Täna hommikul suutsin ikka napilt selleks ajaks üles ärgata kui Veenuse täpike veel kirbukakana Päikese ees kella ühe peal paistis. Päike siras kõigest väest, mistõttu esimesena kättehaaratud keevitajamask osutus vaatamise jaoks liiga heledaks – tegu oli selle kallima, isetumenevaga. Mask tumeneb vaid keevitamise ajal.
Kummaline mõelda: miljonitel inimestel pole väljavaadet uut Veenuse üleminekut mitte kunagi enam uuesti näha...
Aga ühel vihmasel hommikul tallede juurde minnes leidsin lõdiseva Tusapuntra. Mingil põhjusel oli ta talleputkast välja jahedasse ukernud ning üsna viletsas seisukorras. Otsustasin vaesekesele halastada. Viimasel ajal oli enneaegseke küll palju tragimaks muutunud, ent lahkamisel sai selgeks, et ega palju lootust siiski polnud. Kops ei näinud üldse hea välja.
Kits Hallika kummalise käitumise tagamaad lõid samuti ootamatult välja – kõhu all, pikkades karvades peidus, oli üüratu mädanev haav. Arvatavasti oli see saadud pigem naabri koera eest põgenemise ajal kuhugi oksatüüka vm otsa tormamisest, mitte puremisest. Kohalik volitatud veterinaar ei suvatsenud tookord juhtumijärgselt, akti tarvis ühtki vigastatud looma korralikult ülegi vaadata, nüüd keeldus vigastuse fikseerimiseks üleüldse välja tulemast. Seega võtsime Hallika autosse ja viisime ta teise volitatud veti juurde, Räpinasse. Vastuvõtt ja teenindus oli nagu öö ja päev. Saime akti ning kiirustasime koju, Hallikat piinadest vabastama.
Loomi pidades peab ka lahkumiseks valmis olema. Üliõrna hingega kahjuks ei saa endale niisugust hobi lubada. Suurte läbirääkimiste tulemusena tegin otsuse Dimeeri müügiks, Juku läks seltsihobuseks kaasa. Vastu sain imeilusa kuldkollase 5-aastase eesti tõugu täku. Aga selle täkuga on veel kõvasti tööd, enne kui üldse ligi julgeb minna. Kuigi, mulle tundub, ma vist meeldin talle.
Jääkuninganna oma laheda otsmikulokiga ja Katja – nemad on samuti oma uues kodus.
Ja siis veel Viivika, ka tema on lahkunud. See väike mära, keda ühel suvel Paidra järves sai ujutatud ning videosse jäädvustatud. Hüvasti, armsad sõbrad!
Kummaline mõelda: miljonitel inimestel pole väljavaadet uut Veenuse üleminekut mitte kunagi enam uuesti näha...
Aga ühel vihmasel hommikul tallede juurde minnes leidsin lõdiseva Tusapuntra. Mingil põhjusel oli ta talleputkast välja jahedasse ukernud ning üsna viletsas seisukorras. Otsustasin vaesekesele halastada. Viimasel ajal oli enneaegseke küll palju tragimaks muutunud, ent lahkamisel sai selgeks, et ega palju lootust siiski polnud. Kops ei näinud üldse hea välja.
Kits Hallika kummalise käitumise tagamaad lõid samuti ootamatult välja – kõhu all, pikkades karvades peidus, oli üüratu mädanev haav. Arvatavasti oli see saadud pigem naabri koera eest põgenemise ajal kuhugi oksatüüka vm otsa tormamisest, mitte puremisest. Kohalik volitatud veterinaar ei suvatsenud tookord juhtumijärgselt, akti tarvis ühtki vigastatud looma korralikult ülegi vaadata, nüüd keeldus vigastuse fikseerimiseks üleüldse välja tulemast. Seega võtsime Hallika autosse ja viisime ta teise volitatud veti juurde, Räpinasse. Vastuvõtt ja teenindus oli nagu öö ja päev. Saime akti ning kiirustasime koju, Hallikat piinadest vabastama.
Loomi pidades peab ka lahkumiseks valmis olema. Üliõrna hingega kahjuks ei saa endale niisugust hobi lubada. Suurte läbirääkimiste tulemusena tegin otsuse Dimeeri müügiks, Juku läks seltsihobuseks kaasa. Vastu sain imeilusa kuldkollase 5-aastase eesti tõugu täku. Aga selle täkuga on veel kõvasti tööd, enne kui üldse ligi julgeb minna. Kuigi, mulle tundub, ma vist meeldin talle.
Jääkuninganna oma laheda otsmikulokiga ja Katja – nemad on samuti oma uues kodus.
Ja siis veel Viivika, ka tema on lahkunud. See väike mära, keda ühel suvel Paidra järves sai ujutatud ning videosse jäädvustatud. Hüvasti, armsad sõbrad!
Piimakogused on jätkuvalt mõõdetud. Nädala ülevaade kitsede ja päevade kaupa:
(See laiutab nüüd üle ekraani servast serva, loodetavasti ei häiri. Exelis näeb tabelit SIIT)
|
1 comment:
Tunnen kaasa armsate kaotuse pärast!
Post a Comment