Hommikul kella viie paiku lüpsiku ja purkidega kitsede juurde astudes krõbises härmas hein mõnusalt talla all. Mitte ühtki sääske pinisemas, hurraa! Pärast paari kitse äralüpsmist ilmusid kahjuks mõned vintskemad õhuväe ründesalklased siiski välja.
Ruttu purgid täis ja ja piim kähku keldri, et jõuaks veel enne koosolekut voodit nautida.
Oli läbitöötamiseks selline valus teema noortest- nende vaimsetest harjumustest ja käitumisest, paar korda kippus ikka pisargi silma. Mis parata, ka valusad tunded on vaja läbi elada, et unustada ja eluga edasi minna. Õnnelikud on need noored, kes kinni haaranud õigest õpetusest, ülejäänute jaoks pole ses materiaalses maailmas just palju hingepidet nagu näitab värske uurimus.
Pärast kosutavat suhtlemist teiste aatekaaslastega sai telefoni hääletu režiim tagasi valjuks muudetud ja ühtlasi helistatud kellegi meeleheitliku 3 vastamata kõne tegijale. Selgus, et täiesti tundmatu naisterahvas oli sõitnud meile sõnniku järele ja Mae juhatusel seda ka peale laadida saanud. Seega läks hästi. Ju siis olime kunagi ammu seda rammu muu jutu seas lubanud loovutada. Nüüd tagantjärgi netist numbrit kontrollides pisut aiman- tegu võis olla selle hea inimesega, kes tookord varahommikul teatas hobuste hulkumisest maanteel.
Õnneks või õnnetuseks olime vabanenud peale ülearuse sõnniku veel muustki.
Inessa sai kohe kolida remonditud nurgapealsesse tuppa, ülejäänud kahes püüame remondiga alustada. Nädalad lendavad nii kähku, pea see Kredexi tähtaeg kukkumas. Lubas sademeid, seega heinategu kahtlane. Õuest kokkuriisutud vaalud palasin päävaperi.
Kõik hobused- varsad said ühte koplisse kokku. Ainult kõige innukamad rändhobused jäid lagendiku elektritarasse: Pööris, Hiroshima ja Halvaa. Loodetavasti viiakse Halvaale peagi oma uude koju Soomaal.
Prii pole ratsastamist unustanud, isegi varss ei seganud täna keskendumist. Seda enam ei mäletagi, millal Prii viimati sõitmas käis! Varsaga on pisut jantimist, sest ühtäkki otsustab ta suuna kolm korda järjest hoopis teisele poole võtta. Lõpuks õnnestub ta pärast paari piimasõõmu korralikult mära sappa haakida
Kõik kolm nädalavanust varssa hoiavad tihedalt emade ligi, eriti eestlase täkuke Renessanss. Rekordiliselt pisike hobuelajas meie talus, samahästi võinukski nimetada teda Rekordiks. Aga Rene ehk Renessanss kõlab ägedamalt!
Tori varssadel Veimel ja Viisul teeb nüüd juba palju paremini vahet. Viisu laseb sügada, Veimega nõnda lihtlabaselt jutule ei saa.
Sikupoisid on jällegi hoopis liigtüütud. Ei päästa muu, kui lipsan bussi ja ootan kuni nad väsivad mind häälekalt otsimast ning Aksli puukuuri tagasi kekslevad. Eduard on kummaliselt kõhnaks jäänud, lasen ta ketist vabaks. Ehk ei matka üle soo koju kitsede juurde. Homme vaja tuua kaeraleotist mineraalidega.
Pidin kirjutama ekstreemsest päevast, mil tekkis vajadus lafett Aksli juurde vedada, sest klientidelt tuli järgmiseks päevaks tellimus Paidra järve äärde piknikule sõita. Kuna Haidar koos Dimeeriga olid jäänud Aksli juurde, tuli aiste vahele suruda olemasolevatest kõige mõistlikum Assortii. Rakendada usaldas rahuliku jutu saatel kenasti aga nagu umbes kolm aastat tagasi- vedama saamiseni kulus üksjagu vaeva. Mäest alla saime kuidagi lingerdi- lõngerdi ära, sest kahel pool elektrikarjuse piirded, pärast mida algas traditsiooniline ristikeeramine ja koha peal seismine. Lõpuks olime ninapidi võpsikus ja välja tagurdades viskas mära korraks ka aiste vahele pikali. Kannatlikult sain nina viimaks soovitud sõidusuunda. Tuli lihtsalt kuidagi vaikselt kahekesi teda ikka liikuma ergutada. Vahetasime lõplikult kohad ära, niimoodi, et Aivo istus kutsaripingil ning mina kõndisin kõrval. Aega läks, ent umbes poolel maal libistasin ennastki vargsi vankrile ning lõpusirgel katsetasime mõne sammu traavi. Suur progress võrreldes eelmise korraga, mil polnud stiimulit väga vaeva nähagi. Valmis vankrihobuseid Ultrat, Orlikut polnud veel ära müüdud.
Kodus ootab üllatus- me teismeeas poeg on teinud maitsva porgandikastme kartuliga. Tegelikult polnudki kedagi teist, kes teeks. Aivo proovis niita ja minul loomadega muud toimetused . Pärast mõningast punnivinna otsimist lasen Aivol nii haruldase sündmuse auks söögi alla lahti korgida väimeeskandidaadi ammutoodud veini, ikka vana hea punane Estrella De Murvidro. Nii, et kui postitus pisut hakib, siis sry see kanapea, millele palju vaja pole. Enamus jäi pudelisse alles.
No comments:
Post a Comment