat. Vaikne omaette nohistamine poolikute perenaisekohustuste kallal jäigi unelmaks. Kuigi peab tõdema- unelm lähtus igati usaldatavast allikast, nimelt Tööbüroost.

Kõigepealt kaevus traditsioonilise naljade vahetamise ja muidu pindmise igakuise vestluse käigus välja üks tööpakkumine rehvitehniku ametikohale, mille jaoks kodus otsisime välja Aivo vana CV, kohendasime sobivaks ning saatsime teele. Üsna kiirelt tuli vastus ja töövestlus ja esmaspäevast oodatigi tööle. Nagu kohe algul mainitud, ei lootnud ma midagi kindlat oma toreda vaikelu õnnestumisel. Pealegi- maja küll tühjenes hommikul kooli- või tööleminejatest ent mulle jäid endiselt hirnujad, mökitajad, kaagutajad, kaks harva haukujat ja üks usin näuguja. Me olime igaks juhuks sel viimasel reedel Kuigatsist toonud ära tõusikk Jaschka (just, sellesama „telestaari“) ning pistnud ta lauta peitu. Kitsepreilitel käis omavahel hoogne trall ja pooside võtmine, kuid tallesid nii vara poleks tahtnud. Nädalavahetuse viibisime Tartus olulisel sündmusel, lävides hulga inimestega, unustamata seejuures juustu pakkumist . Seega- niikuinii polnud võõra looma väljaviimiseks mahti. Olin juba varem kogenud, mida tähendab, kui sikk võõras kohas lahti pääseb: näiteks eelmine sikk Juhan plagas umbropsu otse Roy varasema perenaise juurde mitme kilomeetri kaugusele. See naine oli siis poe juures käies maininud, et mingi kummaline elukas redutab tema küünis. Kust ta on tulnud ja mida temaga teha ja kas peaks lüpsma või kammima, ei tea.

Ühesõnaga, sel erilisel esmaspäeval, päris üksi kodus olles tekkis üsna hommikul kummaline idee uus loom värske õhu ja päikese kätte aiamaale viia. Ainuke käepärast kett tundus tiba lühikesevõitu vaiaga ent risk nõudis võtmist. Veendunud, et Jaschka saab aru aiamaad ümbritsevast voolutraadist, jätsin ta omapäi. Mõnda aega kiikasin perioodiliselt aknast, telekast kordas vist „Maahommikut“ ja niiviisi välkusidki siku kõrvad ühtäkki juba lauda nurga taha ja algas spordipäev. Aega raiskamata hüppasin Hondasse ja kihutasin järele, saavutades lagendikul edumaa, millest polnud aga tolku, sest sikk põikas võpsikusse, sealt edasi sohu ja kalpsas ühe soojaga aina maantee suunas. Pingutasin kõigest väest, kalossid läbimärjad. Pisut panin õrna lootust soo peale tõmmatud nöörile, ent sikk taipas nööri nähes tee peale tagasi kapata ning läinud ta oligi. Harva, kui olen end nii tõeliselt abituna tundnud. Sörkisin abitult auto juurde, oskamata muud kui vaia jälge pidi järele sõita, mõistatades siku järgmist manöövrit. Ma ei tea miks, kuid usaldasin siiski üle maantee metsa kiigata. Midagi muud ei jäänud lihtsalt enam üle. Enne seda jõudsin teha tiiru Leevile ja teisele poole, maakonna piirile. Kuid sikk- kas tõesti väsimusest või arupidamiseks pausi võttes- kügeles sealsamas. Otsustasin rohkem teda silmist mitte lasta, hinge kinni pidades lähemale hiilides- kuni saingi naksti! napilt keti pihku haarata. Huh! Milline kergendus.

Kui Aivo helistas, et töömuljeid jagada, olin minagi suurema lõõtsutamise juba rütmi saanud ja teatasin oma suurest seiklusest . Õhtul pidime kodus pikemalt rääkima, kuid esialgselt tundus pigem, et selle värbamise eesmärk on rohkem nagu mehi Norra saata. Mis kindlasti ei tule kõne allagi, siis juba kolidagi koos sinna, eelnevalt siin kõik otsad kokku tõmmata. Kuid see nõuaks aega ja kindlustunnet eesootava suhtes.

Seega- kummiboksi avamine pole üldse kindel ning jätkub tavapärane elu, lisaks helistas Mae, et tuleksid koos Numpaga mõneks ajaks meile. Mis tähendas forsseeritud tempos suure toa kordaseadmist, beebi riiete valmispanemist. Lõpuks tuli meil endal neile Tartu järele sõita.

Sellest arenes peagi teine olukord, kus tundsin end taas pea sama abituna nagu siku sabas silgates. Lasin end Mael veenda ning ta harjutaski oma oskusi mulle geelküünte paigaldamisega uue aparaadi abil. Üritasin tavapäraseid igapäevatoimetusi teha. Kuid kõik võttis tohutult aega, isegi vetsuminekul, riidessepanekul tuli arvestada vähemalt topeltajaga. Ma ei räägi üldse kitselüpsist ega sadulavöö kinnitõmbamisest, täielik hullumeelsus sellised küüned. Õnneks – kuna ma ikkagi pole niuke beib vaid toimekas inimene ning näpuotstele rakendusid arvestatavad jõud- pudenesid kolmandal päeval parema käe küüned maha. Siiski valutult. Välja arvatud see üks, mis rebenes peaaegu koos näpuga. Talutasin just kinnastatud kätega Reiti hipoteraapia seansil käekõrval kui mingil hetkel, mil Reit heinatutti tahtis ahmata, see tuline jutt käis. Kohe ei saanud ju veendud, kas näpp ikka jäi veel alles.

Sain võimaluse osa võtta lapse ekskursioonist Meenikunnu rabasse. Imeilus ilm, sügispäikese värvides raba, lausa hurmav! Isegi fotod ei anna edasi seda emotsiooni. Lapsi kulges piki laudteed kolm paralleeli, mõnusam olnuks mõistagi omaette raba nautida. Avastasin, et neljast giidist tundsin kolme. Saime pärast laste lahkumist koos keskusteleda ning maitsta mu kitsejuustu.

Kitsekarjas on toimunud olulisi muudatusi. Lisaks Alaska vahetusele Tõnise kastraadiga vahetasin Minni igat sorti aiakraami vastu. Ning viis lüpsikitse: Göggizeya, Kesköö, Kenya, Sofi ja Vihmapisar osteti kõik põhikarja täienduseks Rakvere kanti. Olen nii õnnelik, et üksteisega harjunud kitsed said suure grupina ühte kohta. Nende uus peremees elab niipalju pealinnale lähemal, et veab piima linna. Tubli äriidee!

Otsustasin nüüd Jaschka oma karja lahti lasta, eelnevalt kolm järelejäänud kitsetalle Viirale hobuste juurde evakueerides. Enamusel preilitest tundus innahoog möödunud. Seekord polnud sikul horisondi suunas asja, asus usinalt kurameerima ning sai kohe Hallika ning järgmisel päeval Liisa ära rääkida. Olgu, need kaks poegigu siis pealegi märtsi keskel. Ülejäänutega saab sikk tegeleda umbes 20 päeva pärast.

Kastraat on esialgu noa alt pääsenud. Sest kaks sikku matkasid selsamal spordipäeval üle soo koju, arvatavasti Jaschka mökitamise järgi. Pidin kohe otsustama, mida armunäljas sellidega pihta hakata. Külmik oligi tühi, sinna mahtus Lumetorm. Seega on kastraat selsidaamiks Mökile. Pärast, kui sikk tuleb eraldada ja noorkitsed koju tuua, saab Möki koos Jaschkaga kuhugi paigutada. Selle koha mõtlen siis välja, kui tarvidus käes.

Kitselüps käib nüüd päris kähku, piimakogus 4-5 liitrit mahub purkidesse. Juustu pole viitsinud enam teha, seda laagerdub keldris. Parim juust, mis välja tuli, nägi algul välja justkui nässuläinud. Tõtt- öelda pistsin selle ise kinni, nii maitsev oli! Turismihooaeg on möödas. Eile sadas esimesi lumehelbeid.

Kanad ei viitsi enam nii hoogsalt muneda, kuigi söövad sulaselget rasva. Seda tõime Raigastvere järve äärest. Üritan ikka nõgesevihtadega kostitada, diilerilt toodud sööt on niikunii pidevalt ees. Kas on põhjus selles et „Munakana 30%“ asemel saavad nüüd „Kanamini“? Ei tea, arvuliselt on kanakari kahanenud 25- le.

Oleme Priiduga lõpuks saavutanud rahuldava väljanägemise ratsutamine.ee lehele. Seda saab küll veel arendada ja valmida võinuks ta juba hooaja alguseks. Vähemalt umbes sellisena seda ette kujutasin. Ühe staatilise pildi asemele peaks tulema veel slaid valitud efektsemate fotodega. Oskan ise lehte administreerida, mingil eelmisel lahendusel ei suutnud mina seda kohtagi leida.

Foto NAGI's: Jaschka1Foto NAGI's: Tõeliselt kosutav sügisene raba!Foto NAGI's: Suure toa põrandal3Foto NAGI's: Roosid

1 comment:

  1. Issver ;)))) need küüned. Tekkis blond hetk jahh?? et lasid end pehmeks rääkida?
    Tore, et kitsud endale hea kodu said.
    Sikupoiss siis tegi sulle korraliku spordipäeva... huvitav, et tal õnnestus koos ketiga niikaugele pageda end kinni mässimata- osav.
    Minnike tunneb end hästi. Toiduga vahest pirtsutab, näiteks kartulikoored ja õunad sobivad, aga porgandit ja kapsast pean ise sööma. Päevalille jäänused läksid ka hästi kaubaks ja igasugune umbrohi. Piima lasi vaikselt juurde ja parimatel päevadel tuli 1,3 liitrit umbes. Nüüd on jälle liitri peale tagasi vajunud. Lüpsan praegu veel 2 korda ja seni, kuni õuest kobedamat süüa saab. Hästi rahulik ja asjalik tegelane (oskasin karta ju hullemat).
    Minu Mutul (see kes haigeks jäi) oli üks neer täiest lahti ja teisest väiksem. Ilmselt juba ammu nii, aga midagi oli veel juhtunud, sest tal oli ikka sisemine vigastus ka. Võibolla tõesti sarvega saanud? Mina lähedalt muidugi uurima ei läinud, aga nii räägiti..
    Terv. Maie

    ReplyDelete