Lõpuks jõudis meile torumees segistit vahetama, instrueerides ka õigete võtete vajalikkusest

Oli täiesti arvutivaba päev. Esialgu mõtlesingi niisama põhku pugeda aga ma juba tean seda asja! Kui tänased toimetused visata ülehomse varna, ongi kaks vaba päeva kindlustatud – ja sealt edasi ehk kui järjekindlus kaob, kaob innukus ja lõpuks eesmärk silme eest. Lõpuks ei viitsi, pole aega, ei näe mõtet enam ridagi lisada.

Tänase päeva märksõnad olid liha lõikumine, liha marineerimine, liha pakendamine ja veelkord liha lõikumine. Ikka jääb muist veel homseks. Aivo üllatas lõunauinakult laskudes ebatavaliste pasteedivormidega, mina lisasin pisut ikebanat, kokku sai enneolematu sürr. Aga hull aeg nõuabki hullumeelseid inimesi taoliste ideedega.
Pakkusime torumees Aivole(nimekaim!)traditsiooniliselt kohvi, lisaks praemaksa. See on üks hindamatult tubli torutööde spetsialist, pakkisin tänutundest liha lausa kojugi kaasa ning purgiga vastmarineeritud šašlõkki. Loodame, et ei löö põhja alt. Mina õppisin siis täna tõepoolest korrektselt veekraani sulgema – tuleb asetada peopesa segistile ja sujuvalt randmega vajutada, mitte(!) pöidla ja nimetissõrmega kuidagi eemalt sipsida nagu siiani teinud. Järsust kinnivajutamisliigutusest tulenebki (turbulents torudes?) segisti rikkiminek.

Inessa tegi fotosessiooni nukude jt. mänguasjadega. Täna ei jaksa, lisan vaid paar pilti. Tõesti, eilne päev läks pikaks, unelesin küll silmatäie NATO tippkohtumise ettekannete ja intervjuude taustal, kuulates jalustrabavaid mõtteavaldusi.

Ilm hakkas juba hommikul tembutama – muutused toimuvad nii kiiresti, et ainuüksi üle õue minekuks tuleb kaasa võtta bikiinid, päikeseprillid, vihmavari, kasukas, varuriided, lestad, suusad.......